14.03.2008, 00:00
Kontorite elanikke. Luuraja
Sa võid temaga kaheks ööpäevaks koos lifti kinni
jääda. Sa võid temaga teha automatka läbi Euroopa. Sa
võid temaga kümme aastat kõrvallaua taga töötada
ja üle päeva koos lõunale vantsida. Aga sa ei tea temast
midagi. Isegi mitte seda, kus kandis ta elab.
Luuraja on
otsustanud, et ei räägi endast midagi. Ta ei pea tööl
sünnipäeva ega lase lastel kunagi pärast kooli ranitsat
töö juurde hoiule tuua. Tema naine ei käi
põhimõtteliselt firmapidudel. Vähe sellest, te ei teagi, et
tal naine on, luuraja varjab isegi seda fakti. Sest see võiks piirata
tema tegevusvälja.
Siin jagunevad luurajad kaheks.
Põhjus number üks: ilmselgelt teeb üksiku
mängimine tööl lantimise hõlpsamaks. Alati
võetakse kusagile mõni ilus beib sekretäriks, kellele on hea
ajada udu ammu lahutatud abielust või siis totaalsest
võõrandumisest. Sest et naine lihtsalt ei saa aru. Ja on vormist
väljas. Või mees. Mis võib ka olla, ehkki harva. Niisiis
perekonna olemasolu varjamine tegutsemisvälja lahtihoidmise
eesmärgil.
Teine osa luurajatest teeb seda igaks juhuks.
Näiteks kui peaks äkki struktuuridesse tööle suunduma.
Või kui kellelegi, kellega ta töö asjus kokku puutub, tuleks
pähe tasuda samaga, mis talle osaks on saanud. Lajatamisega. Pole hea, kui
pool linna su naist, lapsi, kodu ja muid intiimseid asju teab. Pole hea.
Üldse pole endast andmete ripakile jätmine mõistlik. Mitte
kunagi ei lase luuraja endast pilti firma siseveebi riputada, isegi kui see on
lihtsalt vaikiv morn pea. Sest seda võidakse hiljem salakavalalt tema
vastu kasutada.
On loogiline arvata, et vaistlikult käituvad
luurajana paljud maksupolitseinikud ja igasugu riiklike ametite tegelased.
Nii ongi. Sest eks on meiltki teada juhtum, kus uurijast ametnik jäi
vahele liiga kallite kingade pärast, mis pildile jäid. Tähendab,
ei osanud olla silmapaistmatu. Aga luurajaid on esindatud praktiliselt igas
büroos, nad lihtsalt ei paista välja.
Silmapaistmatus on
tähtis omadus. Väljavenitatud kaelusega pullover on hindamatu
atribuut. Nagu ka pesus lühikeseks pestud püksid või kohmakad
talvesaapad, mis talvel luuraja laua all teda terve päeva ootavad. Need
näited ei tähenda üldse, et luuraja ei tea, mis on moes
või mis on ilus. Teab ikka. Teinekord on luurajad isegi väga
asjatundlikud moeeksperdid, kes loobivad mänglevalt moemajade nimesid ja
teavad täpselt, kes millal millise kollektsiooni müügile paiskas
ja milline oli selle edu. Aga ise näevad nad välja nagu Käsu
Hansud.
Tõelise luuraja reedab ta laud. Seal pole mitte
midagi. See on kehastunud tühjus. Sahtlid on alati, ka
lõunapausiks, korralikult lukus, ja laual pole isegi pastakat, mis
võiks kogenud silmale rääkida oma saamisloo. Laud on puhas,
arvuti peremehe äraolekul alati pime. Isegi kui luuraja on läinud
kõigest kohvi järele või tualetti. Ta teab, mis ta teeb. Ta
ei reeda end.
Kui luuraja kunagi ära läheb, jääb
temast maha ebamäärane mälestus, mis hõljub tema laua,
toa ja kogu büroohoone kohal. Ta on läinud. Kuhu ometi?
Võib-olla struktuuridesse, võib-olla pensionile, kes seda teab.
See on juhtunud nii äkki. Keegi pole teadnud ei tema vanust ega
sünnipäeva, rääkimata sellest, mida ta teist, endast ja
kogu maailmast tegelikult mõtleb.