01.08.2008, 00:00
Impeerium, natsionalism ja Lenini tagasitulek
Kommunismi kogemus tuleks lahti võtta osadeks, mitte komplektina hukka mõista, kirjutab Anders Härm
Enam pole võimalik korraga olla mõtlev inimene ja rippuda selle
kultuuri küljes, millesse sa juhtumisi sündisid. see ei pruugi
sobida. see võib olla lausvale. See võib teha tummaks ja
pimedaks.
Andreas W
Tänapäeval tähendab tõeline sõnavabadus vabadust
kahtluse alla seada domineerivat liberaal-demokraatlikku
“postideoloogilist” konsensust või ei tähenda see enam
midagi.
Slavoj Žižek
Rumeenia filosoof Ovidiu Tichindeleanu küsib oma postkommunistlikke
vabadusemüüte käsitlevas artiklis, et kust tuleb see, et
Rumeenias kahtlustatakse mis tahes vasakpoolset arvamusavaldust kohe
eesmärgis “tuua tagasi minevik”, justkui saaks minevik
järsku olevikku purskuda?”.
1
Vaevalt et see on
ainult Rumeenia probleem, piisab, kui lugeda kohalikke netikommentaare Eestis
harukordselt harva esinevatele vasakpoolsetele mõtteavaldustele ja isegi
nendele, mille puhul on vasakpoolsusest või kommunismist
rääkimine täielik jaburus (à la kõigi Ansipi
vigade taandamine tema “kommunistlikule” minevikule, aga mitte
näiteks sellele, et tegu on lihtlabase neoliberalistliku poliitikuga,
kelle õnnetu elukreedo on sõnastanud Milton Friedman ja mitte
Karl Marx).
Tichindeleanu käsitleb seda totalitaarse režiimi
põhjustatud trauma kontekstis: “Analüüsimise asemel saab
hukkamõistust minevikuga suhestumise fundamentaalne meetod ja sellel on
väga selged tagajärjed kaasaegse reaalsusega suhestumisel. Freudi
enda sõnadega: “Hukkamõist on repressiooni intellektuaalne
aseaine”.”
Tichindeleanu tõdeb, et selle asemel,
et katsuda oma traumaatilist minevikku reflekteerida ja anamneesiga, selle
eellooga tegelda, suhestume me minevikuga üksnes hukkamõistu ja
unustamise abil: “Kommunismi alavääristamine pakub
lühiajalist leevendust. “Kommunismi”,
“vasakpoolseid” koheldakse nn tsiviliseeritud pressis enamasti kui
arulagedaid; see tähendab, et neid käsitletakse
mitte-mõtlemise vormelite abil. Me ei mõtle, kui me
räägime kommunismist: me süüdistame, me ropendame, me
näitame näpuga, me põgeneme kontseptuaalsete vastanduste
eest.”
Säärane kommunismi
“hukkamõistmine” on ka Eestis levinud sport
konservatiivsetes ringkondades, ultraparempoolsetest rääkimata, ja
sellest üritatakse teha isegi Euroopa Liidu ametlikku filosoofiat. Aga
nagu me kõik teame, trauma represseerimine üksnes süvendab
seda ning ta jääbki igavesti tagasi pöörduma.
Tichindeleanu ütleb, et me peame õppima oma kommunistlikust
minevikust kõnelema, samas pidades silmas režiimi vägivalda.
Iseenesest ei erine see soovitus psühhoanalüütiku soovitusest
patsiendile ja eks see olukord olegi sarnane. Me peame selle kogemuse osadeks
võtma, lahti analüüsima ja suutma mõelda oma mineviku
headest ja halbadest külgedest võrdluses tänapäevaga ilma
mineviku totaalse ja traumaatilise tagasipöördumise ähvarduseta.
Analoogses repressiooni kontekstis saab tegelikult
käsitleda ka Venemaa reaktsioone Eesti ajaloo ja
monumendikäsitlusele, kus kogu järgnevat vägivaldset terrorit
kustutama pandud hiilgav võit II maailmasõjas välistab
igasuguse ratsionaalsema ajalookäsitluse võimaluse.
