Kollektsioneerimise kirg ja valu Tartu Kunstimuuseumis

Reet Mark tutvustab Rene Kuulmanni ja Mart Lepa fantastiliste kunstikogude näitust.

Näitus “Kirg ja valu” Tartu Kunstimuuseumis, kestab kuni 8. veebruarini.

Tartu Kunstimuuseum tähistab oma Näitusemaja kahekümnendat tegevusaastat arvult kümnenda püsiekspositsiooniga “Kirg ja valu”, mis on koostatud Mart Lepa ja René ­Kuulmanni erakogude piltidest. Loomulikult ei saanud muuseumil endal tööd otsa. Ilmselt võib kontseptsioone varieerides ja kogudesse kaevudes koostada veel lõputul hulgal ekspositsioone, kuid juubeleid arvestades otsustati teha kingitus nii endile kui vaatajaile.

Endile selles mõttes, et “võõras kirstus on alati huvitavam sorida”, ja külastajad saavad näha pilte, mida muidu naudiks vaid kitsas valitute ring.

Viimastel aastatel on erakollektsionäärid mitmelgi korral näidanud “valitud palu” oma kogudest. Kohe meenub Enn Kunila kunstikogu näitus Tallinnas Haus-galeriis, millega kaasnes mahukas kataloog. Tartu Kunstimuuseumis esitles Vaala galerii eelmise aasta lõpul Eduard Wiiralti näitust Toomas Sildmäe kogust, kus üleval olid graafilised lehed “Absindijoojad” ja “Virve” mitmekümnes värvilises variandis. Samuti ilmus kataloog. Mart Lepp ja René Kuulmann on varem koos teinud üle 20 näituse, kokku on nad oma kollektsioonist pilte näidanud üle 100 korra. Rääkimata museoloogilistele näitustele laenatud maalidest. Nii suure väljapanekuga, kokku 137 tööd, esinevad nad aga esimest korda. Ekspositsioon annab peaaegu tervikliku ülevaate eesti kunsti arenguloost ning on üleval tervelt kaheksa kuud. Siinkohal pakutakse väärikat võistlust Viinistu Kunstimuuseumile.

Kaks kollektsionääri moodustavad koos suurepärase tandemi, mille tulemusena on näitusel ja seega ka kogudest kujunevas üldmuljes heas tasakaalus “tipud ja rariteedid”. Mart Lepale kuulub eesti suurim erakunstikogu, millele pani aluse tema ema Selma Lepp. Ise lülitus ta aktiivsesse kogumisse 1961. aastal ning algul oli põhihuviks graafika. Õige pea läks ta üle ka maalile ning täna on tema kogus üle kümne tuhande ühiku. Tegemist on äärmiselt hea maitse ning tõelisele kollektsionäärile omase kirega koostatud koguga, kuhu ei talletata mitte ainult pilte, vaid ka huvitavaid legende ja fakte kunstnikest koos kõigi ja kõigega nende ümbert.

René Kuulmann alustas kunstikogumist 1988. aastal ning tema kogu on heaks näiteks iseseisvuseajal moodustunud kollektsioonidest, kus optimaalselt sulavad kokku omaniku maitse, oskus kuulata eksperte ja head materiaalsed võimalused.

Seega peaks Mart Lepa koostatud ja kujundatud näitus, sest “võõras kirstus sorimisest” ei tulnud tegelikult midagi välja, pakkuma palju vaatamis- ja kõneainet. Nautlemist lihtsalt vaatajale, sest enamikku piltidest tahaks oma kogusse iga Eesti kunstimuuseum. Palju põnevat neile, kes oksjonikataloogides orienteeruvad ja maalide rände ja hinna üle arvet ­peavad, ning uskumatult huvitavaid leide erialainimestele.

Väljas on neli Konrad Mäe maali – ­Alvine Käpa portree, mis oli üks esimesi suuri oksjonilegende, Capri, Veneetsia ja Kasaritsa maastik –, kuus Kristjan Raua joonistust. ­Villem ­Ormissonilt tema selle žanri parim – vend Karli portree, Paul Burmanilt, Ants Laikmaalt ja Kaarel Liimandilt on kõigilt kaks maali, kubistlik natüürmort ­Felix Randelilt ja kompositsioon Friedrich ­Histilt. Viis Karl Pärsimäe ja Endel Kõksi tööd, neile kahele mehele on pühendatud terve II korruse otsasaal, mis kujunduslikult on näitusel parim. Viis maali on ka Andrus Johanilt, kolm Aleksander Vardilt, neist & amp; uuml;ks Pariisi vaade. Kahjuks on ruumipuudusel Eduard Olelt välja mahtunud vaid üks tema imelistest Pariisi-ainelistest akvarellidest, milliseid Mart Lepal on kogus kümmekond. See-eest on esitatud “Reisijate” peaaegu täissuuruses pliiatsikavand.

­Olga Terrilt on kolm sõjajärgse perioodi maali, millest väikseim, “Hääbumine” 1949 on tõeline ekspressiivse kunsti meistriteos. Lepo ­Mikko on väljas nii hõrkude sõjaeelsete natüürmortide kui sotsrealistlike kompositsioonidega, arvukalt on akvarelle Ülo ­Soosterilt, kaks maali on Elmar Kitselt, millest üks suur abstrakt.

Väga põnevad 1960. aastate kompositsioonid on Ilmar Malinil ja Nikolai ­Kormašovil. Kirvega autoportree Jaan Toomikult, kolm maali Tiit Pääsukeselt, kaks Peeter Mudistilt. Arvukatest erialastest rariteetidest tahaksin nimetada Kuno Veeberi kaht akti, Felix Randeli, Hando Mugasto ja Natalie Mei 1920ndatest pärinevaid akvarellkompositsioone, Nikolai Triigi akvarelli “Perseus” 1908–13. Triigiga on ilmselgelt seotud ka suurim kunstiajalooline vaidlusobjekt näitusel, nimelt tema “Maastik” 1920. aastatest. Juba avamisel tekkis äge arutelu nii autorluse kui ka dateeringu üle. Mina kahtleksin kindlasti dateeringus, mis võiks pigem olla sajandi esimesed kümme aastat.

Näitusega kaasneb luksuslik ­kataloog, mille on koostanud Mart Lepp, kujundanud ­Martin Metslang ja ilmumist toetanud René Kuulmann ning Eesti Kultuurkapital. Reprodutseeritud on kõik näitusel olevad tööd, lisaks veel need, mis välja ei mahtunud, ning portreed kollektsionääridest (näitusel Jaan Toomiku portree René Kuulmannist, Efraim Allsalu portree Mart Lepast ning Jüri Arraku portree Selma Lepast). Lühikesed asjalikud kommentaarid on kirjutanud Ene Lamp, Katrin Kivimaa, ­Harry Liivrand, Reet ­Varblane, Pekka Erelt, Toomas Paul jt.

Kahtlemata on tegemist vähemalt Tartu suve keskse kunstisündmusega, mis väärib mitmekordset vaatamist. Võimalust kasutades tahaksin Tartu Kunstimuuseumi nimel tänada kõiki meiega koostööd teinud kunstikollektsionääre nende hea suhtumise ja usalduse eest.