11.07.2008, 00:00
Pessimistlik prohvet
Kadri Kõusaar leiab, et Michel Houellebecq on nüüdisaja põnevaim ja häirivaim kirjanik.
Michel Houellebecq
"Elementaarosakesed".
Prantsuse
keelest tõlkinud Indrek Koff.
Varrak, 2008.264 lk.
Houellebecqile võib vastu vaielda, ta võib olla provokaator ja
mis kõik veel, ent on võimatu eitada tema sisendusjõudu;
sotsiaalset, seksuaalset ja intellektuaalset närvi. Ning kahtlemata on ta
huvitavaim ja värskeim elavaist lääne kirjanikest. Võiks
isegi öelda, et võrrelduna Houellebecqiga on teised
nüüdisaja käsitlejad lihtsad meelelahutajad või
keskendunud vaid ühe (kitsa) grupi probleemidele (näiteks Hanif
Kureishi ja Zadie Smithi värvikad kirjeldused immigrantide elust
metropolis ei pruugi Soomes eriti korda minna). Houellebecq suudab aga
eksistentsiaalselt “emmata” peagu kogu tänase
läänemaailma probleemistikku. Kes väidab, et Houellebecqi
kirjeldatud ihanäljas, võõrandunud ja ilma igasuguste
eetikanormideta ühiskonda pole olemas, peidab pea liiva alla. Tõsi
– äkki Houellebecq liialdab, aga et sõnum tühjades
peades vastu kõliseks, peabki ehk kõvemat häält
tegema.
1998. aastal ilmunud “Elementaarosakesed”
põhjustas tormi Prantsuse kirjanduselus – sealset olulisimat
kirjanduspreemiat Prix Goncourti ei antud autorile seepärast, et ei
julgetud. Poliitiline korrektsus summutas taas kord terve mõistuse ja
õiglustunde. Auhinnatuks sai hoopis Paule Constanti teos, mida keegi
enam ei mäleta ja millest ei räägitud isegi tollal.
“Elementaarosakesed” on aga tõlgitud rohkem kui
kolmekümnesse keelde ja nüüd lõpuks ilmunud ka meil.
(Mõned aastad tagasi valmis raamatu põhjal ka film, aga kahjuks
nõrgapoolne. Seejuures kehastas oma mannetu välimuse pärast
kannatavat Brunot piltilus näitleja...)
Houellebecqi
järgmised romaanid “Platvorm” (2001) ja “Saare
võimalikkus” (2005) on mõlemad
“Elementaarosakeste” edasiarendused – küll
mõjuvad, ent mitte nii globaalselt. Oma raevukas vanadusehirmus ja
noorte naiste himustamises mõjus “Saare võimalikkus”
isegi ehk karmimalt kui “Elementaarosakesed”; ent viimane on siiski
võimsaim ja kompaktseim Houllebecqi teos.
Raamatu
peategelased on poolvennad Bruno ja Michel. Ema hülgas nad varakult, et
liituda sekskommuuniga ja elada hedonistlikku hipielu; poisse kasvatas kummagi
isapoolne vanaema (mõlema jaoks armastuse ja hoolivuse võrdkuju);
isad ajasid äri ja kohtusid poegadega sama harva kui ema. Kord tai
massaažisalongi külastades näeb Bruno tuttava näoga meest.
“Korraga lõi kõik selgeks: see tegelane, kes lasi
kõrvalkabiinis endale body-body’t teha, oli mu isa. Ta oli vanaks
jäänud, nüüd nägi ta tõesti välja nagu
pensionär, aga see oli tema, siin polnud mingit kahtlust. Samal hetkel
kuulsin, kuidas ta orgasmi sai, ma kuulsin munandikottide tühjenemise
vaikset häält” (lk 156).
Vanematepoolne
hülgamine on nii Bruno kui Micheli peatrauma – põhjus,
millest hargnevad kõik hädad ja kompleksid. Brunol väljendub
see halenaljakas hüperseksuaalsuses (keskkooli kirjandusõpetajana
töötades ei tee Bruno tunnikontrolli ajal aknaid lahti, et
tüdrukud pusad maha ajaks ja nende rinnad kenasti t-särgi vastu
liibuks; kodus onaneerib Bruno lemmikõpilase kodutöö kohal).
