Võib-olla on põhjuseks see, et meid endid on mõjutanud väga paljud, väga erinevad artistid The Beatlesist The ­Clashi ja reggae-artistideni, mistõttu oleme alati olnud see bänd, kes erinevaid vokaale oma albumitel kokku segab. Ja me isegi ei kujuta ette, et võiksime mõne albumi mingil teisel moel teha.

On sadu artiste, kellega oleme tahtnud koostööd teha, paljudega on see õnnestunud ja paljudega on see peaaegu õnnestunud. 1997. aastal jäi näiteks lõpetamata pala Thom Yorkega.

Ehk tekib tulevikus uus võimalus.

Jah, see oleks tõesti võrratu. Aga meil on ka sellel albumil terve rida suurepäraseid soliste. Minu arvates on see kõik kokkupanduna väga hästi välja tulnud.

Nii et teie lugude kaverdamine teeb sulle pigem head meelt kui tuska? Vähemalt põhimõtteliselt.

Ja-jaa, see on täiega cool. Põhimõtteliselt kindlasti. Oleme pidevalt ju ka ise kasutanud teiste muusikute loomingut ja seda vastavalt oma äranägemisele muutnud, nii et other people ­fucking with our music is only fair (see, et teisedki meie muusikaga jamavad, on igati õiglane).

Kilpkonna rütmis muusika

Muusikaloos üks harjumuspäraseid reegleid on, et muusikud ei armasta lahterdamist, žanrinimetusi ja stiilimääratlusi nende loodud muusikale. Mõistagi, kes see sooviks kitsaid raame. Pisut vähem tähelepanu on osutatud reeglipärasusele, et mõne žanri eeskujulik esindaja, lipulaev, parima näite kehastus või isegi pioneer, et sedalaadi tegelased lausa vihkavad endi õlule sätitud stiilinime. Nii on seis ka trip-hop-muusika pioneeriga – Bristoli linna kollektiiviga Massive Attack. Trip-hop muusika tipphooajal 90ndate alguses jooksis läbi, et bänd lausa vihkab silti “trip-hop” ja peamiselt seepärast, et liitosa “trip” viitab narkouimas olekule.

Uimas on – kasvõi roiutavalt raske punase veini – ­Massive Attacki muusika saatel mõnus ja sobilik olla, sest nende muusika on uimane. Pikaldane ja aeglase rütmiga, millele vastab looduses vaid täis kõhuga kilpkonna loid samm. Meditatiivse rütmi ümber on Massive Attack toonud viiteid, vihjeid ja elemente dubist, jazzist, soulist, hip-hopist, ka rock-ja indiekitarridest ning segasevõitu elektroonikast.

Täna on Massive Attackis liikmeid kaks – Robert “3D” Del Naja ja Grant “Daddy G” Marshall.

Bristoli linna lipuga kollektiivi, mis sai alguse plaatide mängmise, pidude korraldamise ja seinte sodimisega tegelenud sõpruskonnast Wild Bunch, täieõiguslikeks liikmeteks on olnud ka Andrew “Mushroom” Vowles ja – veel üks trip-hopi suurkuju – Tricky.

Heliplaatide peal on Massive Attacki liikmeid ehk külalis­lauljad hulganisti olnud. Näiteks soulihääl Shara Nelson, kes oli prominentsel kohal debüütalbumil “Blue Lines” (´91), mida hinnatakse tänini kui kõigi aegade parimat tantsumuusika plaati, ja sama albumi hittsinglil “Unfinished Symphaty”, millest imho see bänd eales paremat pole teinud. Veel on trupis sedasi kaasa löönud reggaelaulja Horace Andy, Tracey Thorn, Elizabeth Fraser ning bändi tänavu ilmuval viiendal kauamängival saavad usutavasti suu valgeks Damon Albarn, Tom Waits, Hope Sandoval, Mos Def, Dot Allison, Tunde Adebimpe, Mike Patton, aga kõik selle uue albumiga on veel lahtine. Sest bändil on palju tegemist. Lisaks Tallinna kontserdile, mis avab nende Euroopa turnee, on neil kohe sellele otsa korraldada ja ülevaadata intelligendifestival Meltdown Londonis.

Tallinnasse saabub bänd juba reedel 6. juunil. Treenivad esinemist koos kaasa võetud kaheksaliikmelise bändiga – nende hulgas laulja Horace Andy, kaks üllatus-vokalisti ja kaks trummarit. Samuti seatakse üles visuaal- ja valguspark, mille sarnast ei ole bändi tuur-mänedžeri David Lawrence’i sõnul varem nähtud ega ka tehtud.

Siim Nestor