Väiksena kuulus igaõhtuse magama- minekurituaali juurde vaieldamatult YLE 2 näidatav “Pikkukakkose” saade, mille lõpus tuli Unejuss (meie peres kutsuti teda nii), igakord erineva sõiduvahendiga, kohalikele uneliiva silma viskama.


Möödunud esmaspäeval pisut unise peaga tööle kõndides silmasin prügikastide küljes õõvastavat reklaami. Sellel seisis suurelt küsimus “Kes tappis Unemati?”. Olin hämmingus ning hirmunud. Miks peaks keegi Unematit tappa tahtma? Inimesed kannatavad tänapäeval niigi kõikvõimalike unehäirete all ja nüüd hakkab keegi julm reklaamikirjutaja neid vaesekesi traumeerima väitega, justkui oleks keegi Unemati maha löönud. Ma kujutan ette, et Nietzsche kaasaegseid võis samalaadne tunne vallata siis, kui filosoof teatas, et Jumal on surnud...


Ei saagi täpselt aru, kas püstitatud küsimus kutsub tarbijaid osalema põnevas juurdlusprotsessis, tabamaks külmaverelist mõrtsukat, või apelleerib odavale populaarsusele nooremate tarbijate hulgas. Kindlasti usuvad paljud neist, et vägivald on moes. Ja kui mitte seda, siis on hilised mürakarud saanud siit suurepärase argumendi magamamineku vastu protesteerimiseks. Mis sest unest, Unemati on ju surnud!


Tõepoolest. Kuigi energiajookide tootjaid on pidevalt rünnatud selle pärast, et nende tooted on täis jubedat mürgist keemiat, tundub, et neil polegi kavas selle argumendiga sõdida. Möödunud nädalast teavad kõik, et energiajoogid ei ole mitte ainult kahjulikud – nad on lausa mõrvarlikud.