Andreas W

Tänapäeval tähendab tõeline sõnavabadus vabadust kahtluse alla seada domineerivat liberaal-demokraatlikku “postideoloogilist” konsensust või ei tähenda see enam midagi.


Slavoj Žižek

Rumeenia filosoof Ovidiu Tichindeleanu küsib oma postkommunistlikke vabadusemüüte käsitlevas artiklis, et kust tuleb see, et Rumeenias kahtlustatakse mis tahes vasakpoolset arvamusavaldust kohe eesmärgis “tuua tagasi minevik”, justkui saaks minevik järsku olevikku purskuda?”.
1
Vaevalt et see on ainult Rumeenia probleem, piisab, kui lugeda kohalikke netikommentaare Eestis harukordselt harva esinevatele vasakpoolsetele mõtteavaldustele ja isegi nendele, mille puhul on vasakpoolsusest või kommunismist rääkimine täielik jaburus (à la kõigi ­Ansipi vigade taandamine tema “kommunistlikule” minevikule, aga mitte näiteks sellele, et tegu on lihtlabase neoliberalistliku poliitikuga, kelle õnnetu elukreedo on sõnastanud Milton Friedman ja mitte Karl Marx).


Tichindeleanu käsitleb seda totalitaarse režiimi põhjustatud trauma kontekstis: “Analüüsimise asemel saab hukkamõistust minevikuga suhestumise fundamentaalne meetod ja sellel on väga selged tagajärjed kaasaegse reaalsusega suhestumisel. Freudi enda sõnadega: “Hukkamõist on repressiooni intellektuaalne aseaine”.”


Tichindeleanu tõdeb, et selle asemel, et katsuda oma traumaatilist minevikku reflekteerida ja anamneesiga, selle eellooga tegelda, suhestume me minevikuga üksnes hukkamõistu ja unustamise abil: “Kommunismi alavääristamine pakub lühiajalist leevendust. “Kommunismi”, “vasakpoolseid” koheldakse nn tsiviliseeritud pressis enamasti kui arulagedaid; see tähendab, et neid käsitletakse mitte-mõtlemise vormelite abil. Me ei mõtle, kui me räägime kommunismist: me süüdistame, me ropendame, me näitame näpuga, me põgeneme kontseptuaalsete vastanduste eest.”


Säärane kommunismi “hukkamõistmine” on ka Eestis levinud sport konservatiivsetes ringkondades, ultraparempoolsetest rääkimata, ja sellest üritatakse teha isegi Euroopa Liidu ametlikku filosoofiat. Aga nagu me kõik teame, trauma represseerimine üksnes süvendab seda ning ta jääbki igavesti tagasi pöörduma.


Tichindeleanu ütleb, et me peame õppima oma kommunistlikust minevikust kõnelema, samas pidades silmas režiimi vägivalda. Iseenesest ei erine see soovitus psühhoanalüütiku soovitusest patsiendile ja eks see olukord olegi sarnane. Me peame selle kogemuse osadeks võtma, lahti analüüsima ja suutma mõelda oma mineviku headest ja halbadest külgedest võrdluses tänapäevaga ilma mineviku totaalse ja traumaatilise tagasipöördumise ähvarduseta.


Analoogses repressiooni kon­tekstis saab tegelikult kä­sitleda ka Venemaa reaktsioo­ne Eesti ajaloo ja monumendikäsitlusele, kus kogu järgnevat vägivaldset terrorit kustutama pandud hiilgav võit II maailmasõjas välistab ­igasuguse ratsionaalsema ajalookäsitluse võimaluse.


Venemaa koos oma našisti­de ja muidu natsidega üritab represseerida oma teadvusest välja kogu Nõukogude Liidu režiimi kuriteod ning asetab samas võidu II maailmas õjas peaaegu et religiooni metafüüsilisse positsiooni, mis teadagi legitimeerib kõik muu. Sellest saab justkui ainus asi, millele saab tänapäeva venelane rajada oma positiivset identiteeti.


