Teisipäeval, 16. veebruaril lähevad Põlvamaal asuvast Kaagverest seitse tüdrukut bussiga Räpina veekeskusesse ujuma. Direktor Sirje Hänni tuleb ametiautoga, veel neli last on temaga.


Kaagveres on teistega koos ujumaminek preemia, igaüks sellist võimalust ei saa. Tegelikult on ime, et Keidi kaasa võetakse, sest tüdruk kipub plehku panema.


Keidi on just pääsenud kooli kinnisest osakonnast. Päeval käis ta koolitundides, aga vaba aja ja ööd veetis kinnises osakonnas: üksinda ruumis, kus asuvad vaid voodi ja kapp. Isiklikest asjadest olid kaasas ainult kaks särki ja kaks paari pükse. Keidi väidab, et ta on seal olnud ka kuu aega ja isegi kaks kuud. Seekord veetis tüdruk seal kaks nädalat.


Räpinas tehakse algatuseks kepikõndi. Keidi koos sõbrannaga peab seda nõmedaks ja nad longivad grupi lõpus. Veepargis aga paraneb kõigi tuju. Ainult Kerli käib käterätiga ringi, sest pole rahul koolist saadud trikooga.


Pärast ujumaskäiku vahetab Keidi kiirustades ujukad. Ta on väike ja nääpsuke, heleda peaga. Koos Kerliga saavad nad teistest varem valmis, kõnnivad rahulikult ujulast välja ja pistavad jooksu. On lumeta talv – jälgi ei jää. Tüdrukud punuvad elu eest metsa. Kahekesi. Üksi poleks Keidi julgenud võõrasse metsa pageda.


Basseini ooteruumis saab direktor teada, et Keidi on koos Kerliga lahkunud. Ta istub autosse ja kihutab mööda teed minema. Direktor aimab, et põgenikud ei saa kaugel olla, kuid ta siiski vist ei usu, et nad võinuksid metsa pageda. Tüdrukud näevad metsast direktorit tiirutamas, aga tema neid mitte.


Varsti tuleb ka politsei (ilmselt direktor kutsus). Tüdrukutele tundub juba, et kordnik nägi neid, sest auto pöörab nende poole. Nad pistavad uuesti metsas jooksu, aga politsei ei saa neid kätte.


Mõne aja pärast sõidavad direktor ja buss ülejäänud tüdrukutega minema ning politsei ka.


Olukord rahuneb. Tüdrukud tulevad tee peale ning hääletavad Põlvasse.


Õhtul kell kümme läheb direktor koos sotsiaalpsühholoogi ja kohaliku konstaabliga koju Keidi isa juurde tüdrukut otsima. Isa on tige ja süüdistab kooli.


Tavaliselt, kui Keidi jooksus on, läheb ta isa juurde koju. Seekord mitte. Redutab mitu päeva Tallinnas, plaanib Soome tööle minna.


Vaenujalal terve riigiga



Veebruarist saadik on Keidi jooksus. Käes on juba suvevaheaeg, aga Keidi pole koolis käinud ja on ametlikult tagaotsitav. Kaagvere on kinnine kool, sealt ei lahkuta omatahtsi.


“Nende pere on läinud vaenujalale terve Eesti riigiga,” ütleb Kaagvere kooli direktor Sirje Hänni. Esiteks on põhikoolis käimine kohustuslik, teiseks ei kohtu Keidi kriminaalhooldajaga ja kolmandaks põgenes ta kinnisest koolist, kuhu minnakse kohtu otsusega.


Võimud arvavad, et küllap isa teab, kus Keidi redutab. Isal on soovitatud tütar välja anda ja küsitud, kas tal temaga side on. “Ma ütlesin, et on, aga mina oma last välja ei anna. Ta usaldab mind. Annan ta välja, pärast ei tea, kuidas meil side on.”


Isa korraldab Ekspressile kokkusaamise tüdrukuga. Nende mõlema meelest on seda vaja, sest Kaagvere kool on tüdruku vastu ebaõiglane.


Pole Kaagvere kõige raskem tüdruk



Keidi pole Kaagvere koolis kaugeltki kõige raskem kasvandik, tunnistab direktor Sirje Hänni.


