04.07.2008, 00:00
Vargamäelt leigust ei leitud
Indreku probleemid usuga joonistusid Jan Kausi jaoks Tammsaare maratonlavastuses selgelt välja.
Suveteatri formaat liikus käesoleval suvel uutesse sfääridesse,
kui Albul etendati mitte ainult kõiki nelja “Tõe ja
õiguse” dramatiseeringut, vaid tehti seda ühel korral lausa
jutti, kahekümne ühe tunni sees. Päeval kell 12 algas II osa
põhjal valminud, olemasolevatest kõige vanem lavastus, mis
lõppes kell 17. Kaks tundi hiljem algas III osa põhjal
sündinud ning kaks ja pool tundi väldanud “Wargamäe
Wabariik”, sellele järgnes keskööl alanud “Indrek ja
Karin” (aluseks IV osa) ning tund aega pärast selle finaali, kell 6
hommikul, “Wargamäe Kuningriik”, milles kõlasid vastu
Tammsaare pentaloogia algus ja ots. Kolm esimest olid sündinud Elmo
Nüganeni juhtimisel, põhiosas Linnateatri näitlejaskonna
jõul, viimane Jaanus Rohumaa taktikepi all ning Rakvere teatri ja
“Endla” koostööna.
Tuleb kohe
tunnistada, et liginesin kõnealusele ettevõtmisele nagu Jorh
Aadniel Kiir – virila muigega ja külg ees. Kaunis arusaadavatena
tundusid skeptikute väited teatrimaratoni “ebainimlikkuse”
teemadel. Mind huvitas eelkõige ettevõtmise vormi ja sisu suhe.
Kas tegemist on lihtsalt suurushullu “teatrisündmusega”,
teatud rekordi püüdlemisega, ning kuidas paistavad selle valguses
ettevõtmise sisulised kaalutlused? Kas vorm sööb sisu
ära, neelab selle alla?
Võin kohe vastata, et
õnneks mitte. Teisisõnu: hoolimata ettevõtmise
“ebainimlikkusest” – külm, väsimus,
sääsetõrje ja viisteist tundi teatrit nende ümber,
“Karini ja Indreku” näitlejad udusse kastetud laval libisemas
– oli epopöa vähemalt minu silmis sisuliselt õigustatud.
Või kui see sõna ei meeldi, siis põhjendatud. Muide,
võiks küsida, et äkki saanuks tuua neli lavastust publikuni
pikemate vaheaegadega. Pole selles sugugi kindel – just lühikesed
vaheajad lavastuste vahel hoidsid tervikut silme ees, tekitasid sidususe,
rõhutasid seoseid.
Seega, antud erandlikul juhul polegi ehk
peamine, mida arvata lavastaja(te) interpretatsioonidest ja võtetest,
vaid tuleb tunnistada-tunnustada, et Nüganeni juhtimisel oli
õnnestunud luua sidus tervik ning päris adekvaatselt Tammsaare
mastaapset lugu edasi (k)anda. Tõsi, maratoni viimane, otsi
kokkutõmbav “Vargamäe Kuningriik” pragundas
seetõttu kogumuljet, Rohumaa lavastus oli eelnenuga võrreldes
fragmentaarsem, hüppas siia ja sinna, püüdis haarata paljut ning
seetõttu libises paljustki üle – nii et tekkis paratamatult
soov, et ka siin istunuks lavastajatoolil Nüganen.
Tõsi, “Vargamäe Kuningriigi” mõningast
sobimatust maratoni tervikuga süvendasid ka näiteks Urmas Lennuki
absurdivõtted, milles sisaldub pretensioonikat vaimukust, kuid mis
eelnenud tundidega hästi ei haakunud. Sellest hoolimata viis
“Kuningriik” aga otsad kokku, järgides sel moel nii Tammsaare
kui Nüganeni joonist. Muide, Nüganeni lavastustest käis
Tammsaare algtekstiga kõige vabamalt ümber just
“Wabariik”, mille dramatiseeringu eest vastutas jällegi Urmas
Lennuk, kuigi palju vähema mängulisusega kui
“Kuningriigis”. Tõsi, “Wabariigis” astus
jõuliselt mängu Nüganeni kinematograafiline pilk, armastus
üldplaanide vastu.
