25.04.2008, 00:00
Uks teispoolsusse Balti jaama turul
Märt Väljataga kiidab debüütromaani, “meestekat”, mis avab meile venelaste paralleelmaailma.
Olle Lauli
“Niguliste õpilased”
Verb, 2007. 535
lk.
Pärast mulluseid aprillirahutusi ja neile järgnenud
rahvuslikke vihkamisnädalaid eesti ajalehtedes kirjutas ajakirjanik Jana
Litvinova Delfis (28.5.07) arvamusloo eestlaste ignorantsusest. Seal ta
väitis muu hulgas: “Eesti kaasaegses proosas on venelane
üheksal juhul kümnest olemas esiteks selleks, et äratada eesti
soost kangelases mõnevõrra haiglasi seksuaalseid ihasid,
seejärel neid ihasid rahuldada ja kõige krooniks lõpetada
oma elu enesetapuga. Enne seda on vene rahvusest tegelane reeglina veel
möödaminnes eesti kangelase paljaks röövinud või
midagi muud niisama idiootlikku teinud.”
Kui retooriline
liialdus maha arvata, siis järele mõteldes peab tunnistama, et ega
Litvinova palju eksigi. Tõepoolest, sageli on eesti kirjanduses vene
tegelaste funktsiooniks mõrade löömine eestlaste
igapäevaelu heakodanlikku koorikusse, lastes neil aimata, et nende
igapäevamaailmaga paralleelselt, lausa kohakuti eksisteerib üks
teine, arusaamatu, stiihiline, ohtlik ja enesehävituslik maailm.
Muidugi on see stereotüüp, aga sellisena loodetavasti mitte eriti
ohtlik ega vaenulik. Samas on muidugi mõistetav, et see klišee
vähestele eesti kirjandust lugevatele venelastele võib
närvidele käia. Ometigi suhtub eesti proosa venelastesse suurema
sümpaatiaga kui ajakirjandus ja poliitikud iganes. [Tõsi küll,
Eesti Ekspressi andmeil (3.5.2007) olevat pronkssõduri teisaldamine
saanud alguse kirjanik Runneli pealekäimisest peaministrile, aga tema pole
ju prosaist.]
Elu ise võib aga mõnikord olla
stereotüüpsemgi kui kirjandus iganes. Umbes tosina aasta eest
jutustas kunstnik Peeter Laurits mulle, kuidas ta sattus juhtumisi ühel
pärastlõunal Tallinna vene maailma ja veetis seal terve
ööpäeva: samad tänavad ja kvartalid avanesid hoopis teises,
kummastunud valguses.
Olle Lauli romaani “Niguliste
õpilased” sündmustik kinnitab laias laastus Litvinova skeemi.
Tõsi küll, kahel peategelasel, kolmekümnendale eluaastale
lähenevatel juhtimiskonsultantidest sõpradel Johannesel ja Kerdil
libiseb kindel pind jalge alt juba enne vene tüdrukuga kohtumist.
Sündmusteahela käivitab pigem ühe tegelase
impotentsusprobleem, mis näib aga omakorda olevat tingitud
eksistentsiaalsest angst’ist ja üldisest elutüdimusest. Siit
saavad alguse kontorikonfliktid, mida autor kujutab vaheda julmusega, ja
joomingud. Sealt jõutakse Balti jaama turu paralleelmaailma, kus
töötavad kalamüüja Maria ja tema üleelusuurune
tädi Merilin.
(Need tegelased toovadki meelde Maksim Gorki
kurtmise Dostojevs4kiga seoses: “Kas võib eksisteerida rahvas, kes
jaguneb anarhistideks-liiderdajateks ja poolsurnud fatalistideks? ...
Miks tahetakse ühiskonna tähelepanu juhtida just nimelt neile meie
rahvusliku psüühika haiglastele nähtustele, nendele tema
moonutustele?”)
Maria ja Merilin on realistlikud tegelased
ainult poolenisti, sest nende kaudu tuleb loosse sümboolsem, spirituaalsem
mõõde. Tegevus omandab hallutsinatiivse paine, kuid
jääb siiski realismi piiresse, “maagilise realismi”
unenäolisuseks moondumata. Kert sõidab oma hansapankurist naisega
välismaale elama, Johannes jääb kaitsma Mariat
(kujuteldavate?)
ohtude eest, Merilin lööb Johannese
pesapallikurikaga suguvõimetuks ja viimane hakkab veel rohkem jooma,
kuni naaseb Kert, andes Johannese kiivatele kahtlustustele kinnitust. Meeste
sõpruse kirjelduses on midagi Kaur Kenderi “Iseseisvuspäev
ast” ja vene paralleelmaailm toob meelde Peeter Sauteri (nt
“Pori”), aga Lauli on siiski täiesti sõltumatu
kirjutaja, kelle inspiratsiooniallikad ei paista olevat kirjanduslikku
laadi.
Ta oskab luua pingelisi konfliktstseene ja kirjutab head
kõnekeelset dialoogi, aga kahjuks liiga pikalt. Dialoog on kirjutusviis,
mille puhul looaeg ja lugemisaeg kattuvad, ning sellega on võimalik
imeda lugejat kujutatavasse maailma sisse. Näiteks pannakse meid peamiselt
dialoogi varal kaasa elama peategelaste sujuvale purjujäämisele
lehekülgedel 160–190, kuni lugedes tekib tunne, et oled ka ise
purjus. Aga romaani tempo kipub nõnda venima – seda enam, kui
repliigid hakkavad juba koosnema suures osas fraasidest nagu “Tead,
kurat, raisk, mine õige munni, mees, mul on pohhui” jne.
Ränga valearvestusena tundub ka romaani alustamine ühe mehe
äpardunud enesetapukatse üksikasjaliku kirjeldusega kaheksal
leheküljel järjest. Saan aru lugejast, kes sealt kaugemale minna ei
soovigi. Nii aga jääb tal kogemata üks viimase aja eesti
kirjanduse mõjusamaid romaane.
Raamatu viimasel
leheküljel on ootamatu puänt. Romaan nimelt algab ja
lõpeb “Epiloogiga”, milles kujutatud allakäinud
tegelast, keda nimetatakse lihtsalt “meheks”, hakkab lugeja
tõenäoliselt automaatselt samastama Johannesega. Raamatu
lõpp aga seab asjad mõnevõrra uude ja lootusrikkamasse
valgusse. Kardan aga, et osalt autori paljusõnalisuse süül
võib see üllatav lahendus lugejast mööda minna.
“Niguliste õpilased” on romaan, mis loob oma painava
tõepärase maailma, mis jääb ka pärast raamatu
lõpetamist lugejat kummitama. Kriitikas on raamatut jõutud
nimetada “meestekaks” – küllap tabavalt, sest
naiskriitikud on pidanud tunnistama oma raskusi tekstiga haakumisel.
Lisaks joomisele ja kontorielule on siin juttu autodest, grillipidudest ning
meeste füüsilistest ja hingelistest hädadest. Kuid teksti
intensiivsus ja vene paralleelmaailma kaudu avanevad – olgugi et
stereotüüpidele lõivu maksvad – transtsendentsed
perspektiivid ei lase “Niguliste õpilastel” manduda lihtsaks
üheks olmekaks.