Venemaa koos oma našistide ja muidu natsidega üritab
represseerida oma teadvusest välja kogu Nõukogude Liidu režiimi
kuriteod ning asetab samas võidu II maailmas
õjas peaaegu et religiooni metafüüsilisse positsiooni, mis
teadagi legitimeerib kõik muu. Sellest saab justkui ainus asi, millele
saab tänapäeva venelane rajada oma positiivset identiteeti.
Selles suhtes põevad Mart Laar ja Vladimir Putin ühte haigust
– kumbki ei suuda minevikust kõnelda: mõlemad
süüdistavad, näitavad näpuga, ropendavad ja
põgenevad kontseptuaalsete vastanduste eest. Pöördume selle
küsimuse juurde tagasi artikli teises otsas. Praegu ütleks vaid nii
palju, et mehhanism, mis mõlemat käitumismudelit iseloomustab, on
imelikult sarnane.
Üsna kummalisena mõjusid ka ennast
varem tasakaaluka mõtlejana näidanud Iivi Masso artiklis
“Nõukogudenostalgia Soomes”
2
väljendatud seisukohad, kus autor paneb suvaliselt ühte patta Lenini,
leninismi ja soome stalinismi, nüüdisaja antikapitalistliku
filosoofia, globaliseerumisvastased ning Naomi Kleini ja Immanuel Wallersteini
takkapihta. Sedasorti lahmimine meenutab kangesti demoniseerimist, sest see,
mida Masso näib tegevat, on faktide meelevaldne ja mütologiseeriv
kokkulugemine, justkui tähendaks representatiivse
dekoratiiv-demokraatia ja globaalse kapitalismi vastasus automaatselt Vene
imperialismi toetamist ning stalinistliku totalitarismi promoveerimist kui
võitlust USA imperialismi ja kapitalismi hegemoonia vastu.
Ei saa eitada, et selliseid tegelasi on, kuid kahtlemata ei iseloomusta see
kogu tänapäevast vasakpoolset mõtteviisi. Masso
süüdistab uusvasakpoolsust vanade vaenlaste USA, Iisraeli ja
kapitalismi ülesleidmises, mida ta tõlgendab justkui stalinismi
tagasitulekuna. No tule taevas appi!
Vähemalt mulle tundub, et
tänapäeva kapitalismikriitika lähteküsimus on see, et uus
globaalne maailmakord, mida Antonio Negri ja Michael Hardt nimetavad
Impeeriumiks
3
ja mis muide hõlmab nii Venemaad kui
USAd, näitab ennast põhimõtteliselt postideoloogilisena,
justkui oleks kogu ajalugu jõudnud välja oma loogilisse
lõpp-punkti; justkui oleks maailm, milles me elame, orgaaniliselt
tekkinud “radikaalselt heterogeensete globaalsete jõudude
spontaansetest interaktsioonidest; nagu see kord oleks harmooniline kontsert,
mida orkestreerib maailmaturu loomulik ja neutraalne varjatud
käsi”
4
.
Siit edasi võib
jõuda juba kõiksugu küsimuste juurde, kaasa
arvatud küsimuseni USAst kui transnatsionaalse globaalse kapitalistliku
eliidi eestkõnelejast ja koos liitlastega peetavatest bellum
justum’itest, nn banaalsetest sõdadest, mis on taandatud
politseioperatsioonide tasemele. Või Iisraelist, kes ei represseeri
mitte üksnes palestiinlasi, vaid ka Iisraeli aladel juba tuhandeid
aastaid elanud beduiine, keda riik ei inimeste ega kodanikena ei tunnusta ja
kelle asulaid ta buldooseriga puruks sõidab israeliitide
Lebensraum’i laiendamise eesmärgil. Pole vist vaja lisadagi, millise
tuntud ajaloolise totalitaarrežiimi käitumisest on juudiriik oma
järeldused teinud.
