Tasased rütmid, suured teod
Esiteks uuriks kohe, nii igaks juhuks, ega sa ei taha mulle
avaldada, mis uue plaadi nimeks saab.
Hehee, ei taha
kahjuks jah. Oleme seda juba kolm korda muutnud, aga parem jätan sellesse
puutuva oma teada.
Kuidas tundub, kas asjaolu, et tuur algab
nii, et publik pole plaati veel kuulnudki, on pigem hea või mitte?
Oleme ka enne käinud tuuril nii, et plaat ilmus alles
pärast kontserte. See oli päris huvitav, sest inimesed kuulsid laule
esimest korda ja tagasiside oli mõistagi erinev.
Aga ma
usun, et meil endal saab Tallinnas igal juhul lahe olema. Uue plaadi tuur on
alati väljakutse ja sel korral on meil kaasas uusi muusikuid, näiteks
uus klahvpillimängija ja osa tüdrukuid, kes ka plaadil lauavad.
Põnev igal juhul.
No mulle tundub, et see on igal
juhul lahe, kas või selle pärast, et te ise pole veel asjast
tüdinenud (de Naja on ühes varasemas intervjuus öelnud, et kui
omaenda laule liiga palju ja liiga tihti mängida,
läheb kogu asi üle autopiloodile ja muutub igavaks –
autor).
Täpselt. Ja kuulda seda materjali laivis saab
igal juhul põnev olema. Olen päris palju vaeva näinud ka
kontserdi visuaalidega. Püüame kogu šõu vältel
anda oma ideid edasi ka muul moel kui muusikaga.
Peale
muusika oledki tuntud ka oma grafitite, maalide jms poolest. Muusikat kuuleme
nädala pärast, aga ülejäänut?
Olen oma ideid realiseerinud nii maalide kujul, mis siin Inglismaal paaris
galeriis ka üleval on, kui ka mainitud visuaalidena. Ehk saab kontserdi
ajalgi päris hea ülevaate sellest, millega viimasel ajal tegelenud
olen.
Räägiks nüüd veidike
“Meltdownist”. Olete tänavuse ürituse kuraatorid. Teada
on, kes seal esinevad, aga kas on ehk mõni muusik, DJ, kunstnik, keda
oleksite tahtnud “Meltdownil” näha, aga kes ühel
või teisel põhjusel festivalist siiski osa võtta ei
saa.
Jah, päris mitmed. Näiteks tahaksime, et
Public Image Ltd taasühineks. Seda ei juhtu muidugi kunagi, aga me
vähemalt proovisime. Olime huvitatud ka ühest noorte hip-hop-pundist,
kes ei saanud tulla. James Holdenit oleks samuti “Meltdownil”
näha tahtnud, ta on suurepärane DJ.
Eks seal ikka paar
asja oli, aga tegelikult on kokkuvõttes kõik väga hästi
sujumas. Ah, ja tüübid TV On the Radiost olid ka väga oodatud,
aga kahjuks nad ei mahuta seda oma graafikusse.
On sul ehk
mõni lemmikkuraator varasematelt “Meltdownidelt”?
Hmm, näiteks David Bowie kindlasti, ja ehk ka vanameister
John Peel, kelle šõud ma lapsena pühapäevaõhtuti
jälgisin ja kes kindlasti mõjutas mu plaadipoes tehtud valikuid.
Barry Adamson on meid samuti kõvasti mõjutanud, panime tallegi
ette, et ta võiks “Meltdownil” midagi teha, kuid see
jäi ära.
Oled tuntud oma sõjavastase
tegevuse ja heategevusprojektide poolest, kust see kõik alguse sai?
Või oled saadud n-ö mõjuvõimu või võimu
headel eesmärkidel ära kasutamist alati loomulikuks pidanud?
Jah, ma kujutan ette, et kui sattuda olukorda, kus sul
tõepoolest tekib mingi mõjujõud, siis on tõesti
iseenesestmõistetav seda ära kasutada. Meie jaoks on see alati ka
hästi loomulikult välja kukkunud. Päris alguses tegime
koostööd Greenpeace’iga ja sealt edasi Oxfam, Punane Rist ja
mitmed teised.
Minu arust on täiesti absurdne, et olukorras,
kus
sul on võimalus reisida, külastada eri paiku ja tutvuda eri
inimestega, jääb kõik nähtu sinust kaugele ega
mõjuta sind.
On sul ka halbu kogemusi selles vallas?
Et miski, mis pidi toimima n-ö hea eesmärgi nimel, läks hoopis
teises suunas.
Ei, midagi sellist küll mitte. Suurim
probleem ses osas on hoopis inimeste eelarvamused.