Selles suhtes põevad Mart Laar ja Vladimir Putin ühte haigust – kumbki ei suuda minevikust kõnelda: mõlemad süüdistavad, näitavad näpuga, ropendavad ja põgenevad kontseptuaalsete vastanduste eest. Pöördume selle küsimuse juurde tagasi artikli teises otsas. Praegu ütleks vaid nii palju, et mehhanism, mis mõlemat käitumismudelit iseloomustab, on imelikult sarnane.


Üsna kummalisena mõjusid ka ennast varem tasakaaluka mõtlejana näidanud Iivi Masso artiklis “Nõukogude­nostalgia Soomes”
2
väljendatud seisukohad, kus autor paneb suvaliselt ühte patta Lenini, leninismi ja soome stalinismi, nüüdisaja antikapitalistliku filosoofia, globaliseerumisvastased ning Naomi Kleini ja Immanuel Wallersteini takkapihta. Sedasorti lahmimine meenutab kangesti demoniseerimist, sest see, mida Masso näib tegevat, on faktide meelevaldne ja mütologiseeriv kokku­lugemine, justkui tähendaks representatiivse dekoratiiv-demokraatia ja globaalse kapitalismi vastasus automaatselt Vene imperialismi toetamist ning stalinistliku totalitarismi promoveerimist kui võitlust USA imperialismi ja kapitalismi hegemoonia vastu.


Ei saa eitada, et selliseid tegelasi on, kuid kahtlemata ei iseloomusta see kogu tänapäevast vasakpoolset mõtteviisi. Masso süüdistab uusvasakpoolsust vanade vaenlaste USA, Iisraeli ja kapitalismi ülesleidmises, mida ta tõlgendab justkui stalinismi tagasitulekuna. No tule taevas appi!


Vähemalt mulle tundub, et tänapäeva kapitalismikriitika lähteküsimus on see, et uus globaalne maailmakord, mida Antonio Negri ja Michael Hardt nimetavad Impeeriumiks
3
ja mis muide hõlmab nii Venemaad kui USAd, näitab ennast põhimõtteliselt postideoloogilisena, justkui oleks kogu ajalugu jõudnud välja oma loogilisse lõpp-punkti; justkui oleks maailm, milles me elame, orgaaniliselt tekkinud “radikaalselt heterogeensete globaalsete jõudude spontaansetest interaktsioonidest; nagu see kord oleks harmooniline kontsert, mida orkestreerib maailmaturu loomulik ja neutraalne varjatud käsi”
4
.


Siit edasi võib jõuda juba ­kõik­sugu küsimus­te juurde, kaasa arvatud küsimuseni USAst kui transnatsionaalse globaalse kapitalistliku eliidi eest­kõnelejast ja koos liitlastega peetavatest bellum justum’itest, nn banaalsetest sõdadest, mis on taandatud politseioperatsioonide tasemele. Või Iisraelist, kes ei represseeri mitte üksnes palestiinlasi, vaid ka ­Iisraeli aladel juba tuhandeid aastaid elanud beduiine, keda riik ei inimeste ega kodanikena ei tunnusta ja kelle asulaid ta buldooseriga puruks sõidab israeliitide Lebensraum’i laiendamise eesmärgil. Pole vist vaja lisadagi, millise tuntud ajaloolise totalitaarrežiimi käitumisest on juudiriik oma järeldused teinud.


On arusaamatu, kuidas mahuvad Massol ühte lausesse ära Naomi Klein ning Immanuel Wallerstein, kelle esinema kutsumine Helsingi ülikooli näitavat tema arvates akadeemilist ühekülgsust. Esimene neist on ajakirjanik ning globaliseerumisvastase liikumise üks ikoone sajandivahetusest ja kultusteoseks muutunud ning ka muide eesti keeles kätte saadava raamatu “No Logo. Sihikule on võetud brändihiiglased” autor. Soovitan kõigil see raamat raamatupoodide majanduskirjanduse riiulitelt üles leida.


