Teekond kinnikülmunud Põhja-Jäämere äärde

Lumised kuused, virmalised ja ­jääkarukindlad prügikastid – Toomas Mikkor sõitis mööda Alaska põhjapoolseimat maanteed nii kaugele üles, kui andis.

Öö Captain Bartlett Innis möödub vaikselt. See on erand. Seda kinnitab sajadollariline turvadeposiit, mis igalt saabujalt sisse kasseeritakse. Kui hommikul lahkudes on su tuba enam-vähem elamiskõlbulik, saad oma raha tagasi. “Nurka ei sittunud? Voodi ei kusnud?

Põrandale ei oksendanud?” vuristab luua ja ämbriga relvastatud kojamees lahkujale oma ilustamata stammküsimused. “Voodi jäi üles tegemata, ei midagi muud,” saab ta ebaleva vastuse. “See maksab ainult 40 dollarit,” viskab mees nalja. Vanasti elasid Captain Bartlett Innis mehed kes ehitasid Daltoni maantee. Dalton on 800kilomeetrine kruusatee Fairbanksist Põhja-Jäämere äärde, Prudhoe Bay naftaväljadele. Tee-ehitajad olid olnud üsna tahumatu seltskond ja kummalisel kombel olevat pärast nende lahkumist hotelli külalisteks kaunis sarnased tegelased. Inimesed, kes teevad tubades kõiki kojamehe ülesloetud tempe.

Sel päeval saab suundutud just sellelesamale maanteele – Daltonile. Eesmärgiks reis Jäämere äärde ja tagasi.

Laenutaja Jason toob auto – uhiuue Liberty. Vähesed autolaenutajad lubavad oma masinaid Daltoni maanteele. Olud seal on liiga hullud. Jasoni Go Northi laenutus on üks kahest.

Hakkame sõitma, aga alguses hüppame nagu konnad. Jason kurdab, et kummid on külmunud.

Külma on olnud -40 Celsiuse järgi ja isegi alla selle üle nädala järjest.

Sellise külmaga külmuvad öösel auto kummid kandiliseks. Aga veidike aeglast sõitu soojendab nad üles ning konnahüpped lakkavad. Esimene siht on Jason koju tagasi viia. Ta tegi erandi – toimetas auto tellijani mitu tundi enne tööpäeva algust. Seda oli tarvis, et napp talvine päevavalgus hotellis konutamiseks ei kuluks. Järgmine peatus on toidupood. Ega teispool Yukonit enam ühtki poodi ei tule. Kui aus olla, siis viimased arvestatavad poed ongi siin, Fairbanksis. Edasi tuleb 800 kilomeetrit tühja maad. Kaasa tuleb haarata kõike sellist, mida metsast ja tundrast ei saa. Kõige muu hulgas ka inimese kütust – kärakat! Absolut vodkat, viiekümnekraadist Yukon Jacki likööri, punast veini ja kohalikku õlut.

Daltoni maantee tehti ainult selleks, et hõlbustada Prudhoe Bay nafta kättesaamist. Teed oli vaja, et varustada puurijaid ning rajada torujuhe Jäämere äärest alla lõunasse – Valdezi.

Valdez on Alaska ainus jäävaba sadam, seepärast siis sinna. Sealt viiakse must solk laevadega lõunasse. Daltoni maantee ehitati valmis rekordilise 15 kuuga – ligi 800 km teed läbi mägede, tundra, lume ja jää, sealhulgas sild üle Yukoni! Raha paneb rattad käima, ja inimvõimekus avaldub oma täiuses ikka ja alati seal, kus on tegemist kas ahnuse või üksteise tapmisega.

Fairbanksist põhja poole välja sõites möödume kohalikust pooljumalast – ropprikkast Fordi diilerist. Tema võitleb selle eest, et teispool Yukonit võiks iga mats mööda mägesid ja tundrat ­­­ATVga kihutada.

Hetkel see nii veel pole, õnneks! Aga ilmselt varsti loodus kaotab ja raha võidab ning õrn tundra küntakse tuhandete idiootide poolt üles.

Olles linnast juba väljas, torkab silma suur hulk roostes rauakolu.