On arusaamatu, kuidas mahuvad Massol
ühte lausesse ära Naomi Klein ning Immanuel Wallerstein, kelle
esinema kutsumine Helsingi ülikooli näitavat tema arvates
akadeemilist ühekülgsust. Esimene neist on ajakirjanik ning
globaliseerumisvastase liikumise üks ikoone sajandivahetusest ja
kultusteoseks muutunud ning ka muide eesti keeles kätte saadava raamatu
“No Logo. Sihikule on võetud brändihiiglased” autor.
Soovitan kõigil see raamat raamatupoodide majanduskirjanduse riiulitelt
üles leida.
Wallerstein aga on Ühendriikidest pärit
sotsiaalteadlane, kes räägib v
iimasel ajal peamiselt uue, sel sajandil esile kerkinud
“rahvusriikliku” poliitika laines keyneslike riigikontrolli
põhiste majandusmudelite taaskehtestamise võimalikkusest.
Esimene pooldab globaliseerumist, mis ei oleks üksnes kapitalismi
globaliseerumine, teine aga loodab riigi sekkumise suurenemisele ning jutlustab
neoliberalismi lõppu, mis jõudvat kätte kuidagi
loomulikult. Jättes kõrvale õiguse jagamise kummalegi
osapoolele, on need põhimõtteliselt vastandsuunalised
mõtteviisid – esimene näeb globaliseerumises
negrilikus
5
mõttes siiski edasiminekut, teine aga
kutsub tagasi pöörduma heaoluriigi protektsionistliku mudeli juurde.
Mingisugust ideoloogilist ühtsust on siit ikka päris võimatu
leida.
Masso kirjutab, et “koos kommunismi
salongikõlblikkuse taastumisega on teatud ringkondades taas põlu
alla sattunud “kodanlik natsionalism””. Mida ta selle
kaheosalise lausega siis õieti silmas peab? Kui pidada kommunismi
salongikõlblikkuse taastamisena silmas seda, et alates umbes 2000.
aastast on taas päevakorrale kerkinud küsimus näiteks koos
Staliniga ühte patta pandud Lenini poliitilise pärandi
ümbertõlgendamisest, siis ma ütleks, et see on midagi
palju enamat.
Sajandi alguses ilmus Slavoj Žižeki raamat
“Repeating Lenin” ja Antonio Negri võttis taas kasutusele
comune, ühisuse mõiste
6
, lisaks on kommunismi
üle filosofeerinud veel Alan Badiou ja Giorgio Agamben. See on endaga
kaasa toonud ei rohkem ega vähem kui Lenini naasmise poliitilise
filosoofia väljale poliitilise mõtlejana.
Kommunismi
üldise demoniseerimise ja “hukkamõistmise” kontekstis
kipume eriti meie siin Ida-Euroopas kogu perioodi alates
oktoobrirevolutsioonist ja lõpetades Berliini müüri
langemisega käsitlema ühe pika puuga, millega seda
mõõdab ka ilmselt Iivi Masso. Negri aga näeb Lenini ja
Stalini poliitilist pärandit põhimõtteliselt
vastandvektoritena asutava ja asutatud võimu mõistes, kus
viimane esimese alati lämmatab, tappes selle bürokraatia ja
nomenklatuuri diktatuuriga.
Olgu nende väidetega, kuidas on,
igatahes on selge, et me vajame pisut mitmekülgsemat käsitlust
kommunismist ja selle sotsiaalsetest eksperimentidest, kasvõi novaja
ekonomitšeskaja politika ja üleüldiselt 20. aastate
Nõukogude Liidu ümbermõtestamist.
Tegelikult on
ju nii antikapitalismi tänapäevased riiklikud (nt Venezuela,
Boliivia) ja mitteriiklikud ilmingud (nt zapatistad Mehhikos, antiglobalistid)
reaktsioon globaliseerumise põhjustatud sotsiaalsele ja
ökoloogilisele kaosele maailmas. Täpselt samamoodi on ka uuel
sajandil esile kerkinud populistlik uusnatsionalism olgu siis radikaalses
“vali kord” vormis Haiderist Le Peni ja Putinini, või
siis leebemas “vali korrake” formaadis – igasugused
Repšed, Kacinskyd ja Partsid, täpselt samasugune reaktsioon
globaliseerumisega põhjustatud identiteedikaosele. Viimane suudab
produtseerida täpselt samavõrd jäledat retoorikat nagu Masso
kirjeldatud soome stalinistid.
Väita, et Eestis ja Ida-Europas
tervikuna ei ole toimunud mingisugust natsionalismi tagasitulekut, oleks
muidugi naiivsuse tipp. Võrreldes üheksakümnendate aastatega
on natsionalistlik, otseselt rassistlik ja ksenofoobne retoorika teinud ikkagi
võrdlemise massiivse come back’i legaalse poliitika
väljale. Ma ei räägi kõikvõimalikust
natsikõntsast, nagu Liim, Böhm ja Madisson, kes on selles laines
jälle pinnal
e ujun
ud. Kui Mart Laar, see Eesti “positiivse rahvusluse”
leegionär, teeb ühe hingetõmbega avalduse, et Euroopa peaks
loobuma poliitilisest korrektsusest, mõistma hukka kommunismi kuriteod,
sest muidu tuleb “ajalugu tagasi”, mille näiteks on tema
arvates “imperialistliku Venemaa esiletõus, kommunistliku Hiina
tugevnemine ning kõrgetele toorainehindadele tuginevate diktatuuride
tugevnemine”, siis räägib see väga selget keelt
reaktsioonilise poliitika esiletõusust, mis suunab oma identiteeti
määratlema vastanduses “kurjade väliste
jõududega”, vana hea kommunismi-tondi kehastuses.
7
Teiste sõnadega: mõistame hukka, surume alla
ja kehtestame ennast ja endi väärtusi ülimuslike ja
ainuõigetena. See Laari mõtteavaldus, tehtud kahtlemata
Hantõ-Mansiiski kohtumise emotsiooni pealt, näib olevat mingisugune
imelik katse konverteerida oma rahvuskonservatiivset väljaarvamise
retoorikat mingisse jaburasse eurofašismi keelde. (Kuigi
“fašism” on hetkel enim väärkasutatud sõna,
ei suuda ma kahjuks leida mingit paremat mõistet selle
iseloomustamiseks.)
Üks suuremaid vigu, mida Eestis tehakse, on
Vene našismi segiajamine kommunismiga. Või vähemalt selle
vahe sõnastamata jätmine.
Putini-Medvedevi Venemaa ei
ole ju ometi kommunistlik, vaid läbinisti kapitalistlik ja rahvuslik
totalitaarriik. Ärgem seda mitte kunagi unustagem. Nii ei olnud ka see nn
vene mäss Tallinnas mitte kommunistlik, vaid natsionalistlik, Suur-Vene
šovinismi ilming ja sugugi mitte katse tuua tagasi kommunismi.
Eestis on seda kergem kommunismina demoniseerida, sest vastandus Eesti
poliitilise režiimiga on sedapidi mustvalge ja klaar. Aga kui me sellele selge
pilguga otsa vaatame, kas me siis ei näe selles mitte iseenda rahvusluse
võigast kõverpeeglipilti?
On autoreid, kes keelduvad
tunnustamast põhjapanevat muutust globaalsetes võimusuhetes, kuna
nad näevad, et domineerivad kapitalistlikud rahvusriigid jätkavad
imperialistlikku domineerimist teiste rahvuste ja regioonide üle; et ei
ole toimunud imperialismi asendumist Impeeriumiga, et paremal juhul on
domineerimine muutunud perfektseks. Negri ja Hardt ütlevad vastuseks, et
neid suhteid alahindamata on see, mida “varem sai käsitleda
konflikti või võitlusena erinevate imperialistlike jõudude
vahel, olulises osas asendatud ideega ühest võimust, mis nad
kõik unitaarsel moel struktureerib ja defineerib ning ühise
õiguse mõiste alla allutab.”
8
Seega juhib ja defineerib igasugust rahvusriiklikku imperialismi ikkagi
keskmeta ja just seetõttu kõikjal viibiva Impeeriumi
nähtamatu käsi. Sellises kontekstis ei ole globaalse kapitalismi
intelligentne kriitika ja vastasus mitte võimalus, vaid
vältimatu hädavajadus.
1. Tichindeleanu, Ovidiu “Myth and Complicity: The Mysticism of Post-Communist “Freedom” and its Denials” – tekstikogumikus “European Influenza” (ed. Marius Babias), Cultural Ministry of Romania, 2005, lk 742–792
2. Masso, Iivi “Nõukogudenostalgia Soomes” – Eesti Ekspress, 13.6.2008
3. Lühidalt öeldes võib Impeeriumi mõista ilma keskmeta deterritorialiseeritud globaalse kontrolliühiskonnana, kapitalistlikel tootmissuhetel ja subjektsioonil põhineva maailmakorrana, mis määrab ära kõik ülejäänud sotsiaalsed ja poliitilised suhted.
4. Samavõrd ägedalt astuvad nad vastu ka teooriale selle maailmakorra juhtimisest mingist salajasest ja ratsionaalsest tsentrist, justkui tegu oleks kellegi kõikvõimsa salaplaaniga, üleilmse konspiratsiooniteooriaga. Vt lähemalt Hardt, Michael & Negri, Antonio Empire, Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, England, 2000 lk 3
5. Negri ja Hardt käsitlevad Impeeriumi edasiminekuna rahvusriiklikust imperialismist analoogsel viisil, nagu Marx nägi kapitalismi edasiminekuna võrreldes feodalismiga. ibid. lk 42–66
6. “Ühisuse mõiste tõstab mässu era (ja seega ka enese avaliku allutamise) vastu – kujutades endast vahendit korraldada radikaaldemokraatlikult kõike seda, mis moodustab ühiskondliku tegevuse (ja seega üksikisikute läbikäimise) kudumi, singulaarsuste koostöö ja tootjate vabaduse”, vt Lipping, Jüri “Sotsialism on surnud, elagu kommunism. Intevjuu Itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga” – Sirp, 9.5.2008
7. “Laar kutsus parempoolseid poliitikuid üles unustama poliitiline korrektsus” – Postimees Online uudis 28.6.2008 http://www.postimees.ee/280608/esileht/valisuudised/338766.php
8. Hardt & Negri, lk 9
2. Masso, Iivi “Nõukogudenostalgia Soomes” – Eesti Ekspress, 13.6.2008
3. Lühidalt öeldes võib Impeeriumi mõista ilma keskmeta deterritorialiseeritud globaalse kontrolliühiskonnana, kapitalistlikel tootmissuhetel ja subjektsioonil põhineva maailmakorrana, mis määrab ära kõik ülejäänud sotsiaalsed ja poliitilised suhted.
4. Samavõrd ägedalt astuvad nad vastu ka teooriale selle maailmakorra juhtimisest mingist salajasest ja ratsionaalsest tsentrist, justkui tegu oleks kellegi kõikvõimsa salaplaaniga, üleilmse konspiratsiooniteooriaga. Vt lähemalt Hardt, Michael & Negri, Antonio Empire, Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, England, 2000 lk 3
5. Negri ja Hardt käsitlevad Impeeriumi edasiminekuna rahvusriiklikust imperialismist analoogsel viisil, nagu Marx nägi kapitalismi edasiminekuna võrreldes feodalismiga. ibid. lk 42–66
6. “Ühisuse mõiste tõstab mässu era (ja seega ka enese avaliku allutamise) vastu – kujutades endast vahendit korraldada radikaaldemokraatlikult kõike seda, mis moodustab ühiskondliku tegevuse (ja seega üksikisikute läbikäimise) kudumi, singulaarsuste koostöö ja tootjate vabaduse”, vt Lipping, Jüri “Sotsialism on surnud, elagu kommunism. Intevjuu Itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga” – Sirp, 9.5.2008
7. “Laar kutsus parempoolseid poliitikuid üles unustama poliitiline korrektsus” – Postimees Online uudis 28.6.2008 http://www.postimees.ee/280608/esileht/valisuudised/338766.php
8. Hardt & Negri, lk 9