“On palju raskemaid lapsi.” Dire ktor pole ajakirjanduse tähelepanust vaimustatud (tüdruk pole mingi kangelane). “Ma ei saa teiega avameelselt rääkida, sest siin on tegemist delikaatsete isikuandmetega,” ütleb direktor.


Nii direktor kui ka isa tunnistavad, et konflikt võib olla nendevaheline. “Mul on tunne, et isa püüab koolile või kooli töötajatele kätte maksta. Aga ta teeb oma lapsele kahju,” ütleb Hänni.


Keidi isa: “Mulle anti Kaagveres algusest peale mõista, et ma pean olema madalam kui muru.”


Isa Andrus pole mingi peen mees, aga siin käib asi tema väärikuse pihta. “Rohkem on see minu sõda direktoriga, aga miks siia last segada?”


Isa on Keidile kõige lähedasem inimene. Ta kasvatab tüdrukut juba sellest saati, kui Keidi sai kaheksakuuseks. Ema elab oma elu.


Esimesed kaks klassi käis tüdruk kodu lähedal koolis. Teises klassis läks õppimine käest ära ja Keidi tegi poppi. Isa käis tööl ega kontrollinud, kas tüdruk on koolis. Isasse olevat õpetajad suhtunud üleolevalt.


Kõigele lisaks jäi Keidi teises klassis suitsetamisega vahele. “Kambaga tegime pulli pärast,” muigab Keidi. “Meile tegi nalja, kui õpetaja tuli klassi, tundis suitsuhaisu ja oli kuri.”


Tüdruk jäi teise klassi istuma ning sai sügisest koha kodule üsna lähedal asuvasse internaatkooli. Nädala lõpus käis kodus, aga ega ta ka internaatkoolis püsinud. Tal on rahutu hing ja tüdruk pani koolist ajama, kui tuli peale isaigatsus või oli sõpradega asjaajamist.


“Alguses oli seal tore, aga hiljem muutusid õpetajad ülbemaks ja direktor karmimaks,” ütleb Keidi. Neli aastat vedas Keidi internaatkoolis välja, kuni ta pandi Tapale gümnaasiumisse – kodust väga kaugele.


“Ühe nädala käisin kohal, siis tuli isa­igatsus peale,” ütleb Keidi. Isa heldib, et tüdruk tunneb temast puudust, ning õigustab tema plehkupanekuid.


Põgenemine lisas karistusele ühe aasta



Seepeale tuli kokku komisjon, kes otsustas, et Keidi tuleb saata üheks aastaks Kaagvere kooli.


See on karistus. Sinna minnakse kohtu otsusega ja seda protsessi ei saa alustada lapsevanemad. “Ega ma ei saanud temaga enam hakkama,” tunnistab ka isa.


Direktori ettepanekul pikendati Keidi Kaagveres viibimist veel aasta ja pärast viimast põgenemist tuli isale kiri, et Keidi peab Kaagveres olema veel aasta. Tüdruk lootis, et põgeneb talvel ära, redutab kooliaasta lõpuni ja siis saab tema kaheaastane karistus kantud. Aga karistust pikendati veelgi.


Isa tahab tüdrukule parimat, aga ta ei tea täpselt, mis on parim, ja seepärast kuulab ta, mida tüdruk tahab. Nuiab, et kool lubaks tüdrukul suitsetada, siis jääks osa põgenemisi ära.


Keidi kohta võib öelda, et ta pole paha tüdruk. Ainult koolis ei käi ja tegelikult pole teada, kus ta veedab päevi, kui pole kodus ega koolis. “Sõpradega olen,” ütleb Keidi.


Esimene aasta läks Kaagveres enam-vähem, aga teisel aastal tekkis direktoriga tüli, peamiselt kojusaamiste pärast.


Näiteks kui Keidi sai võimaluse koju minna, ei tulnud ta pühapäeva õhtuks kooli tagasi. Direktor ei lubanud tal seetõttu järgmisel nädalal enam minna.