Michel esindab aga teist ekstreemi: peaaegu patoloogilist tundekülmust
– ta on suuteline vaid kaastundeks, seks teda eriti ei huvita.
Molekulaarbioloogina töötava Micheli vaba aeg möödub
lihtsalt voodis lesides ja
supermarketi valmistoitu süües. Tasapisi valmib tema
elutöö, mis hiljem omandab suisa revolutsioonilise tähtsuse:
geenimutatsioonid, mille abil saab tekitada sootuid ja surematuid inimesi, keda
ei piina ihad, ambitsioonid ega surelikkus.
Bruno abielu jookseb
karile, sest tal lihtsalt ei tõuse enam oma naise peale. “Kui ta
kõhuli keeras, oli tselluliit näha; kui ta selili keeras, olid
näha rasedusarmid” (lk 154). Pool Bruno rahast ja ajast hakkab
kuluma lõbumajadele ja peep-show’dele. Suved mööduvad
nudistirandades ja new age’i laagrites, kuid isegi seal, omade vahel, ei
terenda täiuslik harmoonia, ikka sellesama noorusekultuse ja kehalise ilu
diktatuuri tõttu: “Nagu mujal, nii peab ka Cap
d’Agde’is ülekaaluline, vananev või inetu indiviid
leppima masturbeerimisega – ainsaks erinevuseks on see, et kui
üldiselt on see tegevus avalikes kohtades keelatud, siis siin suhtutakse
sellesse heatahtliku lahkusega” (lk 184).
Bruno ei tunne end
hästi ka isana. “Kuueaastasena oli Victor Bruno
sünnipäevaks suurte värviliste tähtedega kirjutanud:
“ISSI MA ARMASTAN SIND”. Nüüd oli see kõik
läbi. [–] Hiljemalt kahe aasta pärast üritab poeg
omavanustele tüdrukutele külge lööma hakata; aga Bruno
ihaldab ju ka neid viieteistkümneaastaseid tüdrukuid. Nad
lähenesid rivaliteediseisundile, mis ongi meeste loomulik seisund. Nad
olid nagu loomad, kes võitlevad ühes ja samas puuris, mille nimi on
aeg.” Ja miks on see nii läinud? Bruno arvab teadvat vastust:
“Kui vanemad on lahutatud, pere raamistik lõhutud, kaotavad suhted
lastega igasuguse tähenduse. Laps on kinni langenud lõks, vaenlane,
keda tuleb veel tükk aega ülal pidada ja kes elab teid lõpuks
üle” (lk 139).
Raamatust tuleb siiski suhteliselt selgelt
välja, et nii Bruno kui Micheli hädade põhjus on armastuse
defitsiit, ja eriti emaarmastuse puudumine.
“Kogu selle
rõveda jälkuse ja lakkamatute tapatalgute keskel, mida kujutas
endast loomade maailm, oli pühendumuse ja altruismi ainsaks jäljeks
emaarmastus või kaitsmisinstinkt, või vähemalt miski, mis
viis vaevutajutavalt ja aste-astmelt emaarmastuseni. Emane kalmaar,
kahekümne sentimeetri pikkune haletsusväärne olend, ründas
kõhklemata sukeldujat, kes lähenes tema munadele” (lk 135).
Sellist kalmaari-ema Bruno ega Micheli elus polnud. Vanaemad surid
ära, kui Bruno ja Michel olid teismelised, ja pärast oli
mõlemal raskusi elukaaslase leidmisel. Kui Bruno lõpuks leiab
Christine’i ja Michel lapsepõlvesümpaatia
Annabelle’i, muutub üürike õnn ikkagi traagikaks,
sest mõlemad naised surevad. Ükskõik kust kandi pealt
vaadata: õnn pole Houellebecqi maailmas võimalik.
Maksimaalselt saab see väldata mõni sekund – ehk nii kaua,
kuni kestab orgasm.
