22.02.2008, 00:00
Toompea loss ja mis seal sees leida on
Lugu sellest, kuidas Ekspress mööda lossi rongi käis ja nüüd kuidagi lugu tehtud ei saa.
Miks nii suur Toompea saal
kuulub parlamendile –
kas ehk
anda ei saaks
seda hoopis rendile?
Kui me teeks hoone
priiks,
üüriks Soome firmale?
Kas saaks rikkaks me riik
–
või ehk naeruks ilmale?
(Priit Aimla)
Kell 4.00 hommikul ärkab Lasnamäel Riigikogu kohviku pagar Helju
Rand.
Astub koduuksest välja, teeb tervistava
jalutuskäigu värskes õhus. Istub number 44 bussi peale ja
kella kuueks on Toompeal kohal. Pool üheksa peavad tema saiad-pirukad
valmis olema.
4.50 teeb oma Kolde tänava kodus silmad lahti
Toompea lossi kohviku kokk Ülle Urban. Tema saabub Toompeale jala. 6.30
lülitab ahjud-pliidid sisse ja algab ka tema töö. Kartulisalat,
riisisalat, singisalat, rosolje, pudrud, omletid, võileivad.
Poole üheksaks, kui kohvik uksed avab, peab temalgi piisav varu valmis
olema.
Vahepeal, mõni minut pärast kaheksat,
piiksub Toompea korrapidaja ruumides signaal.
Korrapidaja Toivo
Pärnpuu, kes öö läbi on lossis valvel istunud, hakkab Pika
Hermanni torni ronima. 8.15 tuleb heisata lipp.
Kui kiiresti teha,
võtab tornijõudmine aega neli minutit. Trepp on kitsas ja astmeid
215.
Riigikogu Kantselei direktor Heiki Sibul, kleenuke tegelane, mahub
treppe pidi lahedasti liikuma. Sibul (kes sel päeval Ekspressi
võimukoridorides ringi juhatab) ronib torni ja räägib, et
sellist elukutset nagu Pika Hermanni lipuheiskaja pole tegelikult olemas.
Lipu heiskavad need Toompea valvemeeskonna liikmed, kes on parajasti
tööl.
Nii. Oleme kohal. Soome ei paista, aga vaade on
jumekas.
Kus see Tuglas siis vangis istuski? Keegi rääkis,
et Tuglas istus seal, kus hiljem oli kuningriiklaste tuba. Ja keegi
rääkis, et seal, kus praegu istub korrespondent Gunnar Paal.
Järsku prahvatab häälekõvendajatest nii vali “Mu
isamaa, mu õnn ja rõõm”, et vaata, et sa üle
ääre alla ei kuku.
Lipp tõuseb.
Kunagi oli
keegi oma Austraalia külalistega suvehommikul kella viie ajal Toompeale
vaatama läinud, kuidas lippu heisatakse. Seisid siis Austraalia
külalised kell viis Toompeal, pead kuklas, aga lippu ei kuskil!
Kord
on selline, et suvel, kui päike tõuseb kas või kell neli,
heisatakse lipp ikkagi kõige varem kell seitse. Ja õhtul ei
langetata hiljem kui kümme.
Too veel Austraalia külalised
öösel õue tuule kätte!
Vahepeal
on magus saialõhn
mööda koridore rahvaasemike
tubadesse imbunud ja esimesed huvilised on leti ääres ootel.
Saiu-pirukaid küpsetab Toompea lossi ahi päevas kakssada. Kringleid
tehakse nii palju, kui tellijaid on, ja selliseid, nagu keegi tahab –
singi-juustu ja singi-porru või singi-seene. Vastlakukleid tehti
tänavu nelisada.
Kohvi juuakse Toompeal päevas ära sada
tassi. Pluss see, mis tubadesse viiakse. Aga mõnikord ei jooda nii
palju. Mõnikord juuakse vett. Ja mahla minevat metsikult.
