Praegune Iisraeli riik on kõige selle keerulise ja konfliktirohke ajaloo-kultuuriloo tulemus. Ühelt poolt on tegu ühe põlise mütologeemi saamisega reaalsuseks. Juutide unistustes oli oma riigi taassünd kesksemaid teemasid. Keskajast pääle on paasapühade piduliku eine lõpus lausutud hashanah haba’ah baJerushalayim – “Tuleval aastal Jeruusalemmas”.


Veendumust, et Jumal on juutidele annud mingi erilise rolli ja koos sellega pärusmaa, jagavad nii usklikud juudid, kristlased kui muslimid. Viimane fakt võib mõjuda üllatavalt, kuid mu tuttav Tuneesia professor, harras muslim, selgitas seda kord mulle, lisades vajalikud Koraani tsitaadid ja ­kommenteerides omalt poolt, et “poleks Araabia riikide juhid 1948 olnud sellised idioodid, oleks Lähis-Idas rahu”.


Praeguse uue Iisraeli sünnis on mütoloogial otsustav roll. Asi pole sedavõrd selles, et juudid oleksid hakanud kogunema oma muistsele kodumaale religioosse innu tõukel, vaid pigem selles, et kristlikus maailmas ei suudetud juutide olemasoluga kuidagi leppida. Vanad vimmad elasid edasi, kuigi võtsid uue kuju. Natside juudivaenu juured on sügaval Euroopa ajaloos ja rassiteooria andis sellele vaenule vaid uue vormi. Mis polnud ratsionaalsem kui varasemad, näiteks ristisõdade aegseid pogromme läitnud kuulujutud, et katk tuleb sellest, et juudid mürgitavad kaevusid, või usk sellesse, et nad segavad matsa-leivakesse kristlasest lapse verd.


Nüüdne Iisrael algab Theodor Herzli ja tema mõtte­kaaslaste kurvast tõdemusest, et ka emantsipeerunud, kristluse ja euroopaliku kultuuri omaks võtnud juute ei võeta Euroopas omaks. Millest Herzl järeldas, et probleemi lahendaks vaid see, kui juudid rajaksid oma riigi.


Sionism sündis 1890. aastatel. Huvitav on, et esialgu oli sionism ilmalik liikumine, mis teadlikult distantseerus judaismist. Juudiriiki ei kavatsetud rajada tingimata tollal Türgi võimu all olevas Palestiinas, vaid mõeldi teistele võimalustele – Ugandale, Lõuna-Ameerikale. Need võimalused aga langesid mitmel põhjusel ära ning vähehaaval kaldusid sionistid traditsioonilise lahenduse poole – taastada juutide kodumaa Palestiinas. Suurem immigratsioon (sionistide ametlikus keeles repatrieerumine) algas XIX sajandi lõpul. Palestiinasse rändas eriti palju pogrommidest ja diskrimineerimisest vaevatud Vene juute. Juudi kogukondade kasvades aga ei jäänud tekkimata konfliktid,1920. ja 30. aastatel toimus juudipogromme, araabia ekstremistid leidsid toetust natsidelt. Samal ajal püüdsid Palestiinat haldavad inglased kodurahu huvides juutide sisserännet peatada-piirata, mis viis omakorda konfliktideni juutide ja Inglise võimude vahel.


Palestiinasse hakkas valguma massiliselt holokaustist pääsenud juute, kellel pärast sõda lihtsalt polnud kuskile minna. 1947 võttis ÜRO vastu resolutsiooni , millega Briti mandaadi alal pidi moodustatama kaks riiki – araablaste ja juutide oma – ning Jeruusalemm oma ümbrusega pidi jääma ÜRO hallatavaks piirkonnaks. Selle lahendusega ei soostunud Araabia riigid, kes aga kaotasid sõja 14. mail 1948 välja kuulutatud juudi riigiga. Edasine on juba üldisemalt teada. Mida sageli ei teata, on näiteks see, et juutide hulgas on sektante, kelle meelest Iisraeli riigil pole õigust eksisteerida, kuna juutide riik tohib sündida alles siis, kui saabub oodatud Messias. Teisalt on eriti USAs mõjukaid kristlikke ringkondi, kes toetavad Iisraeli veel agaramalt kui juudid ise, uskudes, et selle riigi rajamine on märk Piiblis ennustatud viimsete aegade algusest.


Mõned mälestused Iisraelist. Sõit Tel-Avivist lõunasse. Vahepeatused Bershevas ja Dimonas.


Dimona bussijaama peldikus istub raha kasseeriv tädi, kes näeb välja nii, et endastmõistetavalt küsin temalt vene keeles “Skol’ko s menja”. “Odin šekel’” – vastab tädi. Edasi sõites näen maantee ääres paari kilomeetri ulatuses kõrget traattara, millel on valvekaamerad. Dimonas asub riigi üks salajasemaid objekte – väi­detavalt keskus, kus valmivad Iisraeli ­tuumapommid. Neid on eri arvestuste järgi sada-paarsada, olevat ka vesinikupomme. Eksperdid kalduvad arvama, et kui Iraan ründaks Iisraeli tuumarelvaga, tähendaks see Iraani riigi lõppu. Võibolla ka Iisraeli lõppu. Apokalüpsis on siin lähedal ja religioosse ekstremismi mõju kasv nii araablaste kui juutide hulgas võib teda veelgi lähemale tuua. Ning ometi, nii uskumatu kui see võib olla – rahu pole ka Iisraeli piiridel võimatu. Olin paar päeva ühes kibutsis keset Negevi kõrbe, otse Jordaania piiril. See oli väga rahulik paik, täis Aafrikast meie poole tagasi lendavate lindude laulu. Piiri ei valvanud keegi, tõstsin üles maha kukkunud piirisildi, mille all redutas pisike skorpion. Korra paari päeva tagant pidid juudi piirivalvurid patrullautoga säält läbi sõitma. Iisraellased saavad Jordaaniat ja mõnd Egiptuse paika külastada päris hõlpsasti, ilma viisat taotlemata. Mõtlen tihti tagasi sellele idüllile, pää kohal tiirutavatele toonekurgedele ja suitsupääsukestele ning ei oska arvata, kas sain viibida vaikuses kahe tormi vahel või nägin ma tükikest rahulikku tulevikku, mille Iisraeli ja Palestiina vintsutatud asukad on rohkem kui ära teeninud.