Tundub, et Bruno ja Michel esindavad kirjanik
Houellebecqi enda vastandlikke pooli (s.t ülisensuaalne versus
külm-teaduslik) ja pole vaja eriti põhjalikult laskuda Houellebecqi
minevikku, et märgata üksüheseid sarnasusi. Prantsusmaal
põhjustas hiljuti skandaali kirjaniku ema vastulöök –
too avaldas oma autobiograafia, kus sõimab poega idioodiks, kuigi
möönab, et tõesti ei olnud ta eriti hea ema, kui oma imikust
poja ämmale kasvatada jättis ja lillelastega seks-seiklema
läks.
1968 ei tähenda Houellebecqile romantilist
vabanemist, vaid nartissistlike ja vulgaarsete väärtuste
võidukäiku. “Viini aktsioniste, biitnikke, hipisid ja
sarimõ
rvareid ühendas see, et nad kõik pooldasid täielikku vabadust
ja kuulutasid indiviidi õiguste ülimuslikkust kõigi
ühiskondlike normide ja silmakirjalikkuse avaldumisnormide suhtes, milleks
olid nende silmis moraal, tunded, õiglus ja vastutustunne” (lk
175).
Houellebecqi toon on üle olev ja allavaatav: kogu raamat
on kirjutatud justkui tulevikuinimese poolt, kes lausa teadusliku detailsuse ja
erapooletusega kirjeldab, mis juhtus inimsooga aastatuhandeid tagasi.
“Kas Brunot võis pidada indiviidiks? Tema organite
mädanemine kuulus ainuüksi talle, füüsilist allakäiku
ja surma tunneb ta kord individuaalselt. Teisest küljest kuulusid tema
hedonistlik elukäsitus ning tema teadvust ja ihasid struktureerivad
jõuväljad tervele tema põlvkonnale. [–] Ta oli pelgalt
ühe ajaloolise arengu rakendumise passiivne element. Tema ajendid,
väärtused ja ihad – mitte miski ei eristanud teda
karvavõrdki tema kaasaegsetest” (lk 147).
Tuues
näiteid nii inim- kui loomariigist, jääb pinnale pessimism.
Tehnika, teaduse ja materialismi areng on välistanud religiooni
usaldusväärsuse; ometi vajaks inimene mingeid vaimseid raame,
tasakaalu... Aga kuidas seda leida maailmas, mida peaasjalikult
määravad vaid kaks omadust: seksapiil ja papp. Lugedes oma
õpilastele ette katkendeid Proustist, tajub Bruno, kui mõttetu
see on. Mida on tänapäeval hakata peale Prousti peente nüansside
ja mitmetasandilise poeesiaga?
Bruno jälgib, kuidas
mustanahaline õpilane Ben nätsu närib ja oma pruuti kabistab.
“Mida see suur ahv kogu sellest asjast üldse aru saab?” ( lk
159). Ängistuses Bruno kirjutab isegi rassistliku pamfleti: “Me
kadestame ja imetleme neegreid, sest me tahame saada nende eeskujul uuesti
loomadeks – loomadeks, kellel on suur m... ja selle pikenduseks
väike roomaja-aju” (lk 161).
Houellebecq võtab
jõuetuks, sest tema kriitika on ju täiesti põhjendatud. Kui
palju me näeme enda ümber täisväärtuslikku elu,
õnnelikke perekondi? Ja kui palju me näeme silmakirjalikkust
– õnne näitlemist, ühiskonna survel õnnelik (loe:
edukas) paistmist? Kuidas jääda terveks?
Vahest parim,
mida teha saame, on mitte oodata kloonitud uut, paremat inimtõugu ega
minna iluoperatsioonile, vaid katsuda muuta oma ideaale ja mõtlemist. Et
meie lastest ei kasvaks sellised emotsionaalsed invaliidid nagu Brunost ja
Michelist. Et me ei kardaks vananeda.
“Maailma ei muuda mitte
aktiivsed inimesed, vaid ideed. Rousseau on ajaloole tähtsam kui
Napoleon,” on Houellebecq ise väitnud.
PS “Kogu
maailma kalmistutel jätkavad hiljuti surnud inimolendid mädanemist ja
vähehaaval luukeredeks muutumist” (lk 243).