Pealinna lugejad on ajalehtedele otsekui äriklassi reisijad lennukompaniidele. Nende arv toob sisse peamise osa rahast, sest reklaamikliendid hindavad Tallinna turgu eriti kõrgelt. Tõsi, pealinna lugejate arv on kahanenud igal suvel, et ilmade külmenedes jälle tõusta – sellist võnget peetakse Postimehele tüüpiliseks. Tänavu oodatud kasvu aga ei järgnenud ning Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik, kes on Eesti Meedia kontserni töötajatele nagu paavst – omanikfirma Schibstedi esindaja maa peal –, muutus oma Tartu kontoris väga murelikuks.

Urmas Klaas tegutseb

Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas, kes sai juhtivale kohale kõigest 29aastaselt, asus süste­maatiliselt tegutsedes olukorda päästma. Ta otsustas taasasutada tarbijalisa Kasu, taastada tegev­toimetaja ametikoha ning välja vahetada ­uudisteosakonna juhi Kalle Muuli, kuna leidis, et too va­jab puhkust. Viimane otsus sai aga saatuslikuks tilgaks tema oma karikas.

Klaas on juhina korralik ja pedantne. Ta võib jätta heatujulise inimese mulje, kes räägib kiirel multifilmikangelase häälel, žestikuleerib elavalt ja eelistab kollast värvi “depressiivsele tumesinisele” – Klaas käskis koguni oma kabineti üle värvida. Südames hindab akadeemiline Klaas siiski üle kõige korda. Ta kannab tööpäeviti ranget ülikonda, kingad ja küünealused on laitmatult puhtad. Meega teed juues tõstab Klaas kruusi alati kahe käega - liigutused on järsud ja täpsed; pühendumus selline, nagu sooritaks lonksu võtmise asemel mõnd meditsiinilist protseduuri.

Kord on hea, kuid ülearu detailidele keskendudes võib kaotada visiooni. Seda Klaasile süüks pannaksegi. Lisaks minetas Klaas viimastel aastatel usaldusliku kontakti ka mitmete Postimehe tähtajakirjanike, näiteks  Toomas Mattsoni ja Kalle Muuliga. Omalt poolt aitas lahkhelide tekkele kindlasti kaasa ka Muuli keerukas iseloom. Nimelt pooldavad nii Urmas Klaas kui ka Mart Kadastik Reformierakonda ning Tartu linnapea Andrus Ansip on mõlema südamesõber. Muulis tekitas Reformierakonna soosimine aga protestimeelt. Ta  ironiseeris reformerite üle avalikult raadiosaates “Olukorrast riigis”.

Peatoimetajana töötatud aastate jooksul on Klaas välja vahetanud lugematu hulga töötajaid, püüdes läbipõlenud või “kinnijooksnud” ajakirjanikke reeglina liigutada ­uutele ametikohtadele taastuma. Inimeste säästmist nimetab Klaas oma filosoofiaks. Kuid ta on ka vallandanud – eetilistel kaalutlustel. Klaas usub, et ajakirjanike, “ühiskonna sanitaride” moraalne puhtus peab olema absoluutne. Ta mõtleb lahtilastute arvu üle tubli 15 sekundit. “Ei, ma ei vaiki, ma loen kokku. Jah, kuus või seitse inimest.”

Sellise kogemustepagasi põhjal võinuks arvata, et ka Muuliga vangerdamine õnnestub sujuvalt. Nii aga ei läinud.

Muuli keeldub uuest kohast

Kalle Muuli on tegutsenud Eesti ajakirjanduses 1986. aastast peale. Teda tuntakse kui sapist ja hästi informeeritud kirjutajat, kes pole paraku kõige tugevam kompromisside kunstis. Sajandivahetuse paiku tagandati Muuli Eesti Päevalehe peatoimetaja kohalt ning mees suundus Postimehe toimetusse. “Alatasa kõlgub tal näpus lõpuni põlemata sigaret (neid kulub kaks pakki päe­vas). Jahedal ajal kannab ta pikki tumedaid üleskeeratud kraega vihmamantleid ja võiks oodata, et iga hetk haarab palitu taskust märkmiku,” kirjutas Ekspress toona.

Postimehe toimetuses töötades sündis Muuli perre väike laps, loobuda õnnestus suitsetamisest. Paraku, nagu tunnistab mees ise, tekitasid viimaste nädalate närvilised sündmused temas soovi sigaret uuesti ette panna.

