16.05.2008, 00:00
Noor ja vana Iisrael
Iisrael asub kolme kontinendi kohtumispaigas – siit rändasid
läbi esimesed Aafrikast Euroopasse siirdujad, tekkisid esimesed
teadaolevad linnad, sündis alfabeet. Läänemaailma ja
islamimaailma religioonialuspõhi on juutide pühakiri. Nii juutide
oma Talmud, Kabala kui kristlaste Uus Testament kui muslimite Koraan on Toora
tõlgendused koos suuremate või vähemate täiendustega.
Judaism on võrsunud vanematest religioonidest, neist paljut laenates ja
nendega – vahel raevukalt ja kompromissitult – polemiseerides.
Lähis-Ida on ka religiooni-mütoloogia ning tõeluse
kohtumispaik ja on selleks jäänud tänini. Siin sündis
kujutelm, et üks jumal võib olla õige ja ainuke, teised on
halvad, võltsid või lihtsalt olematud.
Praegune
Iisraeli riik on kõige selle keerulise ja konfliktirohke
ajaloo-kultuuriloo tulemus. Ühelt poolt on tegu ühe põlise
mütologeemi saamisega reaalsuseks. Juutide unistustes oli oma riigi
taassünd kesksemaid teemasid. Keskajast pääle on
paasapühade piduliku eine lõpus lausutud hashanah haba’ah
baJerushalayim – “Tuleval aastal Jeruusalemmas”.
Veendumust, et Jumal on juutidele annud mingi erilise rolli ja koos sellega
pärusmaa, jagavad nii usklikud juudid, kristlased kui muslimid. Viimane
fakt võib mõjuda üllatavalt, kuid mu tuttav Tuneesia
professor, harras muslim, selgitas seda kord mulle, lisades vajalikud Koraani
tsitaadid ja kommenteerides omalt poolt, et “poleks Araabia riikide
juhid 1948 olnud sellised idioodid, oleks Lähis-Idas rahu”.
Praeguse uue Iisraeli sünnis on mütoloogial otsustav roll.
Asi pole sedavõrd selles, et juudid oleksid hakanud kogunema oma
muistsele kodumaale religioosse innu tõukel, vaid pigem selles, et
kristlikus maailmas ei suudetud juutide olemasoluga kuidagi leppida. Vanad
vimmad elasid edasi, kuigi võtsid uue kuju. Natside juudivaenu juured on
sügaval Euroopa ajaloos ja rassiteooria andis sellele vaenule vaid uue
vormi. Mis polnud ratsionaalsem kui varasemad, näiteks ristisõdade
aegseid pogromme läitnud kuulujutud, et katk tuleb sellest, et juudid
mürgitavad kaevusid, või usk sellesse, et nad segavad
matsa-leivakesse kristlasest lapse verd.
Nüüdne Iisrael
algab Theodor Herzli ja tema mõttekaaslaste kurvast
tõdemusest, et ka emantsipeerunud, kristluse ja euroopaliku kultuuri
omaks võtnud juute ei võeta Euroopas omaks. Millest Herzl
järeldas, et probleemi lahendaks vaid see, kui juudid rajaksid oma
riigi.
Sionism sündis 1890. aastatel. Huvitav on, et esialgu
oli sionism ilmalik liikumine, mis teadlikult distantseerus judaismist.
Juudiriiki ei kavatsetud rajada tingimata tollal Türgi võimu all
olevas Palestiinas, vaid mõeldi teistele võimalustele –
Ugandale, Lõuna-Ameerikale. Need võimalused aga langesid mitmel
põhjusel ära ning vähehaaval kaldusid sionistid
traditsioonilise lahenduse poole – taastada juutide kodumaa Palestiinas.
Suurem immigratsioon (sionistide ametlikus keeles repatrieerumine) algas XIX
sajandi lõpul. Palestiinasse rändas eriti palju pogrommidest ja
diskrimineerimisest vaevatud Vene juute. Juudi kogukondade kasvades aga ei
jäänud tekkimata konfliktid,1920. ja 30. aastatel toimus
juudipogromme, araabia ekstremistid leidsid toetust natsidelt. Samal ajal
püüdsid Palestiinat haldavad inglased kodurahu huvides juutide
sisserännet peatada-piirata, mis viis omakorda konfliktideni juutide ja
Inglise võimude vahel.
Palestiinasse hakkas valguma
massiliselt holokaustist pääsenud juute, kellel pärast
sõda lihtsalt polnud kuskile minna. 1947 võttis ÜRO vastu
resolutsiooni
, millega Briti mandaadi alal pidi moodustatama kaks riiki – araablaste
ja juutide oma – ning Jeruusalemm oma ümbrusega pidi jääma
ÜRO hallatavaks piirkonnaks. Selle lahendusega ei soostunud Araabia
riigid, kes aga kaotasid sõja 14. mail 1948 välja kuulutatud juudi
riigiga. Edasine on juba üldisemalt teada. Mida sageli ei teata, on
näiteks see, et juutide hulgas on sektante, kelle meelest Iisraeli riigil
pole õigust eksisteerida, kuna juutide riik tohib sündida alles
siis, kui saabub oodatud Messias. Teisalt on eriti USAs mõjukaid
kristlikke ringkondi, kes toetavad Iisraeli veel agaramalt kui juudid ise,
uskudes, et selle riigi rajamine on märk Piiblis ennustatud viimsete
aegade algusest.
Mõned mälestused Iisraelist.
Sõit Tel-Avivist lõunasse. Vahepeatused Bershevas ja Dimonas.
Dimona bussijaama peldikus istub raha kasseeriv tädi, kes
näeb välja nii, et endastmõistetavalt küsin temalt vene
keeles “Skol’ko s menja”. “Odin
šekel’” – vastab tädi. Edasi sõites
näen maantee ääres paari kilomeetri ulatuses kõrget
traattara, millel on valvekaamerad. Dimonas asub riigi üks salajasemaid
objekte – väidetavalt keskus, kus valmivad Iisraeli
tuumapommid. Neid on eri arvestuste järgi sada-paarsada, olevat ka
vesinikupomme. Eksperdid kalduvad arvama, et kui Iraan ründaks Iisraeli
tuumarelvaga, tähendaks see Iraani riigi lõppu. Võibolla ka
Iisraeli lõppu. Apokalüpsis on siin lähedal ja religioosse
ekstremismi mõju kasv nii araablaste kui juutide hulgas võib teda
veelgi lähemale tuua. Ning ometi, nii uskumatu kui see võib olla
– rahu pole ka Iisraeli piiridel võimatu. Olin paar päeva
ühes kibutsis keset Negevi kõrbe, otse Jordaania piiril. See oli
väga rahulik paik, täis Aafrikast meie poole tagasi lendavate lindude
laulu. Piiri ei valvanud keegi, tõstsin üles maha kukkunud
piirisildi, mille all redutas pisike skorpion. Korra paari päeva tagant
pidid juudi piirivalvurid patrullautoga säält läbi
sõitma. Iisraellased saavad Jordaaniat ja mõnd Egiptuse paika
külastada päris hõlpsasti, ilma viisat taotlemata.
Mõtlen tihti tagasi sellele idüllile, pää kohal
tiirutavatele toonekurgedele ja suitsupääsukestele ning ei oska
arvata, kas sain viibida vaikuses kahe tormi vahel või nägin ma
tükikest rahulikku tulevikku, mille Iisraeli ja Palestiina vintsutatud
asukad on rohkem kui ära teeninud.