Superstaaride maaletooja
Selle artikli lugemisel ajal soovitab Helen taustaks panna kõlama Lou
Reedi loo “Perfect Day” töötluse Anthony and the
Johnsonsi solisti esituses.
“Täna on Massive Attack
Tallinnas, Def Leppard Vilniuses. Eile jõudis Vilniusse Linkin Park.
Täna saabus Tallinna Lenny Kravitz, eile juba Spiritualized. Homme lendan
Vilniusse, Linkin Park esineb seal ära, siis läheme Riiga.
Nädalavahetusel jälgin “Rabarockil”, kuidas minu
bändidel läheb.” Kontserdikorraldaja BDG artistide
booking-mänedžer Helen Sildna on sel esmaspäeval oma telefonil helina
välja lülitanud. Kõnesid tuleb sellise sagedusega, et ühe
pooleminutilise telefonivestluse jooksul salvestub neli vastamata kõnet.
“Unepuudus on sul vist meeletu?” oletan.
“Viimase paari nädala jooksul koguneb uneaega
ööpäevas keskmiselt neli tundi. Praegu on meeleseisund...”
– Helen puurib mind oma suurte lõbusate silmadega –
“minestuse-eelne.”
Pealtnäha tema seisund
küll selline ei ole. “Minu töö põhivõti on
olla muusikaga kursis. Suurte bändide puhul pean jälgima, kes
parasjagu tuurile minema hakkab ja mis geograafia tuuril on.
Uute
bändide puhul pean peale passima, kes neist hakkavad olema huvitavad, et
tulevikus suureks saada. Ei ole vist maailmas tähtsat bändi, kellega
ei oleks kontakti olnud. Töö on väga mahukas, aga kahjuks vaid
viis protsenti neist, kellega jutule saan, jõuab Eestisse.”
Nii vähe?!
“Aga Eesti, Baltimaad ei ole ju
muusikutele sihtkoht. Ja geograafiast rohkem mängib publiku hulk. Kui
näiteks välismaal ütleksin, et meil on raske Bob Dylanile saali
täis müüa, ei saadaks sellest aru. Meil peab aga kuu aega
meedias igakülgset kampaaniat tegema, et üldse keegi mõistaks,
kui eriline see on, et Bob Dylan siin esineb. Täna (esmaspäeval
– toim.) oli mul isegi tunne, et astuks tänaval inimestele ligi ja
kutsuks neid Massive Attackile, sest ma lihtsalt tean, kui hea kontsert see
tuleb. Ma tahan, et eestlased oleksid kriitilisemad selle suhtes, mida
tarbivad. Publiku valikud mõjutavad väga, milliseks kultuuriruum
kujuneb. Ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas mõnele inimesele ei
lähe muusika korda.”
Helen neelab suurte lonksudega
rohelist teed meega. Mulle näib, et tema kõrisõlm liigub
ühes taktis kohvikutelerist kostva poplauluga. Ta enda musikaalsus on
kaasasündinud – Heleni ema on ooperilaulja ning isa ERSO
trompetimängija. Seega möödus ta lapsepõlv klassikalise
muusika saatel.
“Sa Berliini filharmoonikuid käisid
kuulamas?”
“Ikka. Emaga. Fantastiline. Minu arust on see
oluline, et selline sündmus siinses muusikaelus toimus. Mingi valdkonna
absoluutne tipp ära näha on kogu pildi adumiseks hädavajalik. Et
mõista, mis on laiemas maailmas tegelikult oluline.”
Ühele kümnetest saabuvatest telefonikõnedest on Helen
sunnitud vastama. Välkkiirelt kinnitatakse otsus pidada Massive Attacki
“aftekas” Von Krahli baaris. Legendaarsele Briti tantsubändile
on Tallinn maailmatuuri avalinn, artistid veel tuuriväsimust ei tunne ja
tahavad kontserdi järel turnee algust tähistada. Helen teab, et soe
vastuvõtt mõjutab staare teine kordki Tallinna oma tuurikavva
kirjutama.
“Üks asi on hea bänd kätte saada.
Hoopis teine asi aga vajalik hulk pileteid maha müüa. Siin
jõuame paratamatult diskussioonini pileti käibemaksu üle. See,
kas piletikäibemaks on 5 või 18 protsenti, mõ
jutab piletimüüki väga palju!!! Vastupidiselt praeguse
kultuuriministri arvamusele.
Tänavune staarirohke suvi on
meediahaibi tõttu majanduslangusest niigi väga riskantne.
Inimesed ostavad kontserdipileteid vähem, kui arvasime. Staarid
küsivad aga sama palju.
Räägitakse, et oi kui
hästi läheb BDG-l, kes võtab Eestisse tuua Bob Dylani
või Lou Reedi.