Näiteks
hetkel töötame organisatsiooniga, kes tegeleb inimõigustega,
muuhulgas ka Guantanamos vangis peetavatega. See on võrdlemisi keeruline
teema, arvestades, et tegu on ikkagi reaalselt ohtlike terroristidega. Ent meie
lähtume siiski demokraatlikest inimõigustest, mille järgi ei
ole õiguspärane viia inimesi karistamise eesmärgil kohtadesse,
kus ei kehti muidu läänemaailmas kehtima pidanud reeglid. Seega oleme
saanud ka vägagi negatiivset tagasisidet.
Oled varem
rääkinud, et võiksid hulluks minna, kui peaksid
lõputult kuulama halba muusikat. Pidasid sa silmas ehk mõnd
konkreetset laulu, albumit, muusikut?
Hahaa. Hmm, ma arvan,
et ei tooks siia mingeid nimesid sisse, sest usun, et kui tahta midagi
vältida, siis on see ju täiesti võimalik, kas vähem
telekat vaadates või vältides kommertsraadiojaamu.
Küll aga pean võrdlemisi ebameeldivaks ja isegi perversseks uusi
ameerika nn punk- või metal-bände nende jubedate klišeede
tõttu. Mõiste punk-rock on täiesti devalveerunud. Ja sellest
on kahju, sest inimesed kuulavad neid ja mõtlevad, et see siis ongi
punk. Olen koos pungiga üles kasvanud, mistõttu on mul sellest
kõigest eriti kahju.
Ja Guantanamo vange ju piinati ka,
sundides neid kuulama väga valju ja nende jaoks kindlasti ebameeldivat
muusikat.
Kusjuures, muusikast võib üldse väga
lihtsalt ära tüdineda. On olnud perioode, kus oleme väga
intensiivselt proove teinud, ja lõpuks on küll selline tunne olnud,
et vihkan omaenda laule, eriti veel neid, millest juba enne ehk tüdinud
olin, hahahaa.
Räägiks nüüd tasuta
muusikast. Olite omal ajal pioneerid, levitades albumi “Mezzanine”
laule oma mp3 kujul kodulehel. Möödunud aastal tekitas rohkelt
kõmu Radioheadi albumi “In Rainbows” peaaegu tasuta veebist
allalaadimine. Mida sa kõigest sellest arvad?
See
on kummaline jah, ei kujuta ettegi, mis edaspidi toimuma hakkab.
Praegu on nii läinud, et plaadifirmadest on saanud suured monstrumid,
kelle tegevust ja motiive enam keegi ei mõista. Ja lisaks on tänu
tehnoloogiale muusika ka kättesaadavamaks muutunud. Mina isiklikult nii
ostan kui tõmban netist muusikat.
Aga kui olla väiksem
bänd või alles alustav muusik, on oht, et tekib punkt, kus ollakse
sunnitud tegema muud tööd, selle asemel, et luua muusikat.
Tean Bristolistki mitmeid võrratuid muusikuid, kes peavad lihtsalt
ellujäämiseks juhutöid tegema. Võibki tekkida olukord, et
tulevikus jääb suuri ja häid muusikuid seetõttu
vähemaks.
Samas osa minust tunneb, et see on asja
vältimatu areng.
Aga kui sa ise peaksid oma muusikuteed
alustama praegu, kuidas tundub, kas oleks kergem või raskem?
Ma arvan, et praegu oleks kindlasti raskem. Ausalt
öeldes, see, kuidas me alustasime, korraldades ise üritusi, pannes
üles helisüsteemi, printides ja levitades flaiereid, hankides
alkoholi ja müües ise uksel pileteid, oli ka keeruline. Meist sai
justkui korraldajafirma.
Samas oli kogu see underground-värk
tõsiselt lõbus. Nii alustasime meie, ent raha, mida selle e
est saime, oli minimaalne ning pärast iga pidu loeti sularaha kokku ja
jagati ära.
Ma olin veel ka töötu, kelle ainus
stabiilne sissetulekuallikas oli töötuabiraha. Kui plaadifirmat taha
poleks tulnud, oleksimegi jäänud pidude korraldajateks,
võib-olla oleksime selles vallas arenenud ja edu saavutanud ja samas
olnud sunnitud muusika tegemise lõpetama.
Oma uuel
plaadil olete jälle teinud koostööd mitmete eri solistidega. On
sul nende hulgas mõni lemmik?
Meie juurest on jah
läbi käinud terve hunnik lauljaid, aga meie põhimõte
ongi alati olnud panna kokku albumeid, millel olevatel lauludel on väga
erinevad solistid.
