Delfis (3.6) avaldati meelepaha, et venelasest (sic!) disainer olevat Tallinna avalikku ruumi paigutanud Vene lipuvärvides pingid. See kuulmatu jultumus pahandas tõsiseid isamaalasi hingepõhjani. Neile ei tulnud pähegi, et tegu on ju samuti USA, Suurbritannia, Prantsuse ja Tšehhi lipuvärvidega. Loetlesin esimesi pähetulnuid, aga kes võtab ette raamatu “Lipud ja vapid”, leiab kindlasti veel paljudel riigilippudel samade värvide kombinatsiooni. Need teeksid kahtlemata südame soojaks vastavate riikide Tallinna sattunud kodanikel.


Eestlane on piiratud silmaringiga, mida väljendab ka meie keel: siin vaadeldakse asju oma (era konna)mätta otsast. Vene ja saksa keeles on vaatluspunktiks oma kellatorn. Üks asub soos, teine tavaliselt koos kirikuga mäe otsas. Pole vaja seletada, kust näeb kaugemale.


Üldse need prantslased – nemad tõid enam kui kahesaja aasta eest välja punalipud, hümniks on neil Prantsuse revolutsiooni sõjakas “Marseljees”, ja ka “Internatsionaal”, mida püüdlikult laulavad meie sotsid (koos Enn Tartoga), on Pariisi kommunaaride võitluslaul. Venemaa on Läänest laenanud nii punalipu kui ka “Internatsionaali”, mis kaua oli N Liidu riigihümniks, siis aga jäi parteihümniks.


Viieharuline täht, erinevalt sama vanast haakristist, on samuti üks levinumaid riiklikke sümboleid, alustades USA ja Euroopa Liiduga. Seepärast tundub Lääne inimestele eestlaste kohati patoloogiliselt väljenduv viha punase värvi ja viisnurga vastu pahatihti koomilisena. Suisa ebamugavalt aga tunnevad end kolonisaatorite järeltulijad, kui peavad kuulama hala eestlaste kui põlisrahva ahistamisest: USAs tunnistati ellujäänud indiaanlased kodanikeks 1924. aastal, ja mustanahalised said seal inimõigused veel pool sajandit hiljem, siis kui ka Austraalias lõpetati aborigeenide küttimine ning tunnistati nad inimesteks.


Juba Postipapa Jannsen kurtis, et eestlane pole veel nii kaugele arenenud, et oma silmaga laiemalt ulatuks vaatama. Kas olemegi samale tasemele jäänud? Aga kui tuleks mättalt kas või aiaväravale ja vaataks mõnikord ka üle aia?


Malle Salupere on kultuuriloolane.