Raamatu suurimaks väärtuseks pole mitte ainult põhjalikkus detailides, vaid nende detailide omavaheline seostamine. Uskumatu, kuidas autor on suutnud vaid arhiivimaterjalile toetudes luua kaasahaarava jutustuse. Suureks plussiks ongi autori emotsionaalne-spekuleeriv puudutus, mitte kuiv teaduslikkus. Villmerile saab kaasa elada nagu mõnele filmikangelannale.


Kuna kasutatakse palju otseallikaid – kirju, ajaleheartikleid –, siis torkab silma 20. sajandi esimese poole eesti keel, mida keeletundlikul inimesel on huvitav tänapäevasega võrrelda. Ka toimetajatöö on korralik – ligi 500-leheküljelises raamatus leidub vaid kaks-kolm kirjaviga (toimetaja Reet Neimar). Hea on ka kujundus (Jaan Klõšeiko) ja rohked fotod.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid