Tallinna
Linnagaleriis, kuni 4. maini.
“Sirquit Gardenis”
näeme helilist keskkonda, mida linnainimene igatseb. Selle toovad
kätte tehnilised vahendid. Installatsioon jätab hapra mulje ja lummab
varrastega, mille otsa on kinnitatud valgustid. Vaataja paigutatakse justkui
elusate objektide vahele. Need teevad häält, heidavad valgust.
Interaktiivne installatsioon võimaldab elava keskkonna tekitamist. Siin
ei saa kahjuks väga selgelt aru, milles kunstiteose ja vaataja
vastasmõju seisneb. Valgete varraste valgustid ja piiksatused lakke
kinnitatud kõlaritest tekitavad ühtlaselt kaootilise mulje. Kas
side vaataja liikumisega ongi olemas – see küsimus tekib.
Tehniliselt näeme trendikat arduino-tehnoloogiat. Praegu toimub ridamisi
rahvusvahelisi workshop’e, kus õpetatakse neid board’e
programmeerima ja see on vist lihtsaim viis meediakunstnikule panna raud- ja
tarvara koostööd tegema. Koos arvutiga ja täiendava tarkvaraga
on see arduino-raud kui väike mõtlev organ, saades hakkama
lihtsaimate ülesannetega.
Vaataja soov sellises keskkonnas on
mõistagi tunda oma kohaolekut ja kogeda suhtlust. Saada aru, et sinu
tegevus põhjustab mingeid auditiivseid või visuaalseid fenomene.
“Sirquit Gardenis” ei ole otsest põhjuslikku mustrit
võimalik tuvastada, vähemasti nii lühikese aja jooksul, mil
seal sees olin. Kuid võiks küsida, kas “põhjuslik
muster” jõuab meieni looduses?
Kui me agressiivselt
rohtu tallame ja oksi murrame, siis põhjustame kindlasti ilmseid muutusi
keskkonnas. Aga ilmselt on keerulisem viibida selles nähtamatuna, muutusi
mittepõhjustavana.
Sellised ideed käivad peast
läbi “Sirquit Gardenis” viibides.
Mõnevõrra tekib Londi nn interaktiivse projektiga sama
probleem, nagu 2004. aastal tekkis Ben Rubini ja Mark Hanseni “Listening
Postiga”. See koosnes 231 väikesest tekstidispleist, mis
näitasid interneti jututubade tekstifragmente. Arvuti luges aeg-ajalt
häälega katkeid ette.
Prominentne interaktiivse kunsti
kriitik Erkki Huhtamo kirjutas peaaegu raevuka artikli “Trouble at the
Interface, or the Identity Crisis of Interactive Art”. Ta kahtles, kas
teost üldse liigitada interaktiivse kunsti alla, kuna vaataja ei saanud
mingeid muutusi põhjustada. Muutused leidsid iseseisvalt kuidagimoodi
aset. Vaatajatele ja “Ars Electronica” žüriile mõistagi
meeldis. Erkki Huhtamo osutas sellega seoses interaktiivse kunsti kriisile,
sest žürii otsustas revideerida varasemaid interaktiivse kunsti
kriteeriume: arvuti kasutamine ei ole nõutav, “reaalaegsus”
ja vahetu interaktsioon võib olla lõdvem, passiivne interaktsioon
on lubatud ja interaktiivse töö vastuvõtt ei pea olema seotud
“aktiivse osalusega”. Ja kas ei peaks kõike nimetama mitte
interaktiivseks kunstiks, vaid database aesthetics.