Paar-kolmkümmend aastat tagasi, kui Toompea lossis tegutses ENSV
Ministrite Nõukogu puhvet, käis tollane olümpiasangar Jaan
Talts korrapäraselt siin valgutagavarasid täiendamas. Raskekaallase
organism vajas energiat, kehakaalu ei saanud rasvase toiduga suureks ajada.
Talts tegi tollase asjadevalitseja ees (“Simm või mis ta nimi
oli!”) sügava kummarduse, asjadevalitseja kirjutas välja viis
purki kalamarja või tursamaksa või lõhekonservi. Talts
läks paberiga puhvetisse. Ja kui oli, siis sai. Kui polnud, siis ei
saanud.
Aga see kõik oli nii ammu.
Politseimundris
mees Väino Viinam
äe (69) istub päevad läbi lossiplatsil politseiautos. Alati on
ta heas tujus, kõiki ta tervitab, kõigile ta viipab. Ja saadikud,
kes tööle tulevad, viipavad vastu.
Kui tuleks välja
anda kolleegipreemia kõige sõbralikumale inimesele
Riigikogus, võiks selle saada Väino. (Nii ütles rahvasaadik
Hannes Astok.)
Politseinik Väino ärkab hommikul kell 5.45.
Joob Lasnamäel kodus rahulikult kaks tassi kohvi. Ülepeakaela
tormamine Väinole ei meeldi. Õhtul on ta valmis teinud
võileivad, teetermose täidab hommikul. Sõidab bussiga ja
trammiga ja natuke käib jala ja ongi enne kaheksat Toompeal. Tõmbab
mundri selga, ajab politseiauto lossiväljakule ja tööpäev
algab.
Väino asi on vaadata, et võõrad autod platsile
ei pargiks ja et Riigikogu rahvas oma sõidukid ilusti ära mahutaks.
Kõige varasemad tulijad on hommikuti Taavi Veskimägi,
Jüri Tamm ja Vladimir Velman. Riigikogu liikmed sõidavad ise autoga
kohale, erandid välja arvatud. Eiki Nestor tuleb taksoga (tal pole
lubagi), Mai Treial tuleb taksoga. Mart Nutt mõnikord taksoga,
mõnikord jala.
Mõni aeg tagasi oli lossiplatsil kolm
vaatamisväärsust, mida välisturistid hoolega pildistasid.
Kõige rohkem klõpsutati vene kiriku sätendavaid riste;
objekt number kaks oli Jaanus Rahumägi Hummer kohe kiriku
kõrval ja kolmandaks platseerus (mõningase vahemaaga)
võimukeskus Toompea loss. Praeguseks on Toompea ühe turismimagneti
võrra vaesem, sest Rahumägi pargib oma Hummerit lossihoovis.
Uhkemaid autosid on lossiplatsil Raivo Järvi Saab, mis on
Väino meelest küll isikupärane ja kena, aga väga madal.
Väga ettevaatlik peab sellise autoga olema.
Riigikogu noorima
liikme, 22aastase Kalle Pallingu must Chrysler 300c seisab lossi seina
ääres. Siin on ka Erki Noole auto, millel ei varastata lossi
ees vähemalt rattaid alt ära nagu staadioni juures.
Mark
Soosaar ei peenutse, tema on mikrobussiga, ja on näha, et sellega
sõidetakse vahel ka kruusaseid teid.
Soosaar arvab, et lossiesisel
platsil ei peaks üldse autosid olema. Et autode jaoks tehtagu maa-alune
parkla.
Hannes Astok turtsub selle peale naerda: “Ja mis siin siis
olema peaks? Hülged?”
Ene Ergma ärkab
oma Tallinna korteris hommikul kell seitse.
Tööpäev algab tal kell üheksa.
Assistent Anneli
Entson tuleb kaheksaks, et lehed läbi vaadata ja Ergmale põhjalik
ülevaade anda. Aga kus sa saad! Ergma on ise ka kell kaheksa platsis ja
asub krabinal ajalehtede kallale. Sealjuures räägib ise, et on
õhtuse eluviisiga ja magaks hommikul poole päevani välja.