Nimelt ei olnud ei Kadastikul ega Klaasil plaani Muulist lõplikult loobuda. Tema kuvand oli liiga väärtuslik. Kadastik andis Klaasile käsu teostada uudisteosakonna juhi väljavahetamine võimalikult sujuvalt.

Paraku tegi Klaas siin olulise vea. Ta pakkus Muulile Postimehe Tallinna-külgede toimetaja kohta. See on paraku selgelt alaväärtuslik ettepanek – ilmselt võiks sama suur väljakutse olla näiteks Edgar Savisaarele Rõngu vallavanema koht. Muuli keeldus. Alla kolmeaastase lapse tõttu ei oleks teda ka parima tahtmise korral saanud koondada. Õhus oli skandaali aimdust.

Samal ajal üritas Klaas leida Postimehe uudisteosakonnale uut juhti. Potentsiaalset kandidaati oli ta märganud juba ammu – selleks oli Kanal 2 reporter Merike Kungla. See telekanal kuulub sarnaselt Postimehega Eesti Meedia kontserni ning nii Kungla kui Klaas armastasid käia varahommikuti kohvikus Haldjas linnupetet võtmas. Tutvusele järgnesid töised ideed. Kunglal polnud küll ajakirjanduslikku juhtimiskogemust, kuid Klaas nägi temas suurt potentsiaali. Ka taustas oli palju sarnast – mõlemad on õppinud ajalugu, mõlemad pärinevad äärealadelt (Kungla Pärnust, Klaas Räpinast).

Innustunud Klaas lootis, et kolme lapse emast Kungla (vanim on 22aastane, noorim kümnene) hakkab Postimehe uudiseid toimetama pehmemal ja naiselikumal moel, et leht võidab juurde lugejaid ning tema oma positsioon jääb seetõttu väljapoole hädaohtu. Vahepeal õnnestus Klaasil Muulile luua Euroopa Liidu erikorrespondendi koht, mille viimane nõustus ka vastu võtma. Olukord näis lahenevat.

Kungla rahva mäss

Urmas Klaas vihjab, et ilmselt oleks Postimehe uudistetoimetaja palk motiveeriv isegi Riigikogu liikmele. Seetõttu on mõistetav, miks Kungla väljakutsest keelduda ei suutnud. 20. oktoobril hakkas uus ja põnev töö pihta.

Paraku on see amet igas ajalehes ka üks tänamatumaid. Vaja läheb ülihead informeeritust, suurt stressitaluvust ja ennekõike lojaalset meeskonda. Kunglal polnud oma alluvatest aga mingit tuge, sest need nägid punapäises naises sissetungijat, kes kirjutavast ajakirjandusest lisaks suuremat ei tea. Muulile truuks jäänud ”raskekahurvägi” lasi liikvele õelaid anekdoote, kuidas varem teletööd teinud Kungla käsib ajakirjanikel “võttele” minna ja terminid “off-the-record” ja “off-shore” segi ajab. Eelhäälestust mõjutas ka fakt, et Kungla ei kuule eriti hästi. Lausa lapsikult kasutati ära tähelepanekut, et kui Kungla lähedal mobiiliga helistada, hakkab tema kuuldeaparaat vilistama.

Oma haigusest – Meniere’i sündroomist – on Merike Kungla avameelselt kõnelnud 2001. aasta Terviselehes. Ehkki mitte eluohtlik, on tõbi siiani ravimatu ja äärmiselt ebameeldiv – kuulmislangusega kaasnevad ka sähvatused silme ees, topeltnägemine ja tasakaaluhäired. Kuid Kungla on hakkamasaaja. “Olen välja töötanud tehnika: võtan sihiks mõne kaugema punkti ja, pilk sellele kinnistunud, astun nagu köietantsija otse sihi suunas. Juhtun silmsihi käest laskma, hakkan tuigerdama ja iga järelkõndija arvab ilmselt, et see naine on purjus,” kirjeldas ta. Samas artik­lis möönis Kungla sedagi, et tema heatujulisus on “sageli vaid meeletu tahtejõu tulemus”. P>

Eriti teravaks kujunesid Kungla suhted lehe tegevtoimetaja, Postimehes ülikiiret tõusu teinud And­res Lemberiga, kes leidis juba 21. oktoobril, et naisega pole võimalik koostööd teha. Kaks päeva hiljem sai Mart Kadastikul Tallinna intriigidest villand ning ta otsustas teha radikaalse sammu – peatoimetaja Urmas Klaasi välja vahetada.

