Jõukas ­Eesti: ­lubadused ja ­tegelikkus

Päris palju Eesti peresid elab allpool ametlikku elatusmiinimumi, meenutab Malle Salupere.

Te, vaesed, totrad narrid, avage silmad, kõrvad; ja vaatke, kuis poliitikud teid peenelt petavad!

(Figaro aarias ooperist “Figaro pulm” “te kallimad”)

Enne valimisi lubati meid tosina aastaga viia Euroopa viie jõukaima riigi hulka. Aga keegi ei raiu enam, et lubadused on täitmiseks, vaid tuleb mõista nii, nagu laulus öeldud: “Kes veerand uskus, rumal on, ja poole petta saand.”

Tulumaksu alandamise lubadusest enam kümne küünega kinni ei hoita, sest juba niigi terendub Eestile koht ELi riikide tagumise viisiku ankrumehena. Samas, kaitsekulutuste kahe protsendi lubadust pidavat täitma, nui neljaks. Aga kus, kes ja millal on seda lubanud, ja kellele? Teatavasti oli tegemist Lennart Meri omaaegse ärplemisega. Ja Gruusia näitel ju veendusime, et ka kolmekordsest kaitsekulutuste suurendamisest pole väikeriigile vähimatki kasu, ja nagu talle otse öeldi, ükski suurriik tema pärast enesetapule ega oma huve kahjustama ei lähe.

Eestlased on aga innukad suitsiidipoliitikud. Kahe päevaga kutsuti kokku Riigikogu erakorraline istung Gruusia küsimuses, peeti ETVs tundidepikkusi saatekavaväliseid debatte (koguni vene keeles ja subtiitritega), tehti kõlavaid kuulujuttudele tuginevaid avaldusi – ja jäädi “abiväe” saatmisega maailma ees narriks. Praegu on Europarlamendi vasakpoolsed esitanud seal järelepärimise selle rühma legitiimsuse asjus.

Kui sama aktiivsust oleks ilmutatud monumendisõja ajal, võinuks pronksiöö muidugi ära jääda, kuid nähtavasti oli kellelegi vaja just niisugust asjade kulgu. Täiesti ebanormaalseks tuleb aga pidada, et pidevalt sekkudes teiste riikide siseasjadesse, pole Riigikogu siiani võtnud seisukohta läbikukkunud/kukutatud integratsiooni­poliitika küsimuses ega märganud katastroofilist seisu Eesti demograafias, mida pärast kadunud Aino Järvesood on tegelikult mõistnud ainult Rein Taagepera.

Praeguse poliitika jätkudes ei tule meil kuskilt juurde täisväärtuslikke sünnitajaid, saati riigi­kaitsjaid, sest poolnäljas kasvanud alko-narko­põlvkond hävitab end ise. Üheksakümnendate iga aastakäik on poole väiksem kui ­eelnevad, seega veidi üle kümne tuhande noore, alla poole mehed, nende seas terveid heal juhul pooled. Oleme sunnitud kasutu kaitseväe likvideerima ja ajateenijaid rakendama korrakaitse-, piirivalve- ning päästeteenistuses, sest inimesi lihtsalt ei ole. Vangivalvurite vajadus suureneb enneolematult, kuna moraali­tõdede asemel on lastele pähe taotud ilusa elu kultus, mille kiire realiseerimise ainsaks võimaluseks jääb kuritegevus.

Et need väljaanded on taotluslikult ebaülevaatlikud ja keerulise struktuuriga, ei viitsi keskmine inimene neisse sadadel lehekülgedel esitatavatesse arvudesse süveneda. Kui seda siiski teha, läheb huvitavaks.

Juba alates 1995. aastast ei kata sündide arv 85aastaste ja vanemate hulka rahvastikus – elame vananevas ühiskonnas. Ega meie võluv sotsiaalminister oma järsu eluea tõstmise plaaniga mingeid meetmeid rakendamata ometi seda silmas pidanud?

Rahvastikukadu on toimunud peamiselt alla 20aastaste arvel: 1990 oli neid 459 853; 17 aastat hiljem aga kõigest 302 256. Noorte kadu seega ületab kolmandiku, üldine rahvastiku­kadu on aga üks kuuendik. Marurahvuslasi võiks ju ­lohutada teadmine, et venekeelne rahvastik on kogu aeg vähenenud poole kiiremini: näiteks 2006. aastal sündis eesti peredesse 10 678 last, venekeelsetesse 4199. Suri 11 502 ja 5814 inimest, mis teeb iibeks vastavalt –824 ja –1615.

30 genotsiidiaastaga (rahva loendused 1959–1989) suurenes eestlaste arv 70 ja poole ­tuhande võrra ning oli 1990. aastal kodumaal juba ­ligi­kaudu miljon, 1. jaanuaril 2008 aga vaid 921 000. Kogu kadu langeb sündimata laste, seega ka tulevaste sünnitajate arvele.

Varasemad sõjast ning taudidest tingitud madalseisud kompenseeriti kiirelt noorenenud rahvastiku viljakusega. Nüüd on vastupidi.

1939. aastal leidis peaminister Eenpalu, et ei saa olla häbistavamat lõppu rahvusriigile kui selle riigi rahva väljasuremine. Tookord sündis 1000 eestlase kohta 16,3 ja suri 14,8 inimest, aga valitsus tundis muret ja asus rakendama abinõusid. 2006 sündis 11,1 ja suri 12,9 isikut 1000 kohta, kuid meie relva­fännidest valitsus ei tee märkamagi, et senisel kombel jätkates pole meil varsti enam ei kaitsjaid ega kaitstavaid.

Vanemahüvitise eelarve on paisunud juba 1,85 mld kroonini, maksimum on tõusnud üle 30 000 krooni kuus, aga selle määra saajaid on vaevalt 4 protsenti, ja üldse makstakse 80 protsenti hüvitisest 20 protsendile rikkamatest! Enamik sünnitajaid peab olema ja ongi õnnelik miinimummäära üle. Õiglasem oleks maksta kõigile võrdselt kahekordset miinimumpalka, julgeid sünnitajaid tuleks juurde ja raha jääks ülegi. Kui jutt on muudest lastetoetustest, läheb käiku retoorika kõigi laste võrdsusest seaduse ees, kuigi ühele perele on naeruväärne 300 krooni nätsuraha, teisele oluline osa pere eelarvest, nagu näitab avalikkusele ebamugav statistika leibkonnaliikme sissetulekute kohta detsiilide ehk kümnendike kaupa. Üldse on leibkondi ligikaudu 580 000, neist suuremad ja lasterikkamad kuuluvad muidugi vaesematesse detsiilidesse.

I–III detsiilis vaesuses elavate laste suht­arv on poole suurem üldisest vaesusnäitajast.

Ülemise detsiili aga moodustavad enamasti noored, rikkad ja ilusad, sageli üheliikmelised leibkonnad.

2006. aastal oli ühe Eesti elaniku ehk statistilise leibkonnaliikme keskmine netosissetulek (liites palgatöö ja kõik muud, ka isiklikust majapidamisest saadavad tulud, pensionid ja toetused) kõigest 4343 krooni ning ületas 5000 piiri ainult VIII, IX ja X leibkondade kümnendikus. I–III detsiili kuuluvad suuremad leibkonnad ja 40 protsenti Eesti lastest, kus pensionid ja laste­toetused (siirded) kokku moodustasid poole sisse­tulekust.

Netosissetulek kuus inimese kohta oli esimeses detsiilis 2006. aastal 1319 krooni, 2007. aastal 1591 krooni; X detsiilis vastavalt 12 017 ning 14 620 krooni (IX “ainult” 6800 ja 8334). Kümnenda ­detsiili keskmist suurendab see üks protsent Eesti oludes rikkaid, kelle huvides käibki oravate meeleheitlik võitlus astmelise tulumaksu vastu, mis meile Euroopast nagunii ükskord peale surutakse.

2006. aasta arvestuslik elatusmiinimum Statistikaameti järgi oli 2081 ja minimaalse toidukorvi maksumus 888 krooni, 2007. aastal 2341 ja toidukorv 1031 krooni per capita kuus.

Nii palju või enam saavad toidule kulutada leibkonnad alates V sissetulekudetsiilist, esimeses detsiilis aga jäävad toidukulud alla poole vajalikust miinimumist, tervislikust toitumisest ei saa ­rääkidagi. Ja nüüd veel tahetakse ka koolitoidult kokku ­hoida! Ühe vangi pidamine aga maksab kuus 14 900 krooni! Nad võiksid ju tööd teha!

Mitte ainult iga laps, vaid ka rahvas tervikuna vajab märke ja tõendeid, et temast hoolitakse. Esimesel Eestil on ammu aeg lõpetada silmad-kinni-üle-laipade-poliitika ning hakata nägema tõelisi probleeme ja rahvast, kas või neid toredaid, enamasti noori inimesi, kes 19. augusti märkamislaulupeol täiesti alkoholi&s hy;vabalt oma teovalmidust ilmutasid. Kurb, et osavõtjate hulk tuli korraldajatele ootamatult, veel kurvem, et ülemine ešelon (erinevalt 20 aasta tagusest) sellest distantseerus. Nägime vaid kaht presidenti.

Mulle küll tundub, et aina uute leina- ja vihapäevade kehtestamise asemel tuleks rohkendada positiivset energiat. Ja öölaulupidu võiks saada iga-aastaseks kooliaasta alguse peoks. Elu ei vii edasi mitte kurjad ja kurvad, vaid elurõõmsad inimesed. Ajupotentsiaali meil ju (veel) on, või kuidas?

Rahvastiku vananemise dünaamika

	1990	01. 01.2007	Vahe
Kogu rahvastik	1 570 599	1 342 409	–228 190
0–14 aastat, neist	350 134	199 744	–150 390
vastsündinuid	24 006	14 824	–9182
15–19 aastat	109 719	102 512	–7207
Üle 65 aasta, neist	179 605	229 379	+49 774
üle 85aastasi	14 826	16 626	+ 2200
(Eesti Statistika aastakogumik “Rahvastik 2005–2006”)