Kui olukord nõuab, tehakse Ergmale kõigepealt soeng. See juhtub
8.30 paiku Riigikogu juuksuri juures.
Imestada pole siin midagi. Kui Mart
Laar oli peaminister, jäädvustas Ekspressi fotograaf Tiit
Veermäe, kuidas Mart Toompeal päeva alustas – peadpidi
pesukausis. Oli 1993. aasta kevadtalv.
Esimese kohvi joob Ergma Riigikogu
kohvikus. Nii on see kogu aeg olnud. Või võtab
kiluvõileiva ja mahla. (Kiluvõileib on muide Riigikogu rahva hitt
number üks.)
Ja nüüd! Valdkond, mida Ergma puhul esimese
hooga ettegi ei kujutaks – tennisemäng. Kolmapäeva hommikuti
mängib Ene Ergma võimaluse korral tennist,
vastasmängijaks treener Leena Lapimaa. Ja vahel Kristiina
Ojuland või Igor Gräzin. Gräzin tunnistab, et on Ergmale
enam-vähem võrdne tennisepartner, mis tähendab, et
meesmängijana on Gräzin tunduvalt nõrgem kui Ergma naismä
;
;ngijana. Ergma mängustiili iseloomustavat harvaesinev asjaolu: kui tal
midagi ei õnnestu, kirub ta a i n u l t iseennast. Ja seda
teeb ta halastamatult.
Möödunud suvel osales Ergma veteranide
võistlustel Pärnus ja tuli paarismängus Lapimaaga teisele
kohale.
Jaan Poska, kelle ametiruumides Ergma tegutseb, oleks pidanud
samuti sporti tegema ja tervislikumalt sööma. Aga see on
tagantjärele tarkus. (Kuu aega pärast Tartu rahu allkirjastamist suri
Poska infarkti.)
Reformierakondlasest rahvasaadik Raivo
Järvi näiteks ei saaks üldse elada, kui kolm korda nädalas
jõusaalis ei käiks. Korraga võtab läbi kaks
lihasgruppi. Ükspäev rind ja triipseps, teine päev selg ja
biitseps, kolmas päev jalg ja õlg. Ja kõhulihastele tuleb
teha harjutusi kogu aeg.
Järvi peab ennast tagasihoidlikuks
spordimeheks, kuigi on treeninud regulaarselt 27 aastat. Aga Jürgen Ligi,
Meelis Atonen ja Andres Taimla olevat päris profid. Olgu nad kas
või välislähetuses ja oodaku kell kaheksa hommikul ees
tähtis kohtumine. Nemad kargavad hommikul kell kuus hotellist välja,
tossud jalga ja mööda puiesteed leekima! (Atoneni kohta käib see
jutt mõistagi minevikus.)
Hommikune aeg on
Toompea lossis vaikne aeg
, mil rahvasaadikud endasse uut infot
ammutavad. Tõsisemat loomingulisust ja süvenemist nõudvate
ettekannete ettevalmistamine jääb Ene Ergmal pealelõunaks.
Politseinik Väino istub maja ees autos ja loeb peast ette, missugune on
Riigikogu nädala ajakava. Mis kell ja mis päeval algavad istungid,
mis kell fraktsioonide koosolekud, millal läheb kaua, millel kiiresti
õhtule saab.
Kinnistu Lossi plats 1a hoonealune pind on 7415
m2 ja hoone kasulikku pinda on 13 787 m2.
Riigikogu Kantseleis
töötab 268 inimest ja kui Riigikogu saadikud juurde arvata, siis on
lossi töötajate arv 101 võrra suurem.
Vaipu on
võimukoridorides kokku 870 meetrit, aga Riigikogu koristajad
tolmuimejatega ringi ei jookse. Vaibapuhastamise teenus ostetakse sisse.
Koristajad ilmuvad tööle hommikul kell 6 ja 8.30 teevad minekut.
Pühapäeviti on nad aktsioonis 12.00 kuni 16.00.