Lahkuvad mõlemad

“Mul on kurb kirjutada, et novemb­ri keskel astub peatoimetaja ametist tagasi Urmas Klaas,” teatas Kadastik 24. oktoobril toimetusele saadetud e-kirjas. “Urmas Klaas tõi Postimehe välja närvilisest 2000. aastast, tagas lehele stabiilsuse Eesti suurima kvaliteetlehena ning toimetusele sõbraliku õhkkonna. --- Aga kas ei toetanud kolleegid peatoimetajat piisavalt või ei suutnud peatoimetaja toimetusele esitada kaasahaaravaid visioone, igal juhul hakkas Postimehe energia ja eneseusk kahanema. Igapäevarutiinis sündinud ajaleht oli “asi iseeneses”, mille side lugejate huvide ning tegeliku eluga polnud enam piisavalt tugev.
--- Mul on eriti hea meel teile tea­tada, et novembri keskel asub Postimehe peatoimetaja ametikohale Tarmu Tammerk.”

Urmas Klaasile tuli teade väljavahetamisest külma dušina. “Kui päris aus olla, siis ma ei tea, miks seda tehti,” tunnistab ta teisipäeval. Ja tal on kahju: “Niipalju asju sai ette võetud, niipalju asju oli veel pooleli.”

Klaasi lahkumisest kuuldes otsustas pärast järgnenud läbirääkimisi tagasi astuda ka Merike Kungla. Ta mõistis, et ei suuda toetajast ilma jäädes toimetusega hakkama saada. Sama möönab Klaas. “Minu tugi lihtsalt kadus,” ütleb ta.

Merike Kungla karjäär Postimehe uudisteosakonna juhina jõudis väldata neli päeva. See näitaja on rekorditeraamatu vääriline. Kui Kunglaga Centrali kohvikus kohtun, paistab kibestumus siiski välja vaid suunurgas. Värvitud juuksed, valge kampsun, sage naeratamine, hoolikas meik. Kungla joob piimaga kohvi ja tõstab enesekindla liigutusega lauale mentooliga Marlboro paki (ta on “suitsetaja juba lapsepõlvest saadik”). Kuna märge Postimehe uudistetoimetuse juhtimisest on võimas kaunistus igale CV-le, on Kunglale kõigest mõne päe­vaga tulnud mitu tööpakkumist. Niisiis on ta võitja. Ka tagasiminek Kanal Kahte pole välistatud. “Kohtun selles küsimuses nädala lõpus Urmas Oruga,” ütleb ta.

Lähinädalate jooksul keskendub Kungla siiski sootuks kirjanduslikumale tegevusele – enne aasta lõppu ilmuvad tema muinasjuturaamat ja lasteluule kogu “Oh oleksin ma, oh oleksin”. Naist nelja tööpäeva eest ootav hüvitis arvatakse olevat ühe kuu palga ringis.

15. novembril lahkuv “peatoimetaja emeeritus” Urmas Klaas väidab, et ei ole jõudnud Kadastikuga lahkumishüvitisest veel kõnelda. Vihjatakse vähemalt kuue kuu palgasummale. Sarnaselt Kunglaga ütleb temagi, et on saanud ahvatlevaid uusi pakkumisi. Kuid esialgu soovib ta puhata. Tammelinna kodu aiast olevat tarvis lõpuks ometi lehed ära riisuda.

Kalle Muuli jätkab Postimehes erikorrespondendina. Tema elus pole muutunud midagi peale ametijuhendi. Koguni palganumber ja tööinterjöör on sama – uudistetoimetuse juhina istus ta toimetuse nurgas olevas klaaskuudis, mille Merike Kungla käskis ära lammutada. Nüüd leiti Muulile uus klaasputka Toomas Sildami kõrval.

On kurioosne märkida, et erikorrespondendi ametit on Muuli korra juba pidanud – 2000. aasta jaanuaris, pärast Eesti Päevalehe peatoimetaja ametist taandamist, võimaldati talle jätkamist erikorrespondendi kohal. Toona otsustas Muuli mäletatavasti minna Postimehe palgale. Kaks tööpakkumist on ta saanud ka tänavuste tormiliste oktoobrisündmuste järel, ehkki seekord ei ole need otseselt ajakirjandusega seotud ametikohad.