Tuleb kohe tunnistada, et liginesin kõnealusele ettevõtmisele nagu Jorh Aadniel Kiir – virila muigega ja külg ees. Kaunis arusaadavatena tundusid skeptikute väited teatrimaratoni “ebainimlikkuse” teemadel. Mind huvitas eelkõige ettevõtmise vormi ja sisu suhe. Kas tegemist on lihtsalt suurushullu “teatrisündmusega”, teatud rekordi püüdlemisega, ning kuidas paistavad selle valguses ettevõtmise sisulised kaalutlused? Kas vorm sööb sisu ära, neelab selle alla?


Võin kohe vastata, et õnneks mitte. Teisisõnu: hoolimata ettevõtmise “ebainimlikkusest” – külm, väsimus, sääsetõrje ja viisteist tundi teatrit nende ümber, “Karini ja Indreku” näitlejad udusse kastetud laval libisemas – oli epopöa vähemalt minu silmis sisuliselt õigustatud. Või kui see sõna ei meeldi, siis põhjendatud. Muide, võiks küsida, et äkki saanuks tuua neli lavastust publikuni pikemate vaheaegadega. Pole selles sugugi kindel – just lühikesed vaheajad lavastuste vahel hoidsid tervikut silme ees, tekitasid sidususe, rõhutasid seoseid.


Seega, antud erandlikul juhul polegi ehk peamine, mida arvata lavastaja(te) interpretatsioonidest ja võtetest, vaid tuleb tunnistada-tunnustada, et Nüganeni juhtimisel oli õnnestunud luua sidus tervik ning päris adekvaatselt Tammsaare mastaapset lugu edasi (k)anda. Tõsi, maratoni viimane, otsi kokkutõmbav “Vargamäe Kuningriik” pragundas seetõttu kogumuljet, Rohumaa lavastus oli eelnenuga võrreldes fragmentaarsem, hüppas siia ja sinna, püüdis haarata paljut ning seetõttu libises paljustki üle – nii et tekkis paratamatult soov, et ka siin istunuks lavastajatoolil Nüganen.


Tõsi, “Vargamäe Kuningriigi” mõningast sobimatust maratoni tervikuga süvendasid ka näiteks Urmas Lennuki absurdivõtted, milles sisaldub pretensioonikat vaimukust, kuid mis eelnenud tundidega hästi ei haakunud. Sellest hoolimata viis “Kuningriik” aga otsad kokku, järgides sel moel nii Tammsaare kui Nüganeni joonist. Muide, Nüganeni lavastustest käis Tammsaare algtekstiga kõige vabamalt ümber just “Wabariik”, mille dramatiseeringu eest vastutas jällegi Urmas Lennuk, kuigi palju vähema mängulisusega kui “Kuningriigis”. Tõsi, “Wabariigis” astus jõuliselt mängu Nüganeni kinematograafiline pilk, armastus üldplaanide vastu.


Mulle eraldatud kirjutamisruum ei anna muidugi võimalust analüüsida kõiki maratoni huvitavaid nüansse, osatäitmisi ja seoseid, seetõttu valin ainult ühe, Indreku. Indrek on keskseks tegel aseks kõigis neljas lavastuses – II osas mängib teda Argo Aadli, “Wabariigis” Alo ­Kõrve, “Karinis ja Indrekus” ­Indrek Sammul ning “Kuningriigis” Märt ­Avandi. Olgu, mis on, aga kõikide lavastuste Indrekud tunduvad päris hästi lahendatutena – ka seetõttu, et nad järgivad üksteisele lähedast joonist.


Indrekus kui “Tõe ja õiguse” keskses kujus väljendub Tammsaare paatose kogu keerukus.


Tundub, et just temas teostub tõe ja õiguse suurim pinge. See saab alguse Indreku raskustest usuga, uskumisel – Indrek ütleb III köites: “Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda” – nii hoiab ta uskumise ja mõtlemise lahus. Et ükskõik missugune kõikehaaravusele pretendeeriv tõde teostuks, peab sellega kaasnema usk, mida Indrekul ikka napib. See ei tähenda mitte ainult probleeme n-ö metanarratiividega (kristlusega II osas ja sotsialismiga / revolutsiooniga III osas), vaid ka näiteks võimetust uskuda piisaval määral Karini armastust – lõppeb ju IV köide Indreku sõnadega surnud Karinile: “Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.”


Indreku paradoks aga väljendub selles, et usu vähesus teeb ta küll mõnevõrra inertseks, kuid ei kustuta tõejanu, probleemid uskumisega ei tee Indrekust leiget inimest. Tema kahtlev vaim, rahulolematus piskuga, tõukab teda piinavatesse süüvimistesse, kuid just see annab ta karakterile kandva keskendatuse. Indrek seob oma otsingud pigem reaalsete olukordadega – õigusega, õigete valikutega, sedakaudu konkreetsete inimestega – kui abstraktsete kategooriatega – uskumist vajavate tõdedega, inimesi ühendada püüdvate, kuid tegelikkuses eraldavate ideedega. Seega, Indreku traagilises kujus väljendub sügav probleem – kas ja kuidas sobitub kõike ühtlustav tõde üksikuid ühendava või lahutava õigusega.


Sellise interpretatsiooni valguses tundusid kõik maratoni Indrekud loogiliselt esitatutena ja üksteisesse ülekanduvatena. Nad olid ühtviisi keskendunud vaoshoitusse, distantseerudes paljudes episoodides laval toimuvast möllust (eriti Nüganeni lavastustes asetub Indrek stseenidesse tihtipeale vaikiva, tähelepaneliku kõrvaltvaatajana). Enamasti õnnestus mängida Indrekuid vaikimisi pinget kogumas ning ühel hetkel kas vihast plahvatamas või valust kössi tõmbumas. Eriti hästi sobis Indrekuks ehk Indrek Sammul, kelle olekust kiirgab peagu alati dostojevskiliku, kahtleva ja süüviva kangelase piina ning valu ning kes on suuteline täitma lava pingega just vaikides, mis Indrekule väga omane – tõsi, võib-olla on Tammsaare kirjutatud Indrek Kariniga suheldes pisut humoorikam, kuid lakoonilisuses ja endassetõmbumises (millest ometi aimub ohtraid sädemeid tuha all) oli Sammuli osatäitmine igati täpne.


Muide, kahju, et Sammul ei mänginud II osas enam Ollinot, just sellises kõrvalrollis, tagaplaanil, avanes tema anne, võime ehitada stseenidesse eraldi stseene. Maratoni silmas pidades tõusis esile ka Märt Avandi sisemise kindluse ja äratundmiseni jõudev Indrek. Nii et epopöa peategelase adekvaatne esitus, mis järgis kindlat tonaal­sust läbi kõigi nelja rolli, oli esimene samm toimunu põhimõttelise õnnestumise suunas.


Paraku polegi enam ruumi rääkida teistest olulistest nüanssidest, loodetavasti tehakse seda põhjalikult näiteks Teater. Muusika. Kino veergudel. Asi väärib ülalolevast igati põh jalikumat vastukaja.