Väsind loom

Esmaspäeva hommik. Vaevaliselt rühib mees läbi sopa kiiskava büroomaja poole. Seal on tema laud. Auto on ta parkinud sugulaste hoovi, et ei peaks röövlitele maksma. Sealt on tööle oma veerand tundi kõmpida. Oi, kuidas see väsitab. Ta on tööle jõudes juba täitsa väsinud. Tegelikult pole see õige – ta on kogu aeg väsinud.

Ta on väsind loom.

Väsind on ta eelkõige tööl käimisest. Ta ei taha enam, ta ei jaksa. Teda ei huvita see töö ja ta ei viitsi teeselda, et huvitab. Muu töö ei huvita ka. Elu on olnud nii raske, just need 90ndad, teate küll. Ta tahaks kodus olla. Parandada midagi või vaadata mingit mängu telkust. Või minna metsa alla jalutama, äkki isegi suusad alla panna. Selle asemel tuleb ta siia, varakapitalisti orjama.

Kapitalist muidugi väsind loomi ei salli. Ei salli nende nukrat pilku, võidunud spordikotti, millega väsind loom pärast trenni läheb, räpaseid ja pakse labakindaid. Kapitalisti auto on kvartali ainus puhas auto siin mustade autode maal. Seda pestakse ka kaks korda päevas. Ja tema king ei saagi mustaks, sest ta ei kõnni õues, ainult sõidab.

Aga väsind looma ei huvita, mida kapitalist mõtleb. Elagu koos oma karmavõlaga! Teda huvitab ainult, et tal olla lastaks. Et ta saaks edasi istuda oma laua taga, teha natuke paberitööd, lugeda Delfit ja Perekooli, maksta Eesti Energia arveid, ja vaadata netipangas oma tasapisi kasvavat pensionisammast. Pension. Väsind loom sai just nelikümmend, aga pensionile pääsemisest on ta mõtelnud juba tükk aega. Siis saaks ta hommikuti tunde koduaknast välja vaadata. Raadio mängiks vaikselt, tal poleks vaja kuskile minna ega midagi teha.

Kunagi oli ta energiline, talle meeldis see sahmimine ja rabelemine, teda huvitas firma edenemine, Eesti koht eri edetabelites ja kogu see pöörlev ja pöörane maailm. Ta jäi tihti õhtuti pikemaks, et saaks rohkem tehtud ja homme veel rohkem teha. Aga tasapisi hakkas ta huvi kustuma ja usk vaibuma. Ta ei arvanud enam, et kõva töörabamine teeb ka tema rikkaks. Kuskil oli ta midagi valesti teinud ja tema vanad klassikaaslased möödusid temast nüüd teretamata või Lexuse ratta alt pori pritsides.

Väsind loom teab, kuidas selle ebaõigluse eest tagasi teha. Ta käib tööl. Tuleb ja läheb täpselt. Istub ja võtab telefoni, osaleb koosolekutel. Aga ei tee midagi. Lihtsalt on. Peab vastu. Ta teab, et kuidas ka ei tahetaks, on tema ärasaatmine valus. Kümne kuu palk. Korraks läks ta ärevile, kuuldes võimalikust seadusemuutmisest, aga rahunes siis. Ei läinud läbi see mölakate plaan.

Väsind loom on tööle jõudnud. Tal on ees tass auravat kohvi ja ta on avanud arvutis tänase lehe. Vändra Aveli, Ingrid, Maire ja Birgit. Nende elu on veel üks väheseid asju, mis väsind looma huvitab.

Muu enam mitte.