Nooremapoolne
irvhambast rahvasaadik kirjeldas oma elamusi vaatepildist, kuidas keskealised
rõõmsad koristajatädid keskhommikul lossiuksest välja
pudenevad, näod kiriku poole pööravad, suure kaarega risti ette
löövad ja mäe otsast nelja ilmakaare suunas laiali sibavad.
Aknaid on Toompea lossil nii arvukalt (see arv pole teada), et pesuks
kulub aega keskeltläbi kuu.
Elektripirne vahetatakse lossis
päeva jooksul ära vähemasti seitse.
Kui kõvasti lund
sadama hakkab, kutsutakse teenusepakkuja oma masinapargiga teid puhtaks
lükkama. Tublisid majahoidjaid on koosseisus kolm.
Vanasti oli Toompeal sära ja kirge rohkem – see
“vanasti” oli 90. aastatel.
Nüüd olevat
igav ja tuim, ägab ajakirjandus.
Öistel istungitel spiiker
Toomas Savi valitsemisajal juhtus vahel nõnda, et mehed
võtsid istungi ajal kärakat, nii et tühi taara laua all
kolises. Toomas Savi pöördus tagumiste ridade poole: mehed, teeks
järsku nii, et vähemasti k o k k u l ö ö m a
ei hakka!
Kord, kui kellahelin saadikuid puhvetist saali kutsus, oli
tänane Tallinna meediašeff, keskerakondlane Georg Pelisaar sasinud
isamaaliitlase Jana Padriku oma jõulisse haardesse, visanud
nääpsu naise üle õla nagu Soome turist kotitäie Saku
Originaali ja tormanud istungitesaali. Padriku hädakisa on mõnel
siiani kõrvus.
M&a
mp;a
uml;letatakse, kuidas Arvo Sirendi kole luuleliseks kätte läks ja
kõnepuldis Põhjatähest rääkis. Iga natukese aja
tagant võeti vaheaegu.
Eesti kodanik Jüri Toomepuu ajanud
sõrme püsti, et palub vaheaega – vaja valijatega nõu
pidada. Jürgen Ligi torganud teisest saali otsast vahele: kummaga
neist!?
Kord märganud saadikud, et lossis käib ringi paar
imelikku tegelast, karvased ja koledad, lötakad riided seljas, suitsud
tossavad suus. Pärast selgunud: uurivad ajakirjanikud tulid välja
selgitama, missugused saadikud öösiti joovad!
Tänapäeval sellist nalja palju ei saa. No vahel saab. Vilja
Savisaar ajanud veel hiljaaegu midagi natuke sassi. Jürgen Ligi teinud
saalile ettepaneku, et kolleeg Viljale vist enam peale valada ei maksa!
Üldiselt ollakse viisakad. Üksteise peale ei karjuta, rusikatega
kallale ei minda.
Reformierakondlane käib sotsi sünnipäeval
ja sots istub reformimehega puhvetis. Istungisaali pinged ja retoorika
jäävad istungisaali maha.
Ene Ergma pidas Draamateatris
hooaja alguse puhul
kolleegidele kõne ja tõi välja
mõningaid episoode. Keegi valija kirjutas:
Küll on haritutel
inimestel ikka hea pealt vaadata ja kuulata kui matsikari seal riigikogus
kakleb. Tuld ja tõrva teile ja peatset lõppu!
Teine
kirjasaatja oli mõnevõrra teist meelt: Meestest kauneim, kes sa
oled ilmunud mu unenägudes ja keda tunnen ainult hääle
järgi – arvan, et oled Riigikogust!
Riigikogu liikmed ise olid
ka osavad kirju kirjutama. Arhiveeritud on järgmine dokument:
Lugupeetud Riigikogu esimees, austet härra Ülo Nugis!
Eesti
Vabariigi Riigikogu saalis on h i i r. Kui ta meie kompuutri juhtmeid ei
näri, siis ta igal juhul on m u s t a n u d minu pulti. Palun
meetmed tarvitusele võtta!
Riigikogu kantselei on saanud kelleltki
järgmise pöördumise:
Seletuskiri kantselei juhtkonnale.
