“Niguliste õpilased”

Verb, 2007. 535 lk.


Pärast mulluseid aprillirahutusi ja neile järgnenud rahvuslikke vihkamisnädalaid eesti ajalehtedes kirjutas ajakirjanik Jana Litvinova Delfis (28.5.07) arvamusloo eestlaste ignorantsusest. Seal ta väitis muu hulgas: “Eesti kaasaegses proosas on venelane üheksal juhul kümnest olemas esiteks selleks, et äratada eesti soost kangelases mõnevõrra haiglasi seksuaalseid ihasid, seejärel neid ihasid rahuldada ja kõige krooniks lõpetada oma elu enesetapuga. Enne seda on vene rahvusest tegelane reeglina veel möödaminnes eesti kangelase paljaks röövinud või midagi muud niisama idiootlikku teinud.”


Kui retooriline liialdus maha arvata, siis järele mõteldes peab tunnistama, et ega Litvinova palju eksigi. Tõepoolest, sageli on eesti kirjanduses vene tegelaste funktsiooniks mõrade löömine eestlaste igapäevaelu heakodanlikku koorikusse, lastes neil aimata, et nende igapäevamaailmaga paralleelselt, lausa kohakuti eksisteerib üks teine, arusaamatu, stiihiline, ohtlik ja enesehävituslik maailm.


Muidugi on see stereotüüp, aga sellisena loodetavasti mitte eriti ohtlik ega vaenulik. Samas on muidugi mõistetav, et see klišee vähestele eesti kirjandust lugevatele venelastele võib närvidele käia. Ometigi suhtub eesti proosa venelastesse suurema sümpaatiaga kui ajakirjandus ja poliitikud iganes. [Tõsi küll, Eesti Ekspressi andmeil (3.5.2007) olevat pronkssõduri teisaldamine saanud alguse kirjanik Runneli pealekäimisest peaministrile, aga tema pole ju prosaist.]


Elu ise võib aga mõnikord olla stereo­tüüpsemgi kui kirjandus iganes. Umbes tosina aasta eest jutustas kunstnik Peeter Laurits mulle, kuidas ta sattus juhtumisi ühel pärastlõunal Tallinna vene maailma ja veetis seal terve ööpäeva: samad tänavad ja kvartalid avanesid hoopis teises, kummastunud valguses.


Olle Lauli romaani “Niguliste õpilased” sündmustik kinnitab laias laastus Litvinova skeemi. Tõsi küll, kahel peategelasel, kolmekümnendale eluaastale lähenevatel juhtimiskonsultantidest sõpradel Johannesel ja Kerdil libiseb kindel pind jalge alt juba enne vene tüdrukuga kohtumist.


Sündmusteahela käivitab pigem ühe tegelase impotentsusprobleem, mis näib aga omakorda olevat tingitud eksistentsiaalsest angst’ist ja üldisest elutüdimusest. Siit saavad alguse kontorikonfliktid, mida autor kujutab vaheda julmusega, ja joomingud. Sealt jõutakse Balti jaama turu paralleelmaailma, kus töötavad kalamüüja Maria ja tema üleelusuurune tädi Merilin.


(Need tegelased toovadki meelde Maksim Gorki kurtmise Dostojevs4kiga seoses: “Kas võib eksisteerida rahvas, kes jaguneb anarhistideks-liiderdajateks ja poolsurnud fatalistideks? ...


Miks tahetakse ühiskonna tähelepanu juhtida just nimelt neile meie rahvusliku psüühika haiglastele nähtustele, nendele tema moonutustele?”)


Maria ja Merilin on realistlikud tegelased ainult poolenisti, sest nende kaudu tuleb loosse sümboolsem, spirituaalsem mõõde. Tegevus omandab hallutsinatiivse paine, kuid jääb siiski realismi piiresse, “maagilise realismi” unenäolisuseks moondumata. Kert sõidab oma hansapankurist naisega välismaale elama, Johannes jääb kaitsma Mariat (kujuteldavate?)

ohtude eest, Merilin lööb Johannese pesapallikurikaga suguvõimetuks ja viimane hakkab veel rohkem jooma, kuni naaseb Kert, andes Johannese kiivatele kahtlustustele kinnitust. Meeste sõpruse kirjelduses on midagi Kaur Kenderi “Iseseisvuspäev ast” ja vene paralleelmaailm toob meelde Peeter Sauteri (nt “Pori”), aga Lauli on siiski täiesti sõltumatu kirjutaja, kelle inspiratsiooniallikad ei paista olevat kirjanduslikku laadi.


Ta oskab luua pingelisi konfliktstseene ja kirjutab head kõnekeelset dialoogi, aga kahjuks liiga pikalt. Dialoog on kirjutusviis, mille puhul looaeg ja lugemisaeg kattuvad, ning sellega on võimalik imeda lugejat kujutatavasse maailma sisse. Näiteks pannakse meid peamiselt dialoogi varal kaasa elama peategelaste sujuvale purjujäämisele lehekülgedel 160–190, kuni lugedes tekib tunne, et oled ka ise purjus. Aga romaani tempo kipub nõnda venima – seda enam, kui repliigid hakkavad juba koosnema suures osas fraasidest nagu “Tead, kurat, raisk, mine õige munni, mees, mul on pohhui” jne. Ränga valearvestusena tundub ka romaani alustamine ühe mehe äpardunud enesetapukatse üksikasjaliku kirjeldusega kaheksal leheküljel järjest. Saan aru lugejast, kes sealt kaugemale minna ei soovigi. Nii aga jääb tal kogemata üks viimase aja eesti kirjanduse mõjusamaid romaane.


Raamatu viimasel leheküljel on ­ootamatu puänt. Romaan nimelt algab ja lõpeb “Epiloogiga”, milles kujutatud allakäinud tegelast, keda nimetatakse lihtsalt “meheks”, hakkab lugeja tõenäoliselt automaatselt samastama Johannesega. Raamatu lõpp aga seab asjad mõnevõrra uude ja lootusrikkamasse valgusse. Kardan aga, et osalt autori paljusõnalisuse süül võib see üllatav lahendus lugejast mööda minna.


“Niguliste õpilased” on romaan, mis loob oma painava tõepärase maailma, mis jääb ka pärast raamatu lõpetamist lugejat kummitama. Kriitikas on raamatut jõutud nimetada “meestekaks” – küllap tabavalt, sest naiskriitikud on pidanud tunnistama oma raskusi tekstiga haakumisel.


Lisaks joomisele ja kontorielule on siin juttu autodest, grillipidudest ning meeste füüsilistest ja hingelistest hädadest. Kuid teksti intensiivsus ja vene paralleelmaailma kaudu avanevad – olgugi et stereotüüpidele lõivu maksvad – transtsendentsed perspektiivid ei lase “Niguliste õpilastel” manduda lihtsaks üheks olmekaks.