Luuraja on otsustanud, et ei räägi endast midagi. Ta ei pea tööl sünnipäeva ega lase lastel kunagi pärast kooli ranitsat töö juurde hoiule tuua. Tema naine ei käi põhimõtteliselt firmapidudel. Vähe sellest, te ei teagi, et tal naine on, luuraja varjab isegi seda fakti. Sest see võiks piirata tema tegevusvälja.


Siin jagunevad luurajad kaheks.


Põhjus number üks: ilmselgelt teeb üksiku mängimine tööl lantimise hõlpsamaks. Alati võetakse kusagile mõni ilus beib sekretäriks, kellele on hea ajada udu ammu lahutatud abielust või siis totaalsest võõrandumisest. Sest et naine lihtsalt ei saa aru. Ja on vormist väljas. Või mees. Mis võib ka olla, ehkki harva. Niisiis perekonna olemasolu varjamine tegutsemisvälja lahtihoidmise eesmärgil.


Teine osa luurajatest teeb seda igaks juhuks. Näiteks kui peaks äkki struktuuridesse tööle suunduma. Või kui kellelegi, kellega ta töö asjus kokku puutub, tuleks pähe tasuda samaga, mis talle osaks on saanud. Lajatamisega. Pole hea, kui pool linna su naist, lapsi, kodu ja muid intiimseid asju teab. Pole hea. Üldse pole endast andmete ripakile jätmine mõistlik. Mitte kunagi ei lase luuraja endast pilti firma siseveebi riputada, isegi kui see on lihtsalt vaikiv morn pea. Sest seda võidakse hiljem salakavalalt tema vastu kasutada.


On loogiline arvata, et vaistlikult käituvad luurajana paljud maksu­politseinikud ja igasugu riiklike ametite tegelased. Nii ongi. Sest eks on meiltki teada juhtum, kus uurijast ametnik jäi vahele liiga kallite kingade pärast, mis pildile jäid. Tähendab, ei osanud olla silmapaistmatu. Aga luurajaid on esindatud praktiliselt igas büroos, nad lihtsalt ei paista välja.


Silmapaistmatus on tähtis omadus. Väljavenitatud kaelusega pullover on hindamatu atribuut. Nagu ka pesus lühikeseks pestud püksid või kohmakad talvesaapad, mis talvel luuraja laua all teda terve päeva ootavad. Need näited ei tähenda üldse, et luuraja ei tea, mis on moes või mis on ilus. Teab ikka. Teinekord on luurajad isegi väga asjatundlikud moeeksperdid, kes loobivad mänglevalt moemajade nimesid ja teavad täpselt, kes millal millise kollektsiooni müügile paiskas ja milline oli selle edu. Aga ise näevad nad välja nagu Käsu Hansud.


Tõelise luuraja reedab ta laud. Seal pole mitte midagi. See on kehastunud tühjus. Sahtlid on alati, ka lõunapausiks, korralikult lukus, ja laual pole isegi pastakat, mis võiks kogenud silmale rääkida oma saamisloo. Laud on puhas, arvuti peremehe äraolekul alati pime. Isegi kui luuraja on läinud kõigest kohvi järele või tualetti. Ta teab, mis ta teeb. Ta ei reeda end.


Kui luuraja kunagi ära läheb, jääb temast maha ebamäärane mälestus, mis hõljub tema laua, toa ja kogu büroohoone kohal. Ta on läinud. Kuhu ometi? Võib-olla struktuuridesse, võib-olla pensionile, kes seda teab. See on juhtunud nii äkki. Keegi pole teadnud ei tema vanust ega sünnipäeva, rääkimata sellest, mida ta teist, endast ja kogu maailmast tegelikult mõtleb.