Palun lugeda põhjendatuks minu hilinemine 25. juunil. Voolukatkestus
deaktiviseeris äratuskella töö.
Täiskuu ajal käib Toompea lossi ees igasugu hulle koos
.
Üks vene poiss tuleb ja seletab silmade põledes, et on Vene
luurest. Üks tegelane käib lossi akna taga kätega imelikke
liigutusi tegemas. Tõstab käed kõrgele üles ja
niisugune varjuteater läheb lahti, et vaata ja imesta.
Üks noor
naine, ise viisakas ja puhtalt riides, seisab seljaga vene kiriku poole,
näoga lossi suunas, ja kannab ette pikki raevukaid monolooge. Mis keeles
ta seal seletab, pole päris selge. Eesti keel see ei ole, vene keel samuti
mitte.
Kanada suursaadik tervitab Väinot igatahes eesti keeles, kui
mööda läheb. (Tema sellesse seltskonda ei kuulu, kes
täiskuu ajal aktiveerub.)
Riigikogu on oma tehniliste
lahenduste
poolest olnud eesrindlik algusaegadel ja on ka praegu.
1922. aastal oli telefoniputka midagi väga innovaatilist – Riigikogu
koridori kavandati kolm telefoniputkat, mis on praegugi alles.
Riigikogu
tänased IT-lahendused olevat nii moodsad, et mõnegi parlamendi
IT-mehed olla näpu Eesti peale pannud ja tahavad siia stažeerima
sõita.
Saadikute sõnavõtud ja ettekanded
salvestatakse Riigikogu istungisaalis helifailile. Need tuuakse pärast
saadiku esinemist kribinal-krabinal üles stenografistide kätte. Need
kirjutavad teksti helifaili pealt maha. Must tekst peab üks tund
pärast kõnepidamist internetis saada olema.
Edasi läheb
tekst Riigikogu liikme kätte, kes seda ise parandada saab. Üks
ööpäev aega sättida.
Kinkisime Gruusia kolleegidele
stenografeerimise süsteemi.
H
eiki Sibul tutvustab kultuurikomisjoni koosolekutoas pikka lauda, mille
kohta kirjutati ajalehes, et see läks maksma sada tuhat. (No tegelikult
läks natuke vähem.)
Laud on ilus, aga ajakirjandus pahandas, kui
pillavalt Riigikogu rahva rahaga ümber käib. Lennart Merile laud
meeldis ja olgugi et tal parlamendi vastu kõige kuumemaid tundeid ei
olnud, oli ta seda vaadates öelnud, et no nüüd hakkab
parlamendist küll rohkem lugu pidama!
Laua tegi valmis
Tšapajevi vuntsidega venelane Viktor Dei. Mees oli poolteist meetrit
pikk, aga oma parematel aastatel nii kõva kärakasõber, et
kord kutsus ühest vanalinna õllekast endale koju kaks Tšehhi
turisti, keeras ukse lukku ja jootis vennikesi 12 tundi järjest. Ise
võttis muidugi ka.
Veel kõvem oli mees puutöö
peale – oma tillukeses Lasnamäe köögis nikerdas selliste
vanaaegsete kappide koopiaid, et asjatundjalgi oli raske vahet teha, on see
nüüd uus või on see originaal.
Viktori arvates oleks
võinud selle Toompea laua teha ka 75 000 krooni eest, aga vähemaga
poleks kindlasti hakkama saanud – üks kuupmeeter välismaist
punast puud maksis tollal 25 000 krooni.
Kultuurikomisjoni esimees Peeter
Kreitzberg istub siinsamas kõrvaltoas.
Kõik küsivad,
mis imeasi see on keset kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi tuba.
Kas on kamin või on seif? Tegelikult on see lift. Kunagi oli siin
perekonnaseisuamet. Ja keldrikorrusel oli arhiiv. Ja kui kellelgi oli vaja
mingit paberit, siis saadeti paber liftiga keldrist korrus kõrgemale.
Lift on kõigiti töökorras.
