“Kolmkõla ehk
3 kõla”
Eesti Raamat, 2008.
158 lk.
“Kolmkõla” on
tõenäoliselt üks Lehte Hainsalu muretuma lõpuga teoseid
– mitte et see aga tema puhul ilmtingimata pluss oleks. Samas, ehk oligi
just nüüd aeg seegi temp ära teha.
See on
võrdlemisi lihtne lugu lahutusest. Lahutus ise on aga kõike muud
kui lihtne.
Lugu on jutustatud kolmest vaatepunktist, sõna
saavad nii naine, mees kui tütar. See kompositsioonivõte end
täielikult ei õigusta. Kuigi eri tegelaste suu läbi ilmneb
uusi tahke mõne sündmuse juures, saab kolmest asjaosalisest sotti
juba üsna teose algusosas, vaatepunktide muutmine tegelaste suhtes enam
erilisi üllatusi ei tekita. Kõige tugevamini jääbki
kõlama esimesena kõnelenud pereema Siili hääl, mees ja
tütar pigem kinnitavad tema loodud muljet.
“Kolmkõla” abielulahutus on universaalne –
põhimõtteliselt sama vana, ainult et seekord juhtus see nendega
ning nüüd on nende kord teha läbi ja elada üle kõik
argiklišeed. Paberid kirjutatakse alla. Mees keeldub ära kolimast,
tütar kannatab ning naine saab teada, kui võimatu on seletada seda,
et kõik on lõplikult läbi, et enam ei taha ega suuda taluda.
Naine kaitseb ennast ettekujutusega, et mehel on armuke, ja mees
tõlgendab seda armukadedusena, mis omakorda võiks ju anda
lootust, et kusagil on veel ka armastust. Mees üritab naist tagasi
võita, naine tõmbub seepeale veelgi enam turri. Tütar
kannatab.
Selles suhtes jääb küll Hainsalu enesele
truuks, et keegi ei välju olukorrast võitjana. Kummalisel kombel
näib kõik muu kolme tegelase elus laabuvat otsekui
võluväel, välja arvatud see õnnetu abielu. Kui mitte
midagi muud siis õdusat mossitamist ja leebet äratundmisnukrust
enne uinumist pakub “Kolmkõla” päris kindlasti.