13.06.2008, 00:00
Sinine, punane ja valge
Kõik on õige, just neist värvidest jutt tulebki, kuigi just
tähistasime Eesti trikoloori pühitsemise 124. aastapäeva, milles
punase asemel on must. Omal ajal mainis Lennart Meri ühes kõnes
temale omase mõtlematu impulsiivsusega, et Eesti lipul puudub verine
punavärv. See hämmeldas suurt osa diplomaatilisest korpusest, sest
vere ja armastuse värv on riikide sümboolikas üks
enimkasutatuid.
Delfis (3.6) avaldati meelepaha, et venelasest
(sic!) disainer olevat Tallinna avalikku ruumi paigutanud Vene
lipuvärvides pingid. See kuulmatu jultumus pahandas tõsiseid
isamaalasi hingepõhjani. Neile ei tulnud pähegi, et tegu on ju
samuti USA, Suurbritannia, Prantsuse ja Tšehhi lipuvärvidega.
Loetlesin esimesi pähetulnuid, aga kes võtab ette raamatu
“Lipud ja vapid”, leiab kindlasti veel paljudel riigilippudel
samade värvide kombinatsiooni. Need teeksid kahtlemata südame soojaks
vastavate riikide Tallinna sattunud kodanikel.
Eestlane on piiratud
silmaringiga, mida väljendab ka meie keel: siin vaadeldakse asju oma (era
konna)mätta otsast. Vene ja saksa keeles on vaatluspunktiks oma kellatorn.
Üks asub soos, teine tavaliselt koos kirikuga mäe otsas. Pole vaja
seletada, kust näeb kaugemale.
Üldse need prantslased
– nemad tõid enam kui kahesaja aasta eest välja punalipud,
hümniks on neil Prantsuse revolutsiooni sõjakas
“Marseljees”, ja ka “Internatsionaal”, mida
püüdlikult laulavad meie sotsid (koos Enn Tartoga), on Pariisi
kommunaaride võitluslaul. Venemaa on Läänest laenanud nii
punalipu kui ka “Internatsionaali”, mis kaua oli N Liidu
riigihümniks, siis aga jäi parteihümniks.
Viieharuline täht, erinevalt sama vanast haakristist, on samuti
üks levinumaid riiklikke sümboleid, alustades USA ja Euroopa Liiduga.
Seepärast tundub Lääne inimestele eestlaste kohati
patoloogiliselt väljenduv viha punase värvi ja viisnurga vastu
pahatihti koomilisena. Suisa ebamugavalt aga tunnevad end kolonisaatorite
järeltulijad, kui peavad kuulama hala eestlaste kui põlisrahva
ahistamisest: USAs tunnistati ellujäänud indiaanlased kodanikeks
1924. aastal, ja mustanahalised said seal inimõigused veel pool sajandit
hiljem, siis kui ka Austraalias lõpetati aborigeenide küttimine
ning tunnistati nad inimesteks.
Juba Postipapa Jannsen kurtis,
et eestlane pole veel nii kaugele arenenud, et oma silmaga laiemalt ulatuks
vaatama. Kas olemegi samale tasemele jäänud? Aga kui tuleks
mättalt kas või aiaväravale ja vaataks mõnikord ka
üle aia?