Need on kõiksugu kullakaevamisega seotud seadmed. Transportöörlindid, aurukatlad ja mis kõik veel. Siinsamas olid kunagi ka kaevandused. Tee ääres on hääletaja. Habetunud vanamehenäss, kes lõhnab päris tugevalt ja mitte hästi. Aroomid kõnelevad duš i puudumisest, suitsetamisest ja öisest pummelungist. Ega sellise külmaga kedagi tee äärde jätaks, ikkagi -40! Ja Alaskal olla ka miski seadus, et koleda külmaga PEAB hääletaja peale võtma. Vastupidi ülejäänud Ameerikale, kus enamikus osariikides hääletamine ja hääletajate pealevõtmine on taunitav või koguni seadusevastane. Õnneks on vanamees viie miili pärast kohal ja autos õhk jälle puhas.

Subarktilised lumeskulptuurid

Mida kaugemale Fairbanksist, seda ilusamaks muutub loodus. Maantee läheb üle madalate mägede ja vaated võtavad hinge kinni. Alaska õhk on üsna puhas ja nähtavus tundub peagu lõpmatuna. Lõuna pool Yukonit on puud veel palgi mõõtu. Mida edasi, seda nirumaks nad lähevad.

Põhiliselt kuused, aga leidub ka lehtpuid, mida härmatise alt ära ei tunne. Mägede tippudel on üle tee lõiganud tuisk teinud lumest ja puudest võrratuid skulptuure. Puid ei ole nähagi, võib vaid aimata, et need lumivalged hiigelküünlad, loogad, postid ja sambad on tekkinud okste külge kititud lumest. Pilvitu sinine taevas ja kiiskavad valged kujud sobivad omavahel väga ja kui ühe mäetipuga oled ühel pool, siis järgmisel on uued skulptuurid, valgus teise nurga alt ja elamus täiesti uus. Just nagu sõidaks ühelt näituselt teisele.

Liiklust on Daltonil vähe, vaid üksikud 18rattalised veoautod. Juhid on kõik rõõmsa ilmega ja võtavad väikest autot nähes hoo maha. Seda seepärast, et isegi peenike liiv, mida on jäätunud teel vaevumärgatav kogus, on siin selline, et veoki ratta alt esiklaasile sattudes lööb mõrad sisse. Sõit Fairbanksist Prudhoe Bay naftaväljadele ja tagasi tähendavat vähemalt suvel reeglina esiklaasi vahetust.

Maantee vaikivaks kaaslaseks on torujuhe, Trans Alaskan Pipeline. Teda ei olegi vastik vaadata. Koos maanteega kaugusse kadudes loovad nad kahekesi omapärase perspektiivi.

Mööda mägesid ja orgusid, üles ja alla, lahutamatud. Vahel nad ristuvad ja toru läheb maantee alt läbi ja siis jälle tagasi. Üle jõgede lähevad nad mööda eri sildu, välja arvatud Yukonil. See majesteetlik jõgi on sedavõrd raskelt ületatav, et siin lähevad sild ja toru koos. Ega siin nalja pole. Kevadel tulevad teinekord mööda jõge alla sellised jäälahmakad nagu elumajad.

Terrorikahtlus ja viskilonks ­Yukonil

Yukoni juures saab tehtud peatus nagu alati, ja nagu alati stardib peatujat kontrollima ütlemata viisakas ja taktitundeline turvamees.

Turvamees on siin seepärast, et Yukoni silda peetakse üheks võimalikuks terrori­akti sihtmärgiks. Nähes, et võõras tahab Yukoni sillal pildistada vaid Yukon Jacki likööri, jääb ta rahule ja isegi ei välju autost. Yukon ise on jääkaane all, aga ta on ka sedasi võimas.

Pärast Yukonit tuleb polaarjoon. Suvel on üks öö, 21. juuni, mil siin päike ei looju, ja talvel üks päev, 21. detsember, mil päike ei tõuse.

Mida edasi põhja poole siit minna, seda rohkem poolaröid ja polaarpäevi kohtab. Umbes iga 3–4 miili tagant tuleb üks polaaröö või -päev juurde. Polaar­joonel konutab üksik suur 18rattaline. Mootor tiksub, sest ilma selleta oleks kabiinis -40, just nii nagu väljas.

