22.02.2008, 00:00
Kui segatud on eesti veri?
Saksa verd tilkus eestlastesse üsna vähe, hoopis rohkem on eestlasi, kes sakslasteks hakkasid, kinnitab kultuuriloolane Malle Salupere.
Mõne aja eest kirjutas üks Saksamaa päevaleht, et vaid viis
protsenti sakslastest võib end puhtaverelisteks pidada. Vaevalt
küll see eestlastega teisiti on. Meile meeldib mõelda end
indoeurooplastest germaanlaste lähisugulasteks, eitada soomeugrilaste
uurali-altai päritolu ning ignoreerida keele ühisjooni turgi keeltega
(grammatilise soo puudumine, sufiksid, vokaalharmoonia jm).
Hiljuti anti teada, et eestlastele geneetiliselt kõige lähemal on
venelased. Mõned olid vapustatud, aga geneetikud kinnitasid vaid seda,
mis toponüümika kaudu oli teada mitmest XIX sajandi uurimusest, neist
tuntuim sajandi lõpus ilmunud Vassili Kljutševski Venemaa
ajalugu.
Priit Ligi arvates moodustasid vene rahva keelt vahetanud
tšuudid ja muud soomeugrilased, sulandudes sisserännanud
slaavlastega. Nestori-nimelisele mungale omistatavast Vene letopissist Jutustus
möödunud aegadest saame teada, et varjaagide kutsujateks ehk Vene
riigi rajajateks aastal 862 olid kolm slaavi ja kaks soome-ugri hõimu:
venelased, tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vadjalased, kes
ühiselt kurtsid: Meie maa on suur ja rikas, aga seadusi ei peeta. Tulge ja
valitsege meid. Kaassüüdlased-tšuudid on eestlased, nende
järgi on ka Peipsi (Tšuudi) järv oma nime saanud. Oleme
sugulased nii ida- kui läänepoolsete anastajatega, aga salgame
üht ja ihaleme teist.
700 aasta jooksul ei ületanud kogu
siinne saksa elanikkond viit protsenti. Baltisakslaste perekonnalegendide
uurimisel purunevad need pahatihti põlisrahvast pärinevate
esivanemate otsa. Mõned aadlisuguvõsad on seda tunnistanud, nagu
Li(e)venid, kes loevad oma esiisaks vanem Kaupot, aga mida uuem aadlitiitel,
seda enam püütakse matsipäritolu eitada (von Baerid). Aadlike
puhul on jutt mõnesajast perekonnast, tavakodanikest literaatide,
ärimeeste, käsitööliste ja muude sakste hulgas on kohalik
päritolu sagedam, ainult kumbki pool ei taha eri põhjustel seda
uskuda.
Tartus kahe sõja vahel tegutsenud Saksa
Perekonnaajaloo Seltsi aruandest 1941 meie Ajalooarhiivis nähtub, et saksa
rahva kaotusi lätlaste ja eestlaste hulka oli mitmekordselt üle
hinnatud, seevastu aga on sajandite jooksul saksa rahvusse imbunud
võõrrahvuslikke elemente. Nii olevat eestlaste ja lätlaste
karjäär olnud alati seotud saksa rahvusse sulandumisega, millega need
rahvad pidevalt olulise osa oma parimast verest kaotasid.
Meenuvad
vaidlused Balthasar Russowi päritolu üle, kui Jaan Krossi
ründavatele ajaloomuusadele ei mahtunud pähe, et eesti poisist
võinuks XVI sajandil saada kirikuõpetaja, kuigi neid andekate
poiste näiteid on teisigi.
Mõisteid deutsch-undeutsch
tuleks tõlkida saksad-mittesaksad, mis ei märgi mitte rahvust, vaid
ühiskondlikku staatust. Mittesaksa sünonüümiks oli
pärisorjuse ajal mittevaba. Vahe saksa ja sakslase vahele tekitas Jannsen,
teadvustades maarahvale, et nad on eestlased, kelle hulgas võib ka saksu
olla.
Tegelik sunnismaine pärisorjus kinnistus Rootsi aja
lõpupoole. Varasematel sajanditel oli rahvas küllalt liikuv;
linnaõhk tegi vabaks, s.t kui pärisori oli linnas elanud aasta
ja ühe päeva, ilma et mõisnik oleks teda tagasi
nõudnud, jäi ta linna kaitse alla. Rahuaegadel oli see
kõigile soodus, kuna maal suitsuga desinfitseeritud taredes jäi
lapsi ellu rohkem, kui vajati tööjõudu, linnas oli vastupidi.
Konfliktid tekkisid töökäte puuduse ajal pärast
Põhjasõda, mille näiteks on Forseliuse õpilase
Ignatsi Jaagu mõisapoolne tagasinõudmine. Suurest Ignatiust
e suguvõsast pärinevad pastorid, kunstnikud, kindralid jne ei ole
aga kunagi oma eesti juuri tunnistanud, nagu eitavad seda tänaseni paljud
Masingud.
Lihtrahvas imbus linna maalt ja saksastus kolme-nelja
põlvkonna jooksul. Algul asuti eeslinnadesse, kus linlastel olid aiamaad
ja neil viletsad hütid (Katen), kuna seadus keelas sõjaohu korral
hävitamisele kuuluvasse eeslinna midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa
hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati
Katensassen, e.k. katakad. Hiljem unustati algne tähendus, sõna
omandas vormi kadakas(aks) ja tähendas saksastunud linnaelanikku, hiljem
peenutsevaid poolkeelseid.
