01.02.2008, 00:00
Sillaneitsi Koidula unistas hõimurahvaste ühistulevikust
Ühishümn soomlastega vastab Koidula ootustele, ta tõlkis “Maamme”-laulu Jannseni jaoks saksa keelde, kinnitab kultuuriloolane Malle Salupere.
Aarne Ruben on kirjutanud 21. jaanuari Delfisse enam kui 400 kommentaari
järgi otsustades päeva populaarseima artikli, milles pakub
Jannseni-Paciuse Mu isamaa, mu õnn ja rõõm asemele Eesti
hümniks Koidula-Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. Mõlemad tekstid
kõlasid esimesel üldlaulupeol 1869, viimane
Kunileidi-Saebelmanni viisiga. Muide, ka praegust Euroliidu hümni,
Schilleri/Beethoveni “Oodi rõõmule” lauldi Jannseni
tõlkes juba esimesel laulupeol. Huvitaval kombel on aga juba 1881. aasta
Sakala avanumbris kirjeldatud nekrutite ärasaatmist Tartu raudteejaamast,
kus toodi välja (Vene) riigilipp ja pärast keisrilaulu lauldi suure
vaimustusega Koidula-Kunileidi Mu isamaa on minu arm. Nii et see laul on ka
esimese eesti (mitte Eesti!) hümnina kõlanud.
Kommentaatorite püüd kõike halvustada teeb kurvaks ning
kurjaks, kuigi positiivne on enamuse püüd traditsioonilist hümni
kaitsta. Koidula vastu kõlab argument, et tema ema olnud sakslane ja oma
lapsed kasvatanud ta sakslasteks. Mõlemad väited on valed. Mul
õnnestus juba Koidula saja viiekümnendaks
sünniaastapäevaks 1993 tõestada, et tal oli täielik alus
oma soome sõbrale kirjutada, et nii tema vanemad kui vanemate vanemad
olnud kõik täiseestlased. Sellekohane artikkel ilmus Keele ja
Kirjanduse detsembrinumbris 1993 ja arhiiviuuringutel põhinevas
artiklikogumikus “Tõed ja tõdemused” (1998 ja 1999)
koos põlvnemistabeliga kuuenda põlve esivanemateni, kes
kõik on maarahva seast. Sama tabeli leiab ka minu Jannseni-raamatust
“Postipapa” (Tänapäev, 2006). Muidugi ei ole
põlvnemine esmatähtis. Näiteks ärkamisaja suurima
rahvuslase Carl Robert Jakobsoni ema oli venelanna, samuti Konstantin
Pätsi ema.
Koidula õnnetus oli abielu saksastunud
lätlase Michelsoniga, kes põlgas eestlust, eraldas tütred
rinnavähki põdevast Koidulast (ema surres oli üks 10-, teine
8-aastane) ja hiljem sisendas neile, et vanaisa Jannsen oli sotsialist ning ema
kirjutas sakslastevastaseid luuletusi (selles olid nad veendunud surmani
– vt “Postipapa”, lk 184). Eesti keelt ei osanud neist keegi.
Tänu Jannseni sidemetele sai Michelson küll sõjaväearsti
koha Kroonlinnas ja mitte kusagil Kaug-Idas (kroonustipendiaadina allus ta
suunamisele). Koidula oli esialgu rahul – see tundus nii lähedal
armsaks saanud Soomele, kus ta 1871. aastal külaskäigul olles oli
Soome kultuuritegelaste poolt sillaneitsiks ülistatud. Tõepoolest
unistasid rahvuslased mõlemal pool Soome lahte hõimurahvaste
ühisest tulevikust ning Koidula isegi püüdis luua oma
kirjavahetuses Antti Almbergiga mingit ühiskeelt. Nende
püüdluste kaja on ulatunud meie tänapäevagi Talsingi
ideena. Lugege sajakroonise tagaküljel olevat nelikvärssi.
Kujundajale oli tarvis käekirja näidist koos luuletaja allkirjaga.
See on aga 1880 kirjutatud tsükli Soome sild avaluuletuse lõpp:
Silla otsad ühendatud, kandes ühte isamaad...
Sidemed Soome kultuuritegelastega tekkisid Jannseni perekonnal varsti
pärast Tartusse kolimist ja muidugi püüti ka laulupeoks hankida
soome laule, kus Runebergi-Paciuse Maamme oli juba kujunenud rahvuslauluks.
August Annist on 1937. a võrrelnud Jannseni teksti Runebergi
rootsikeelse originaaliga, arvestamata võimalust, et Jannsen võis
kasutada soomekeelset. Ta pidas tõenäosemaks, et Jannsen sai
eeskuju Reigi õpetaja C. Rinne “Paatsiuse” viisile
kirjutatud Hioma- ehk issamaa laulust. Sama väidab EE. Aino
Undla-Põldmäe on aga 1970ndatel kindlaks teinud, et laul Maamme
tuli Jannsenite koju 1867.
aastal ilmunud H. Wächteri neljahäälsete soomekeelsete
meeskoorilaulude kogumikuga, kust Koidula umbes 1868. aasta lõpul on
teinud Jannseni jaoks soomekeelse teksti reaaluse tõlke saksa keelde (Vt
“Postipapa”, lk 175–178).
Nii on
pooljuhuslikult teostunud üks osa ärkamisaja
unistusest – vähemalt hümni viis on meil soomlastega
ühine. Muide, ühisriigi võimalikkuse üle arutleti ka
Eesti Vabariigi rajamise ajal, ja Jüri Vilmsi missiooni üks teemasid
oli ka selles asjas maad kuulata (punavalitsuse juures – ta veel ei
teadnud, et Soome oli saabumas Saksa diviis meilegi tuttava kindral von der
Goltzi juhtimisel, kes olukorra valgete kasuks pööras).
Jannseni-Paciuse hümni püüti välja vahetada juba
sõjaeelses Eesti Vabariigis. Ka argumendid olid enam-vähem
needsamad mis tänapäevalgi, mil küsimus aeg-ajalt uuesti
päevakorda võetakse. Eelviimane rünnak oli Jaak Urmeti
artiklis “Eesti hümni sõnad sisuliselt, vormiliselt ja
moraalselt vananenud” (Eesti Päevaleht 15. III 2005). Karta on, et
nagu 1930. aastail, ei laekuks konkursile ka nüüd midagi tuumakamat.
Koidula-Ernesaksa “lauldud, päheõpitud ja südamesse
võetud”, spontaanselt hümniks kujunenud Mu isamaa on minu arm
on pidulik, kurb ja raske laulda. See on loodud Koidula saja aasta juubeli
aastal, 1943. aastal rasketel sõjapäevadel. Las ta jääda
koorilauluna laulupidude hümniks. Pealegi, kui juba sümboolikat
revideerida, tuleks ka taanlaste vapp välja vahetada.