Kui juht näeb, et võõras üritab oma kaamerat Liberty kapotile sättida, et auto­portreed teha, tuleb ta naerdes k abiinist välja ning aitab pildistada. Ettepaneku koos ühed õlled ja lonks Yukon Jacki võtta lükkab ta tagasi. On teada, et Daltonil politseinikke pole. Pole tarvis. Seega ei ole väike “kütus” siin juhilubadele ohtlik. Aga veokijuht ütleb, et nende transpordifirmas on hullemad seadused kui osariigis. Et inimese tapmine polevat nii hull kui õlle nuusutamine.

Ise saab siiski võetud üks lonks Yukonit. Tuline jutt, mis mööda söögitoru alla läheb, on mõnus.

Aga chocolate mousse saab söödud jubeda kiiruga, sest paljad sõrmed ei pea pakases kuigi kaua vastu.

Veel viiskümmend miili ja mäed hakkavad minema veidi tõsisemaks. See on Brooks Range’i mäestik. Siit toodi omal ajal välja suured kullanoosid. Slate Creek, Koyukuk, Dietrich, Hammond ja mitmed teised jõed tegid mõnedest äravalituist miljonärid. Kulda kaevatakse siin veel tänagi. Brooks Range’is tuleb ka teekonna keskpunkt ja ainus arvestatav bensiini­jaam koos söökla ja baariga – nn Coldfoot truckstop. Siit ei saa Jäämere äärde mineja ei üle ega ümber, kui ta auto just puuküttel pole. Ja muidugi saab siin söödud üks tubli veokijuhi eine: laud söökla uksest võimalikult kaugele, sest iga saabujaga tuleb sealt pahvakas jääkülma auru.

Söökla on siiski nii soe, et võib olla särgiväel. See on arktika komme, et toas on leitsak.

Inimesed justkui laeksid oma akusid. Toit on siin tehtud sügavkülmutatud poolfabrikaatidest.

Aga sellegipoolest imehea. Arktiline kliima on hea kokk! Sööklas on veel üksikud veokijuhid, baari­osa on pärastlõunal inimtühi. Peale õlle ja veini siin kangemat kraami ei ole. Vindisena pole sellises kliimas nalja.

Arktika viimane puu

Möödume mäest, mille juures olid paarsada aastat tagasi toimunud viimased verised lahingud eskimote ja athabaska indiaanlaste vahel. Eskimod võitsid ja praegu nad enam ei taple. Neil on ühine vaenlane – tarbimishull kahvanägu. Aga nad ei taple ka nende vastu, vaid võtavad nende kombed omaks. Kolivad linnadesse ja teevad kõiki meie lolle tempe järele. Siiski on all lõuna pool Yukonit veel mõned athabaska indiaanlaste külad, kuhu valged pole teretulnud, ja seda ei hoita meie eest saladuses. Edasi on mitmel pool overflow. Teetöölised on siin juba midagi lõhanud, siin-seal on kuhjas sinakasrohelise servaga jääpankasid. See on omamoodi Arktikale omane nähtus. Pindmised maa-alused veesooned külmuvad ära, aga sügavamalt pressib vett juurde, kuni kusagilt annab midagi järele. Suur maa-ala kattub lahtise veega, mida maa alt aina tuleb ja tuleb. Isegi 40kraadise pakasega võtab mitu päeva, enne kui overflow ära kaanetab.

Kõik need üleujutatud metsaalused ja orud on surmavalt ohtlikud. Alaskalane teab, aga võõras mitte. Tarvitseb sul inim­asulast eemal olles vaid jalatallad veidi märjaks saada, kui oledki kadunud inimene.

Siis tuleb Daltoni maantee ametlikult viimane puu. Vilets ja kidur kuusk on ära kuivanud, sest keegi vandaal on ta kirvega poolenisti läbi raiunud. Pole visiitkaar­ti jäetud, et kas selle teo tegi turist või altpoolt Yukonit pärit kaabakas. Arktikas elavad inimesed selliste asjadega ei tegele.

See monopol olla lõunapoolsete linnainimeste käes.

