16 intervjuud Lavakunstikooli õpetajatega”

Koostanud Kalju Orro. Eesti Teatri­liit,

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool, 2007.

591 lk.


Väärt tellis, kus jäädvustatud eesti teatri ajalugu ja tänapäev, seekord läbi pedagoogilise prisma. Kuueteistkümnele õpetajale-lavastajale-näitlejale esitatakse sarnaseid küsimusi. Intervjueeritud on õpetajaid alates Aarne Ükskülast ja Jaan Toomingast, lõpetades Kaie Mihkelsoni ja Anu Lambiga. Kuueteistkümnest pedagoogist vaid kaks pole Panso-kooli vilistlased – Kaarin Raid ja Ingo Normet. Iga intervjuu keskendub kahele põhiaspektile: esiteks meenutatakse oma kooliaega, mõtestatakse lahti tollast aega ning enda töid ja tegusid. Sellele järgneb intervjueeritava õpetaja-aeg: miks ja kuidas õpetada, õpetaja eetilised ja maailmavaatelised seisukohad. Kogu raamat on asjatundlik ja professionaalne, kuid vahele lipsab ka mõnusaid detaile mõne tunnustatud näitleja-lavastaja nooruspõlvest (eriti lustakad-värvikad on Moskvas õppinud Raidi ja Normeti meenutused).


Lavakooliraamat sisaldab mitmeid mõtteainet pakkuvaid teemasid, näiteks mälu ja mäletamine. Oluline on, kes, mida ja millest mäletab, mälu on selektiivne ja subjektiivne. Hea, et koostaja-toimetaja on säilitanud iga rääkija isikupärase keelekasutuse, mille kaudu tõusevad esile subjektiivsed mõttemaailmad ning avanevad erinevad isiksused. Raamat pakub eelkõige huvi erialainimestele, aga kindlasti ka neile, keda huvitavad teatri üldised toimimise mehhanismid. Tulevikus on oodata ka raamatu teist osa, kus sõna saavad nooremad õpetajad.