Võib-olla on põhjuseks see, et meid endid on
mõjutanud väga paljud, väga erinevad artistid The Beatlesist
The Clashi ja reggae-artistideni, mistõttu oleme alati olnud see
bänd, kes erinevaid vokaale oma albumitel kokku segab. Ja me isegi ei
kujuta ette, et võiksime mõne albumi mingil teisel moel teha.
On sadu artiste, kellega oleme tahtnud koostööd teha,
paljudega on see õnnestunud ja paljudega on see peaaegu
õnnestunud. 1997. aastal jäi näiteks lõpetamata pala
Thom Yorkega.
Ehk tekib tulevikus uus võimalus.
Jah, see oleks tõesti võrratu. Aga meil on ka
sellel albumil terve rida suurepäraseid soliste. Minu arvates on see
kõik kokkupanduna väga hästi välja tulnud.
Nii et teie lugude kaverdamine teeb sulle pigem head meelt kui
tuska? Vähemalt põhimõtteliselt.
Ja-jaa,
see on täiega cool. Põhimõtteliselt kindlasti. Oleme
pidevalt ju ka ise kasutanud teiste muusikute loomingut ja seda vastavalt oma
äranägemisele muutnud, nii et other people fucking with our
music is only fair (see, et teisedki meie muusikaga jamavad, on igati
õiglane).
Muusikaloos üks harjumuspäraseid reegleid on, et muusikud ei armasta lahterdamist, žanrinimetusi ja stiilimääratlusi nende loodud muusikale. Mõistagi, kes see sooviks kitsaid raame. Pisut vähem tähelepanu on osutatud reeglipärasusele, et mõne žanri eeskujulik esindaja, lipulaev, parima näite kehastus või isegi pioneer, et sedalaadi tegelased lausa vihkavad endi õlule sätitud stiilinime. Nii on seis ka trip-hop-muusika pioneeriga – Bristoli linna kollektiiviga Massive Attack. Trip-hop muusika tipphooajal 90ndate alguses jooksis läbi, et bänd lausa vihkab silti “trip-hop” ja peamiselt seepärast, et liitosa “trip” viitab narkouimas olekule.
Uimas on – kasvõi roiutavalt raske punase veini – Massive Attacki muusika saatel mõnus ja sobilik olla, sest nende muusika on uimane. Pikaldane ja aeglase rütmiga, millele vastab looduses vaid täis kõhuga kilpkonna loid samm. Meditatiivse rütmi ümber on Massive Attack toonud viiteid, vihjeid ja elemente dubist, jazzist, soulist, hip-hopist, ka rock-ja indiekitarridest ning segasevõitu elektroonikast.
Täna on Massive Attackis liikmeid kaks – Robert “3D” Del Naja ja Grant “Daddy G” Marshall.
Bristoli linna lipuga kollektiivi, mis sai alguse plaatide mängmise, pidude korraldamise ja seinte sodimisega tegelenud sõpruskonnast Wild Bunch, täieõiguslikeks liikmeteks on olnud ka Andrew “Mushroom” Vowles ja – veel üks trip-hopi suurkuju – Tricky.
Heliplaatide peal on Massive Attacki liikmeid ehk külalislauljad hulganisti olnud. Näiteks soulihääl Shara Nelson, kes oli prominentsel kohal debüütalbumil “Blue Lines” (´91), mida hinnatakse tänini kui kõigi aegade parimat tantsumuusika plaati, ja sama albumi hittsinglil “Unfinished Symphaty”, millest imho see bänd eales paremat pole teinud. Veel on trupis sedasi kaasa löönud reggaelaulja Horace Andy, Tracey Thorn, Elizabeth Fraser ning bändi tänavu ilmuval viiendal kauamängival saavad usutavasti suu valgeks Damon Albarn, Tom Waits, Hope Sandoval, Mos Def, Dot Allison, Tunde Adebimpe, Mike Patton, aga kõik selle uue albumiga on veel lahtine. Sest bändil on palju tegemist. Lisaks Tallinna kontserdile, mis avab nende Euroopa turnee, on neil kohe sellele otsa korraldada ja ülevaadata intelligendifestival Meltdown Londonis.
Tallinnasse saabub bänd juba reedel 6. juunil. Treenivad esinemist koos kaasa võetud kaheksaliikmelise bändiga – nende hulgas laulja Horace Andy, kaks üllatus-vokalisti ja kaks trummarit. Samuti seatakse üles visuaal- ja valguspark, mille sarnast ei ole bändi tuur-mänedžeri David Lawrence’i sõnul varem nähtud ega ka tehtud.
Siim Nestor