Juba poolaaegses Tartus oli eestlastest
kodanikke nii palju, et kui neil 1583 keelati luteri jutluste kuulamine,
esitasid nad kuningale palvekirja, viidates kuningas Stefan Bathory
privileegile, kus on kirjas, et linnainimesed võivad oma usu
säilitada: kuna ka eestlased on inimesed, ning mitte haned, siis peaks ka
neil olema õigus palvetada oma isade usus. Alla kirjutanud olid enamasti
linakangrumeistrid, sh raeprotokollides tihti esinev Tõnis Morsa,
hilisem suurkaupmees Hans Bull ja Hans Pick, relvameister, kelle teeneid
poolakad hindasid maja kinkimisega. Mõne aasta pärast sama maja
müües on omaniku nimi juba Hans Lang. Nimede tõlkimine oli
tavaline, näiteks on Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumitunnistusel
tema nimi Christianus Jacobus Petri filius. Eestikeelsetes tekstides mugandati
jälle saksa nimed eestlastele suupäraseks. Seepärast on
lootusetu jõuda eestlastest linnakodanike või
üliõpilaste jälile nimeanalüüsi abil. Eesti nimesid
säilitati harva; Kurwitz Peep kõlas niigi saksapäraselt.
Eesti perelegendid räägivad enamasti
võõramaistest esivanematest, kusjuures kõige
“nõutavamad” on rootslased, harvemad sakslased või
taanlased, pea üldse mitte soomlasi või venelasi.
Tegelikkus on täpselt vastupidine. Rootsi armees oli palju eestlasi,
keda Karl XII sõduritena väga hindas, aga tolleaegsed karistustega
hirmutavad plakatid kinnitavad, et nad ka sageli deserteerusid. Hiljem
jäid nad mällu “Rootsi ohvitserina”. Rootsi kuninga
siinviibimine on üks pärimusterikkamaid episoode Eesti ajaloos. Tema
põhitegevuseks näikse olnud puude istutamine ja tüdrukutele
laste tegemine. Siinkohal tuleb kurvastada kõiki, kes arvavad endas
olevat kuninglikku verd. Vallaslapsed pole sõjaväe peatuspaikades
haruldus, aga kindlasti ei tundnud noor kuningas talutüdrukute vastu huvi.
Ilmselt surigi ta suguliselt karskena.
Rootsi ajal elas maal
suhteliselt palju vabatalupoegi, kes panid poegi õppima
käsitööd, ka mõisnikud lasksid pärisorjadel
ametit õppida, et saada endale tasuta kärnereid, kingseppi ja
rätsepaid. Mõnikord ostsid need end vabaks või jooksid
ära, täiendades linnades pööningujäneste
(tsunftimeistrite konkurendid) ridu.
Ajalooarhiivis säilinud
küsitluslehtedel leiame palju tänaseni hästi tuntud baltisaksa
perekonnanimesid (Falck, Lutter, Nieländer jt), kes enamasti
pärinevad Soomest. Leiame ka tuntud nimesid, nagu Menšikovi
kaaskonnast Virumaal Aa mõisasse jäänud poolakas Mikifer,
Keilas elav Suursaarel sündinud sepp Kuhlbars jms.
Virumaal
oli peale soomlaste palju Venemaalt tulnuid, kõik juba aastakümneid
siin elanud. Selle “korrastamise” käigus kadus enamik
vabatalupoegi, sest kuna maa kuulus mõisnikule, oli neil valida, kas
hakata linnasaksaks, vabakutseliseks (mölder, kõrtsmik,
käsitööline) või lasta end “vabatahtlikult”
päris
orjana kirja panna, nagu seisab mitmes protokollis.
Ärkamisajal hakkas toimima vastupidine protsess: saksastumisele
lükkas riivi ette nii venestamine (mille vastu eestlastel
oli loomulik immuunsus) kui rahvuslaste üleskutsed, mille tulemusel
eestlased enam oma rahvust ei häbenenud: Tartu 1876. ning 1881.
aastate linnarahva loenduste järgi oli sakslaste arv ja osakaal ilma
olulise migratsioonita samavõrd vähenenud kui eestlaste oma
kasvanud. Rahvuslaste kodudes räägiti küll saksa keelt,
näiteks Kreutzwaldi naine ja lapsed ei osanudki maakeelt. Koidula ema
seevastu ei omandanud korralikku saksa keelt, lapsed kasvatas eestlasteks.
Carl Robert Jakobsoni ema oli venelanna. samuti Konstantin Pätsi
ema, kes kasvatas pojad tublideks õigeusklikeks. Mõlemad
käisid Riia vaimulikus seminaris ja ühest sai õigeusu
preester, teisest president.
Viimasel ajal on ärevust tekitanud
president Ilvese võimalik karaiimi veri.
Rassipuhtuse
tagaajamise asemel võiksime iseendalegi teadvustada, et Eesti on
saareriik Islandit arvestamata maailma väikseim rahvusriik. Eesti keel
aga, mis tuhandete maailmas räägitavate keelte hulgas omakeelse
teaduskeele ja kõrgharidusega esindab üht sadakonnast
kultuurkeelest, peaks kuuluma suisa maailmaimede klassi. Aafrikas, Aasias,
Ameerikas ja Austraalias räägitakse tuhandeid keeli, aga riigi- ja
hariduskeelteks on reeglina uusaja maadeavastajate-orjastajate keeled.
Seitsmesaja aasta jooksul pole võõrkeelne haridus ja asjaajamine
eestlasi takistanud jõudmast omakeelse riigini ning seda 90 aastat
arendamast ja hoidmast. Kas suudame ka edasi hoida?