Firmale on see tegelikult meeletu
finantsrisk. Võib tekkida olukord, et BDG maksab sellisele
maailmakultuuri tutvustamisele peale...”
Helen teeb üsna
haput nägu, kui pärin, kuidas Bob Dylani kontserdi
piletimüük õnnestus. Ta lohutab end teadmisega, et Eesti
muusikatarbimine vajab veel harjutamist ja kasvatamist. Ja Helenil on
õnn olla see niiditõmbaja meie publiku maitse kujundamisel. BDG
palgale sai ta kaheksa aastat tagasi. Esialgu oli ta BDG juhi Peeter Rebase
assistent, pikapeale kujunes aga töökorraldus ümber ning Heleni
tööks sai artistide ärarääkimine. Oma suure missiooni
täitmiseks tuli Helenil kõigepealt muidugi firmajuht ära
rääkida. Siim Nestor, Ekspressi Areeni juhataja, räägib, et
just Helenil õnnestus Rebast veenda, et Eesti rahvas ei ole loll ja
publik tuleb ka peenemaid artiste kuulama. Kuidas tal see õnnestus?
Nestor: “Ta lihtsalt on nii võimas tegelane. Näiteks Dylanit
paiskas ta ju terve meedia täis. Heleni iseloomustamiseks sobib moto
–“ei” ei ole vastus.”
Helen ise resümeerib oma kontserdipoliitika järgmiselt:
“Mind suur šõu ei huvita. Sisu on olulisem
kui vorm. Ma ei taha publiku aega raisata mingi mõttetu
vaatemänguga. Eestis tekkis pärast mullust head kontserdisuve
väga palju kontserdikorraldajaid. Aga see pole nii lihtne, et ohhoo, sain
staari kätte. Praegu on võimalus meie turgu arendada ja see
töö peab käima süstemaatiliselt. Korraldajatel peab olema
missioonitunne.”
“Rabarocki” peakorraldaja Kristo
Rajasaare tunnistab, et ilma Helenita jääks seegi pidu ilmselt
ära, sest Helen “bukib” väga suure osa
“Rabarocki” artistidest. “Esiteks on see, kuidas ta
suudab Lääne agentidelt meie väikesele
“Rabarockile” artistid saada, kahtlemata aastatepikkuse
töökogemuse vili. Teiseks aitab loomulikult tema naiselik sarm.
Ta on kiire nagu välk. Kui ma muidu pean agentidelt vastuseid ootama kuu
aega, siis Heleni kaudu antakse vastused samal hetkel.” Rajasaare
tsiteerib Helenit, meenutades ühist käiku plaadipoodi:
““Kuulge, siin poes on ju võimatu olla! Kas see on teil
miski kliendipeletusprogramm?” – Heleni hüüatus plaadipoe
müüjale seoses kõlaritest peksva eurodiskoga.
Ühesõnaga, Helen ütleb, mis arvab.”
Heleni sõber Ingrid Peek tunnistab, et sõpruskond
pruugib Heleni üliinimlikke organisaatorivõimeid ka väljaspool
muusikabisnise konteksti. “Kui mõni sõber jääb
lennukist maha, on vaja hotellituba ära rääkida või tekib
mingi muu muret tekitav teema, siis ikka helistatakse Helenile, kes keerukate
olukordade lahendamise kunsti hästi valdab.”
Millised olid Sildna organisatoorsed tuleristsed?
2001 lõpetas oma maailmatuuri Moskvas šokirokkar Marilyn
Manson. BDG-l oli täita 12 000 kohaline saal. Sünged pilved kogunesid
ürituse kohale, kui Vene ametnikud hakkasid artisti ja tiimi viisade
kallal nokkima. Lõpuks ei saanudki bändi autod õigel
ajal üle piiri ja korraldajal ei jäänud muud üle kui
kontsert ühe päeva võrra edasi lükata. Kordame, et tegu
oli Mansoni tuuri viimase kontserdiga. Et üritus päev hiljem toimuda
saaks, tuli Sildnal 50 inimese lennupiletid üle ilma ümber
“bukkida”. Kontsert toimus, sest “ei” ei ole Helenile
vastus.
- Massive Attack
- Bob Dylan
- Animal Collective
- Jah Wobble
- Gotan Project
- Cinematic Orchestra
- Jose Gonzalez
- The Matthew Herbert Big Band
- White Stripes
- Spiritualized
Tulemas on:
- The Orb (KUMU öö)
- Lou Reed
Loetelust on välja jäetud meinstriim
“Tahaks rõhutada, et ma ei too neid üksi. See on ikka terve meie tiimi teene.”
Helen Sildna