Teine näide: kolmapäeval otsustas loakomisjon, kes saab koju. Isa tuli kohale, andis taotluse, tunnistas, et on võimeline tütart vastu võtma. Keidi pää ses kojuminejate nimekirja, aga direktor otsustas reedel, et Keidi siiski koju ei pääse. Tüdruk vihastas ja põgenes.


Teisel korral pani ta plehku kiusu pärast, kolmandal aga ainult selleks, et suitsu saada.


Kaagveres hakkas tüdruk rohkem suitsetama. Keidi on koguni kolmanda korruse aknast mööda linadest seotud köit põgenenud ja puusaluu murdnud.


Igale reeglite rikkumisele järgnes karistus. “Kui koolist on omavoliliselt lahkutud, siis ei saa kodus käia iga nädal,” ütleb direktor. “Kodus käimine on ka õppeülesanne – õigel ajal peab tagasi tulema.”


Isa on nördinud: “Nad teevad lastega seal katseid – lasen koju, ei lase koju.”

Ka Ekspressiga suheldes on direktor jäik: on tema põhimõtted ja valed põhimõtted.


Keidi varastas


Põgenemise kava tekkis Keidil juba enne Räpinas basseinis käiku.


Sellele eelnenud nädal oli tihe: teisipäeval arutas kohus kaht varguse lugu. Keidi oli koos ühe tüdruku ja kolme noormehega (neist kaks alaealised) varastanud läinud suvel kodukoha poest krõpse ja mahla. Paar päeva hiljem aga pani sama seltskond eramaja terrassilt pihta mobiili, kolm paari rannatuhvleid ja pudeli rummi. Keidi oli just saanud 14aastaseks ja seega saab teda kriminaalkorras karistada.


Noorte seltskonnast oli üks tüüp, Ruslan, teistest vanem – 17. Enamik vanemaid oleks meeleheitel, kui nende tütar sellisega hängiks. Ruslani on kaks korda kriminaalkorras karistatud. Ta on istunud aasta ja seitse kuud vangis. Kohus otsustas, et isa peab maksma tütre vembu eest 10 000 krooni. Veel määras kohus Keidile kriminaalhooldaja.


Paar päeva hiljem oli koolis erakorraline läbiotsimine. Ette hoiatamata käsib direktor isiklikud asjad ette näidata. Keidil oli taskus kolm krooni ja... suitsupakk. “Üks tüdruk andis selle mulle,” väidab Keidi.


Tüdruk keeldus suitsu ära andmast, personal ajas teda taga ja tema jooksis eest, kuni ähvardas tagaajajaid tooliga lüüa. Lõhkus tooli ära. Asi hakkas käest ära minema ja direktor kutsus politsei.


Tegelikult pole Keidi vägivaldne. Ta on pigem enesesse pöördunud, on trotslikult vait, kui midagi ei meeldi. Paneb tunnis vaikselt vihiku kinni ja lauanurgale. Või kui solvub, hakkab vaikselt nutma.


Politsei viis Keidi Tartusse kartsa. Järgmisel päeval kell kaks oli kohus. Isa jõudis napilt kohale. Mõne minuti jäi hiljaks. “Laps oli šokis, värises ja ütles iga asja peale ja-jaa,” räägib isa. “Ma enda tüdrukut tunnen. Ta on kange tükk, aga kartsas pole ta varem olnud, see viis ta rööpast välja.”


“Ma ei saanud üldse midagi aru, mis toimub,” ütleb Keidi.


Muidugi pole tüdrukute Kaagverest plehkupanemine midagi haruldast – seda tehakse pidevalt. Ainult Keidi on nii pikalt ära. Ka praegu, suvel on tüdrukud Kaagveres. Heal juhul nädalaks või kaheks saavad koju. Nõukogude ajal õppisid nad suvel õmblemist või midagi muud kasulikku. Tänapäeval seda enam pole.


Keidi ja tema isa mõtlevad, et sügisel püüab tüdruk Kaagverre tagasi minna. Põhihariduse peaks ikka saama. Nad plaanivad suve koolist puhata.


Kuigi tüdrukul on mitmeid kohustusi kaelas (põhihariduse omandamine, kooliskäimine, kriminaalhooldajaga kohtumine), pole eriti väge, mis sunniks neid täitma, kui lapsevanem ei taha.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid