Lugu algab New Yorgist pärit probleemse pubeka Daisy lähetamisega Inglismaale tema poliitikust tädi ja nelja kummalisevõitu nõo elutervelt boheemlikku maamajapidamisse. Keskkonnavahetus tundub esialgu mobiililevi ja neti puudumise kiuste hästi sujuvat, kuni Inglismaa vallutavad terroriaktide järel teismelise pilgule üsna umbmääraseks jäävad võõrväed. Välismaal viibiv tädi ei pääse koju tagasi ning lapsed jäävad omapäi. Alguses on lõbus, ent sõja venides, kui poest enam süüa ei saa, talu rekvireeritakse ja perekond üksteisest eraldatakse, enam mitte.


Alguspeatükkide idüll laguneb õõvastava vääramatusega täismõõtmetes olelusvõitluseks.


Raamatu edu retsept seisneb mitme kärbse tabamises üheainsa hoobiga: “Nii ma nüüd elan” on ühelt poolt aus noorsoojutukas, mis räägib oma loo värvika kõnepruugiga 15-aastase anorektiku suu läbi, teisalt on see selgelt sedasorti teos, mille vaid tegelaskonna vanusest lähtudes lasteseikluseks lahterdamine oleks viga. Raamatu austajate seas räägitakse näiteks olevat palju II maailmasõda mäletava põlvkonna lugejaid. Taust, kõik sõjasse puutuv, nagu ka perekonna paravõimete teema, ei ole ehk kõige veenvam, ent emotsioon on ehe, tegelased sümpaatsed ja sündmustik haarab.