Tallinna Linnagaleriis, kuni 4. maini.


“Sirquit Gardenis” näeme helilist keskkonda, mida linnainimene igatseb. Selle toovad kätte tehnilised vahendid. Installatsioon jätab hapra mulje ja lummab varrastega, mille otsa on kinnitatud valgustid. Vaataja paigutatakse justkui elusate objektide vahele. Need teevad häält, heidavad valgust. Interaktiivne installatsioon võimaldab elava keskkonna tekitamist. Siin ei saa kahjuks väga selgelt aru, milles kunstiteose ja vaataja vastasmõju seisneb. Valgete varraste valgustid ja piiksatused lakke kinnitatud kõlaritest tekitavad ühtlaselt kaootilise mulje. Kas side vaataja liikumisega ongi olemas – see küsimus tekib.


Tehniliselt näeme trendikat arduino-tehnoloogiat. Praegu toimub ridamisi rahvusvahelisi workshop’e, kus õpetatakse neid board’e programmeerima ja see on vist lihtsaim viis meediakunstnikule panna raud- ja tarvara koostööd tegema. Koos arvutiga ja täiendava tarkvaraga on see arduino-raud kui väike mõtlev organ, saades hakkama lihtsaimate ülesannetega.


Vaataja soov sellises keskkonnas on mõistagi tunda oma kohaolekut ja kogeda suhtlust. Saada aru, et sinu tegevus põhjustab mingeid auditiivseid või visuaalseid fenomene. “Sirquit Gardenis” ei ole otsest põhjuslikku mustrit võimalik tuvastada, vähemasti nii lühikese aja jooksul, mil seal sees olin. Kuid võiks küsida, kas “põhjuslik muster” jõuab meieni looduses?


Kui me agressiivselt rohtu tallame ja oksi murrame, siis põhjustame kindlasti ilmseid muutusi keskkonnas. Aga ilmselt on keerulisem viibida selles nähtamatuna, muutusi mittepõhjustavana.


Sellised ideed käivad peast läbi “Sirquit Gardenis” viibides.


Mõnevõrra tekib Londi nn interaktiivse projektiga sama probleem, nagu 2004. aastal tekkis Ben Rubini ja Mark Hanseni “Listening Postiga”. See koosnes 231 väikesest tekstidispleist, mis näitasid interneti jututubade tekstifragmente. Arvuti luges aeg-ajalt häälega katkeid ette.


Prominentne interaktiivse kunsti kriitik Erkki Huhtamo kirjutas peaaegu raevuka artikli “Trouble at the Interface, or the Identity Crisis of Interactive Art”. Ta kahtles, kas teost üldse liigitada interaktiivse kunsti alla, kuna vaataja ei saanud mingeid muutusi põhjustada. Muutused leidsid iseseisvalt kuidagimoodi aset. Vaatajatele ja “Ars Electronica” žüriile mõistagi meeldis. Erkki Huhtamo osutas sellega seoses interaktiivse kunsti kriisile, sest žürii otsustas revideerida varasemaid interaktiivse kunsti kriteeriume: arvuti kasutamine ei ole nõutav, “reaalaegsus” ja vahetu interaktsioon võib olla lõdvem, passiivne interaktsioon on lubatud ja interaktiivse töö vastuvõtt ei pea olema seotud “aktiivse osalusega”. Ja kas ei peaks kõike nimetama mitte interaktiivseks kunstiks, vaid database aesthetics.


Vahest Londi puhul ei ei ole “databaasiga” tegemist, pigem tekib küsimus ebamäärasest interaktiivsusest. Tegu on heliinstallatsiooniga, mis üsna kaudselt reageerib vaatajale, sarnaselt loodusega, mis meie olemasolu tegelikult ei märka. Mis ongi kaunis. Vaevalt et maalgi saab aru, et teda vaatame.