Witch “Paralyzed”

Ameerika doom-roki supergrupi teine tulemine ei peta lootusi.

Witch

“Paralyzed”

(Tee Pee Records)

Tänavu aprillis Tilburgis lava ees seistes ja Witchi esinemist oodates, samal ajal kui tuntud Eesti garaažirokker mu kõrval kisendas: “J Mascis, I love you!”, mõistsin, kui keeruline võib olla ühel enda lõbuks tehtaval bändil vabaneda oma tuntuima liikme loomingulisest varjust. Nii järgnenud kontsert kui samas omandatud vastne plaat veensid, et Witch on sellega üsna edukalt hakkama saanud - Dinosaur Jr on umbes eelviimane asi, mis neid kuulates meenub.

Võib-olla pole “Paralyzed” ideaalne järg debüüdile “Witch”, ja võib-olla pole tänavusel panusel sellise veenmisjõuga sündinud klassikut nagu oli “Seer” (ehkki “Sweet Sue”, mis kõlab kajana paralleelmaailmast, kus biitlid alustasid tegevust pärast Black Sabbathit ja kirjutasid oma muusika seetõttu kolm korda aeglasemaks, jõuab kriitiliselt lähedale), ent kui läheneda sellele püüdlikult porisele, pingutatult DIY-hõngulisele salvestisele minevikutaaga ja eelarvamusteta, võib see pakkuda tundideks paeluvat riff-naudingut. Ärge saage minust valesti aru: Witchi teiselt kauamängivalt leiab ka palju muud peale klassikalise riff-roki, näiteks retrospektiivset punk-energiat, varbaidpõrnitsevat indie-suhtumist, lausa džässilikke rütminihkeid ja vana kooli hevi klišeesid taotluslikult plekise garaažikõla marinaadis, ent Kõikvõimas Riff on see, mis jääb kuulajaga ka pärast “Old Trap Line’i” viimase kitarrikäunatuse hääbumist.

8