Kohe tuleb veokijuhtide paha unenägu – Atiguni mäekuru. Enne seda on väikest sõjaväeosa meenutav lumetõrje jaamake. Eks nad sõdimisega tegelegi, kuid sõda käib siin lume ja jää va stu. Mäekuru peab olema pidevalt autoga läbitav. Kui ta ei oleks, siis võiks juhtuda, et lakkab rahavool Prudhoe Bay nafta pumpajate taskusse ja hoidku jumal selle eest! ­Mitu tõsist traktorit, teehöövlit ja lumefreesi on kaablitega generaatorist tuleva voolu abil pidevalt soojad ja stardivalmis.

Tõus on üsna järsk. Sildid hoiatavad, et ei tohi toppama jääda: laviinioht. Suur 18rattaline võtab enne kuru üles põrguliku kiiruse ja tormab sellega tõusueelsesse kurvi. Eks ta ole seda enne teinud ja teab, kui kiiresti võib minna. Pealtvaatajal ajab see judinad üle selja. Aga kurvi läbib ta ilusti ja hoog raugeb tõusul kuni aeglase roomamiseni.

Üleval on lai plats, kus võib parkida ja ümbrust uurida. Valge põrgu kurult avanevad suvel võimsad vaated põhja poole, North Slope’i tundrasse. Atiguniga lõppevad Brooks Range’i mäed ja järgneb lõputu tundra – The Bush, nagu selle põrgu üksikud elanikud seda kutsuvad. Praegu talvel on siit avanev vaade üks hallikasvalge rõõmutu vine.

Naftaväljad ja nõrkenud päike

Kui on sõidetud veel tunnike põhja poole, tuleb päike välja. Väeti ja madal, täiesti jõuetu kollane ketas lõputu lumevälja kohal. Aga selles valges külmas põrgus on elu! Siin-seal konutavad lumes karibuud. Ja aeg-ajalt tõusevad lendu püüsarnased linnud, ptarmiganid.

Hundid ega ahmid end ei näita, aga neid on, ja ­mitte vähe.

Lisaks veel jäneseid, rebaseid ja muid karusloomi. Karud magavad kõrgemal mägedes, sest seal on soojem.

Arktilise tundra ähvardavale ilule järgneb midagi nii koledat, et ei usu oma silmi. Need on Deadhorse’i ja Prudhoe Bay naftaväljad. Talvel on lumi seda paika veidi silunud, aga ikkagi on ta vaid üks tööstushoonete ja ehitussoojakute hiiglalinn. Siin-seal lummetuisanud masinad, torude ja materjalide virnad, jääkarukindlad prügikastid. Aga selle kaoseta poleks see retk olnud võimalik. Siin saab taastada tagasisõiduks vajaliku bensiinivaru ja siin saab tankida ka ennast. Naftapuurijad armastavad hästi süüa ja nii on siinsetes sööklates imehea toit. Kuna on gripilaine aeg, siis valvatakse hoolega, et võõras siseneja desinfitseeriks oma käed. Sellest ei tehta aga numbrit, kui mõnel töölisel on paljad jalad söökla laual. Ilmselt gripp tuleb kätest, mitte varvastest.

Jäämeri ise on kinni kaanetatud. Palju siin vaadata pole. Ruttu ümberpöörd ja tagasi. On veel päev ja head šansid valges üle Atiguni kuru jõuda: 400 km on läbitud ja sama palju ootab ees.

Siis võib Wisemanis sooja onni pugeda. Nüüd saab tormatud lõunasse, päikesele lähemale.

Tema jõuetu helk üle lõputu jää ja lume on nii ängistav, et tahaks nutta või uluda. Veidi enne mäekuru kaob päike külma udu sisse. Kuid veel paistavad teest eemal vööst saadik lumes kössitavad jaapani teadlased. Nad mõõdavad siin oma tundlike aparaatidega kliima soojenemist.

Kohalikud tunnevad sedasama juba ammu iga oma ihukarvaga – et kliima soojeneb. Jää üha kaugeneb ja kevadine jõgede avanemine ehk breakup saabub üha varem. Aina vähem on ka lund.

Aga naftajuhe ja puurtornid töötavad laitmatult. Maha see, kel midagi selle vastu on! Majandus on õrnem kui kliima. Alles siis, kui kõik on ära mürgitatud ja lagastatud, avastavad majandusmehed, et raha ei kõlbagi süüa, juua ega sis se hingata.

Eks seesamune retkki polnud midagi muud kui oma istumisaluse oksa saagimine...