15.02.2008, 00:00
Meg Rosoff “Nii ma nüüd elan”
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Varrak, 2007.;160 lk.
Ilukirjandusteost on tore turustada komplektis tõsielulise nutulooga.
Londonis elava ameeriklanna Meg Rosoffi debüütteost saatnud
tragöödia on esmaklassiline – kuldses keskeas autor taipas, et
elu on lühike ja kirjutamahakkamist ei saa lõputult edasi
lükata, kui tema õde rinnavähki suri. Esikteose trükist
tulemise ajaks viibis ta juba ise sama tõvega keemiaravil. Lugu
lõppes siiski õnnelikult, haigus sai seljatatud ning
ähmasežanriline, aga silmatorkavalt ere debüüt kujunes
auhinnatud publikulemmikuks.
Lugu algab New Yorgist pärit
probleemse pubeka Daisy lähetamisega Inglismaale tema poliitikust
tädi ja nelja kummalisevõitu nõo elutervelt boheemlikku
maamajapidamisse. Keskkonnavahetus tundub esialgu mobiililevi ja neti puudumise
kiuste hästi sujuvat, kuni Inglismaa vallutavad terroriaktide järel
teismelise pilgule üsna umbmääraseks jäävad
võõrväed. Välismaal viibiv tädi ei pääse
koju tagasi ning lapsed jäävad omapäi. Alguses on lõbus,
ent sõja venides, kui poest enam süüa ei saa, talu
rekvireeritakse ja perekond üksteisest eraldatakse, enam mitte.
Alguspeatükkide idüll laguneb õõvastava
vääramatusega täismõõtmetes
olelusvõitluseks.
Raamatu edu retsept seisneb mitme
kärbse tabamises üheainsa hoobiga: “Nii ma nüüd
elan” on ühelt poolt aus noorsoojutukas, mis räägib oma
loo värvika kõnepruugiga 15-aastase anorektiku suu läbi,
teisalt on see selgelt sedasorti teos, mille vaid tegelaskonna vanusest
lähtudes lasteseikluseks lahterdamine oleks viga. Raamatu austajate seas
räägitakse näiteks olevat palju II maailmasõda
mäletava põlvkonna lugejaid. Taust, kõik sõjasse
puutuv, nagu ka perekonna paravõimete teema, ei ole ehk kõige
veenvam, ent emotsioon on ehe, tegelased sümpaatsed ja sündmustik
haarab.