Kati Murutar „Eedeni aed"'

Eesti Ekspressi Kirjastus, 2007;250 lk

“Eedeni aed” on tegelikult ohtlik raamat, eriti kui sul on mingi side “piiridevaba-Pipiga” sinus eneses või algkujuga “naine kui peremees”. Teisalt on see ohtlik seepärast, et süstib naislugeja alateadvusse, et mehed on ülbikud ja totud ja neist pole suuremat asja.

Mehi võib see raamat vihale ajada küll ja paljud ilmselt ei kannataks seda lõpuni lugeda – kui Katit otsesõnu võtta. Kui aga taibata, et põlastava suhtumise taga on tegelikult suur sisemine vajadus mõistva lähedase inimese ja “pärisperemehe” järele, siis on see pigem intrigeeriv. Kati sõnad ei suuda varjata tema sisemist karjet.

Algul paistev paljusõnalisus aitab lugejal Katiga tollesse suvesse kaasa minna ja tekib kohaloleku tunne. See raamat on omamoodi seiklus, kui temasse sisse minna ja autorit mõista. See on ELU. See ei ole mingi kontsentraat nagu Vahingul või tark-snobistlik koduigatsuse lugu nagu Õnnepalul, vaid ehe elu kõigi rikkuste ja puudustega, nagu ta Katil on.

Kuigi Kati kirjutab netiväravas, et tippnaistel polegi meest vaja, on tema “Eedeni aia” tekstialune sõnum, et Kõrbojale on peremeest vaja küll. Ometi on raamatu kreedo, et “Eedeni aed” on võimalik, et see on olnud ja saab taas olema. Olgu nende peremeestega siis kuis iganes.