“Kolmkõla ehk

3 kõla”

Eesti Raamat, 2008.

158 lk.


“Kolmkõla” on tõenäoliselt üks Lehte Hainsalu muretuma lõpuga teoseid – mitte et see aga tema puhul ilmtingimata pluss oleks. Samas, ehk oligi just nüüd aeg seegi temp ära teha.


See on võrdlemisi lihtne lugu lahutusest. Lahutus ise on aga kõike muud kui lihtne.


Lugu on jutustatud kolmest vaatepunktist, sõna saavad nii naine, mees kui tütar. See kompositsioonivõte end täielikult ei õigusta. Kuigi eri tegelaste suu läbi ilmneb uusi tahke mõne sündmuse juures, saab kolmest asjaosalisest sotti juba üsna teose algusosas, vaatepunktide muutmine tegelaste suhtes enam erilisi üllatusi ei tekita. Kõige tugevamini jääbki kõlama esimesena kõnelenud pereema Siili hääl, mees ja tütar pigem kinnitavad tema loodud muljet.


“Kolmkõla” abielulahutus on universaalne – põhimõtteliselt sama vana, ainult et seekord juhtus see nendega ning nüüd on nende kord teha läbi ja elada üle kõik argiklišeed. Paberid kirjutatakse alla. Mees keeldub ära kolimast, tütar kannatab ning naine saab teada, kui võimatu on seletada seda, et kõik on lõplikult läbi, et enam ei taha ega suuda taluda. Naine kaitseb ennast ettekujutusega, et mehel on armuke, ja mees tõlgendab seda armukadedusena, mis omakorda võiks ju anda lootust, et kusagil on veel ka armastust. Mees üritab naist tagasi võita, naine tõmbub seepeale veelgi enam turri. Tütar kannatab.


Selles suhtes jääb küll Hainsalu enesele truuks, et keegi ei välju olukorrast võitjana. Kummalisel kombel näib kõik muu kolme tegelase elus laabuvat otsekui võluväel, välja arvatud see õnnetu abielu. Kui mitte midagi muud siis õdusat mossitamist ja leebet äratundmisnukrust enne uinumist pakub “Kolmkõla” päris kindlasti.