Kreitzberg sõidutab
põlevkivitüki, mis talle Virumaal kingiti, liftiga alumisele
korrusele.
“Vaatame, kas saame kivi tagasi! Või tuleb
äkki konjak?” küsib kelmikalt kultuurikomisjoni nõunik
Terje Põder.
See on Ignar Fjuki teene, et lift tänini
alles on.
Endine spiiker Ülo Nugis on tegus mees ja
1990. aasta suvel, kui Riigikogu liikmed suvepuhkusele sõitsid, seadis
Nugis sisse ruumi isikliku hügieeni ja lõõgastuse tarbeks.
Võti oli ainult temal ja tema abilisel Karl Tiilikul. Nurgas oli diivan,
telefon, vist ka televiisor. Praegu on Nugise kemps taas tavaline
kontoriruum.
Toomas Savi jälg ajalukku on Toompea lossi
jõusaal. See on ruum, kuhu “tullakse poliitikuna ja lahkutakse
inimesena”, kui Heiki Sibulalt sõnu laenata. Tõsisemat
sporditegemist Savi jõusaalis ei kohta. Saunalisi küll.
Ja
vahel, kui lossis uitab ringi IRLi mehe Tiit Matsulevitši elusuurune
vaim, ilmutab ta end just Savi jõusaalis, kus teda on kuuldud pikki
ukrainakeelseid telefonikõnesid pidamas.
Veel olulisi objekte.
Maksumaksjate suureks kurvastuseks tuleb tõdeda, et mingit Rein Langi
veinikeldrit Toompea lossi keldrites ei ole. Keldris, täpselt Riigikogu
presiidiumi all paikneb väliskomisjoni dokumendihoidla, paekivisse
raiutud ja betooniga vooderdatud ümmargune ruum. Veinikelder sobiks siia
iseenesest täitsa hästi.
1922. aastal tundus ajakirjandusele, et
uus parlamendihoone näeb jube välja. Vallavanemad said moodsat maja
nähes tõsise šoki, aga suutsid selle avangardistliku obaduse
siiski kuidagi ära seedida. Jaan Tõnisson ei olnud majaga
üldse rahul.
Kui Eesti riik ükskord rikkaks saab, ehitatakse
kindlasti uus maja, oli üldine arvamus.
Mart Kalm ütleb, et
niisugust stiilipuhast ekspressionistlikku parlamendihoonet pole kuskil mujal
ja meie rahvasaadikud on õnnega koos, et neil on nii ilus Riigikogu
maja.
Pagar Helju ja kokk Ülle saavad koju vastavalt sellele, kuidas
kulgeb saadikute päevakord. Mõnikord juba kell kaks
päeval, mõnikord kell seitse õhtul.
Sõbraliku
politseivormis mehe Väino päev lossiplatsil lõpeb kell
neli.
Kell kuus lõpeb ametlikult Riigikogu esimehe
tööpäev, aga Ene Ergma peale see kellaaeg enamasti ei
laiene.
Õhtuti võivad olla ajakavas ametlikud
õhtusöögid riiki külastavate kõrgete
ametiisikutega ja kolleegidega teiste riikide parlamentidest. Ergma
ajagraafikut planeerides lähtuvad nõunikud sellest, et
kolmapäevane istung võib kesta kaua ja kohtumised oleks
mõistlik esmaspäevale-teisipäevale sättida.
Reedeõhtud jäetakse võimaluse korral vabaks.
Istungitevabal nädalal on kohtumisi-esinemisi kaugemates kantides
(Tallinnast vaadates), näiteks Tartumaal ja Jõgevamaal.
Ja need päevad jõuavad õhtusse umbes 22 paiku, mil Ene
Ergma jõuab oma päriskoju Tartus. Parimad mõtted tulevat tal
muide öösiti.
Lipp Pika Hermanni tornis langeb sel
nädalal veerand kuue paiku õhtul ja üle Toompea kõlab
“Mu isamaa armas”, mida tuulehoog mööda Kassisaba
tänavaid tähelepaneliku linnakodaniku akende tagant mööda
pillutab.