Mulle eraldatud kirjutamisruum ei anna
muidugi võimalust analüüsida kõiki maratoni huvitavaid
nüansse, osatäitmisi ja seoseid, seetõttu valin ainult
ühe, Indreku. Indrek on keskseks tegel
aseks kõigis neljas lavastuses – II osas mängib teda Argo
Aadli, “Wabariigis” Alo Kõrve, “Karinis ja
Indrekus” Indrek Sammul ning “Kuningriigis” Märt
Avandi. Olgu, mis on, aga kõikide lavastuste Indrekud tunduvad
päris hästi lahendatutena – ka seetõttu, et nad
järgivad üksteisele lähedast joonist.
Indrekus kui
“Tõe ja õiguse” keskses kujus väljendub
Tammsaare paatose kogu keerukus.
Tundub, et just temas teostub
tõe ja õiguse suurim pinge. See saab alguse Indreku raskustest
usuga, uskumisel – Indrek ütleb III köites: “Ma
võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda” –
nii hoiab ta uskumise ja mõtlemise lahus. Et ükskõik
missugune kõikehaaravusele pretendeeriv tõde teostuks, peab
sellega kaasnema usk, mida Indrekul ikka napib. See ei tähenda mitte
ainult probleeme n-ö metanarratiividega (kristlusega II osas ja
sotsialismiga / revolutsiooniga III osas), vaid ka näiteks
võimetust uskuda piisaval määral Karini armastust –
lõppeb ju IV köide Indreku sõnadega surnud Karinile:
“Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.”
Indreku paradoks aga väljendub selles, et usu vähesus teeb ta
küll mõnevõrra inertseks, kuid ei kustuta tõejanu,
probleemid uskumisega ei tee Indrekust leiget inimest. Tema kahtlev vaim,
rahulolematus piskuga, tõukab teda piinavatesse süüvimistesse,
kuid just see annab ta karakterile kandva keskendatuse. Indrek seob oma
otsingud pigem reaalsete olukordadega – õigusega, õigete
valikutega, sedakaudu konkreetsete inimestega – kui abstraktsete
kategooriatega – uskumist vajavate tõdedega, inimesi ühendada
püüdvate, kuid tegelikkuses eraldavate ideedega. Seega, Indreku
traagilises kujus väljendub sügav probleem – kas ja kuidas
sobitub kõike ühtlustav tõde üksikuid ühendava
või lahutava õigusega.
Sellise interpretatsiooni
valguses tundusid kõik maratoni Indrekud loogiliselt esitatutena ja
üksteisesse ülekanduvatena. Nad olid ühtviisi keskendunud
vaoshoitusse, distantseerudes paljudes episoodides laval toimuvast möllust
(eriti Nüganeni lavastustes asetub Indrek stseenidesse tihtipeale vaikiva,
tähelepaneliku kõrvaltvaatajana). Enamasti õnnestus
mängida Indrekuid vaikimisi pinget kogumas ning ühel hetkel kas
vihast plahvatamas või valust kössi tõmbumas. Eriti
hästi sobis Indrekuks ehk Indrek Sammul, kelle olekust kiirgab peagu alati
dostojevskiliku, kahtleva ja süüviva kangelase piina ning valu ning
kes on suuteline täitma lava pingega just vaikides, mis Indrekule
väga omane – tõsi, võib-olla on Tammsaare kirjutatud
Indrek Kariniga suheldes pisut humoorikam, kuid lakoonilisuses ja
endassetõmbumises (millest ometi aimub ohtraid sädemeid tuha all)
oli Sammuli osatäitmine igati täpne.
Muide, kahju, et
Sammul ei mänginud II osas enam Ollinot, just sellises
kõrvalrollis, tagaplaanil, avanes tema anne, võime ehitada
stseenidesse eraldi stseene. Maratoni silmas pidades tõusis esile ka
Märt Avandi sisemise kindluse ja äratundmiseni jõudev Indrek.
Nii et epopöa peategelase adekvaatne esitus, mis järgis kindlat
tonaalsust läbi kõigi nelja rolli, oli esimene samm toimunu
põhimõttelise õnnestumise suunas.
Paraku polegi
enam ruumi rääkida teistest olulistest nüanssidest, loodetavasti
tehakse seda põhjalikult näiteks Teater. Muusika. Kino veergudel.
Asi väärib ülalolevast igati põh
jalikumat vastukaja.