Siluett asutati ja hakkas ilmuma NLis tähele­panuväärsel ajal – Hruštšovi sulaperioodil.


Raudsesse eesriidesse tekkisid õhuaugud ja Eesti kunstielu elas pärast II maailmasõda läbi seninägematu moderniseerumise laine. Uut kultuuri pidi aga ka laiemalt ehk riiklikult tutvustama – et mingit kontrollimatut isemõtlemist ei tekiks – ning 1957. aastal võeti kõrgemal pool vastu otsused spetsiifilisemate väljaannete asutamise kohta. Nii alustasid ilmumist almanahhid Kunst ning Kunst ja Kodu, suvel 1958 moežurnaal (nii seisis väljaande tiitlil) Siluett ning Kultuur ja Elu. Kõik neli teedrajavat ajakirja mängivad eesti kultuuriajakirjanduse ajaloos hindamatut rolli ka graafilise disaini ja fotograafia arengus. Mu sügava veendumuse kohaselt ei jää 1960.–1980. aastate Eesti ajakirjakujundus sugugi alla lääne konkurentide/kolleegide omale.


Muide, Silueti päised kavandas tippkirjakunstnik Heino Kersna.


Kuid tagasi Silueti juurde. Küsigem esmalt, kuidas oli väärtustega, mida Siluett propageeris.


Vastus on: need paar kohustuslikku ja samas toimetusepoolset diplomaatilist propagandistlikku kummardust nõukogude ideoloogia ja direktiivdokumentide suunas ei vähenda karvavõrdki Silueti tähtsust lääne moodide, stilistika ja vabade hoiakute importijana Nõukogude Eestisse.


Juba Silueti esimene number mõjub kui kodanliku comme il faut’ pildileksikon. Mis oleks pidanud nõukogude naisel, kommunismiehitajal, olema pistmist selliste artiklitega nagu kostüümkleit pärastlõunaks, kolmveerandvarrukatega boolero, või meesterahval säärase imerõivaga nagu ühe nööbiga suletav kuub pika sallkraega, nöörvoltidega pluus, drapeeritud lai vöö? Kommunistliku moraali seisukohalt on see ju puhas dekadents, labane Hollywoodi glamuur, nõukogude ajakirjanduses naeruvääristatud staaride garderoob!


Ma imetlen ja tunnustan Silueti toimetust nende julguse eest seista püstipäi kaasaegse moe, sealhulgas teksariiete propageerimisel. Ajakirjast kujunes ju lääne moe saadik kogu kuuendikule planeedist. Brežnev, see seltsimees Defitsiit, kes peale sinihalli ülikonna midagi ei kandnud ega osanud meesterõivana ettegi kujutada, võinuks Silueti propageeritud hipilikku meestemoodi nähes ilmselt minestada, kuid õnneks osutus tsensuur nii pimedaks, et ei osanud mingi Pribaltika väljaandes üleliidulist ohtu näha. Seetõttu aitas Siluett kaasa vabaduse revolutsioonile Tallinnast Vladivostokini, ehkki materjal, millel sõnumit levitati, ei kannatanud sageli mingit kriitikat – võrrelge ainult trükikvaliteeti! Kuid milline eesti ajakiri on veel jõudnud veerandmiljonilise, ei, 300 000 tiraažini?


Kui jätta pateetika, siis kainelt analüüsides tutvustas Siluett teistmoodi tegelikkust, ilusamat, seksikamat, nooruslikumat, mitmekesisemat, fantastilisemat. Silue ti kunstnikud manipuleerisid lugeja-vaatajaga kui vabama ühiskonna saadikud, simuleerides vabadusi ja hedonistlikku mentaliteeti, nagu oldakski vabas maailmas. Siluett oli nõukogude naise Vogue.


On kurb paradoks, et revolutsioon õgib oma lapsi. Juba 1989, õitsva perestroika päevil,  lõpetas segastel asjaoludel almanahh Kunst ja Kodu, meie sisekujunduse absoluutne trendipeegel kahe aastakümne jooksul. Professionaalne ajakiri, mille järele ma siiani tunnen puudust. 1992. aastal, äsjasündinud vabariigi spekulantide päiksesäras, pandi kinni Siluett, veerand sajandit vastu pidanud moe moeaabits. Aga mälestusi ei võta meilt keegi.

Huvitav, kellele kuulub praegu Silueti kaubamärk?


Siluett polnud ainult hooaja moe ajakiri ja meie esimeste supermodellide taimelava; ta pakkus ka õpetlikku tagasivaadet ajaloole. Kusjuures neid pikki harivaid ja siiani asendamatuid artikleid kirjutasid oma ala spetsialistid, mitte mingid naisteajakirjade harimatud beibreporterid, kelle jaoks on vapustav avastus, et rahvusvahelist naistepäeva või kalifeepükse ei mõtelnudki välja Nõukogude propagandistid! Edasi säilitas detailsete lõikelehtedega Siluett eestiaegset elegantset moejoonistuse traditsiooni. Loomulikult esindas iga moekunstnik-illustraator oma individuaalset väljenduslaadi, olles tohutult oluliseks meediumiks professionaalsete oskuste täiustamisel mitme põlvkonna kunstnikele. Kuidas küll on aastaks 2008 moejoonistus alla käinud, mõtlen, kui näen praeguste noorte moekunstnike töid. Et EKA moekateedrist kostab nüüd aga juttu moejoonistuse kui tüütu käsitöö likvideerimisest – piisavat arvutijoonistuse tegemisest –, on eriala tavasid arvestades enam kui piinlik.


Esimene Siluett ilmus suvel 1958. Sellest on möödunud pool sajandit. Et tähistada seda ühtaegu kurba ja kaunist juubelit, palusin ma 13 Eesti nimekal moeloojal kujundada sümboolne Silueti kaanepilt suveks 2008.


Mulle valmistas rõõmu, et erinumbri projektiga tulid kaasa nii Silueti omaaegsed kaastöölised, auväärses eas Lygia Habicht, Irene Truuts, Mari Kanasaar, Anu Stranberg, kui nooremad, kunagises Tallinna Moemajas töötanud Liivia Leškin ja Anu Hint või Anne Metsis Kunstiakadeemiast, kes samuti Siluetile kaastööd teha jõudsid. 1990. aastate moepildi raputajatest kutsusin Andro Kööbi, Anu Samarüütel-Longi, Tanel Veenre, Aldo Järvsoo, Marju Tammiku; äsjastest lõpetanutest Lilli Jahilo. Nende kaanepildid imaginaarsele ­Siluetile on austusavaldus ühele kuulsusrikkale peatükile Eesti moeajaloos.

Siluett jääb alati aktuaalseks.