Wallerstein aga on Ühendriikidest pärit sotsiaalteadlane, kes räägib v iimasel ajal peamiselt uue, sel sajandil esile kerkinud “rahvusriikliku” poliitika laines keyneslike riigikontrolli põhiste majandusmudelite taaskehtestamise võimalikkusest.


Esimene pooldab globaliseerumist, mis ei oleks üksnes kapitalismi globaliseerumine, teine aga loodab riigi sekkumise suurenemisele ning jutlustab neo­liberalismi lõppu, mis jõudvat kätte kuidagi loomulikult. Jättes kõrvale õiguse jagamise kummalegi osapoolele, on need põhimõtteliselt vastandsuunalised mõtteviisid – esimene näeb globaliseerumises negrilikus
5
mõttes siiski edasiminekut, teine aga kutsub tagasi pöörduma heaoluriigi protektsionistliku mudeli juurde. Mingisugust ideoloogilist ühtsust on siit ikka päris võimatu leida.


Masso kirjutab, et “koos kommunismi salongikõlblikkuse taastumisega on teatud ringkondades taas põlu alla sattunud “kodanlik natsionalism””. Mida ta selle kaheosalise lausega siis õieti silmas peab? Kui pidada kommunismi salongikõlblikkuse taastamisena silmas seda, et alates umbes 2000. aastast on taas päevakorrale kerkinud küsimus näiteks koos Staliniga ühte patta pandud Lenini poliitilise pärandi ümber­tõlgendamisest, siis ma ütleks, et see on midagi palju enamat.


Sajandi alguses ilmus Slavoj ­Žižeki raamat “Repeating Lenin” ja Antonio Negri võttis taas kasutusele comune, ühisuse mõiste
6
, lisaks on kommunismi üle filosofeerinud veel Alan ­Badiou ja Giorgio Agamben. See on endaga kaasa toonud ei rohkem ega vähem kui Lenini naasmise poliitilise filosoofia väljale poliitilise mõtlejana.


Kommunismi üldise demoniseerimise ja “hukkamõistmise” kontekstis kipume eriti meie siin Ida-Euroopas kogu perioodi alates oktoobrirevolutsioonist ja lõpetades Berliini müüri langemisega käsitlema ühe pika puuga, millega seda mõõdab ka ilmselt Iivi Masso. Negri aga näeb Lenini ja Stalini poliitilist pärandit põhimõtteliselt vastand­vektoritena asutava ja asutatud võimu mõistes, kus viimane esimese alati lämmatab, tappes selle bürokraatia ja nomenklatuuri diktatuuriga.


Olgu nende väidetega, kuidas on, igatahes on selge, et me vajame pisut mitmekülgsemat käsitlust kommunismist ja selle sotsiaalsetest eksperimentidest, kasvõi novaja ekonomitšeskaja politika ja üleüldiselt 20. aastate Nõukogude Liidu ümbermõtestamist.


Tegelikult on ju nii antikapitalismi tänapäevased riiklikud (nt Venezuela, Boliivia) ja mitteriiklikud ilmingud (nt zapatistad Mehhikos, antiglobalistid) reaktsioon globaliseerumise põhjustatud sotsiaalsele ja ökoloogilisele kaosele maailmas. Täpselt samamoodi on ka uuel sajandil esile kerkinud populistlik uusnatsionalism olgu siis radikaalses “vali kord” vormis Haiderist ­Le Peni ja Putinini, või siis leebemas “­vali korrake” formaadis – igasugused Repšed, Kacinskyd ja Partsid, täpselt samasugune reaktsioon globaliseerumisega põhjustatud identiteedikaosele. Viimane suudab produtseerida täpselt samavõrd jäledat retoorikat nagu Masso kirjeldatud soome stalinistid.


Väita, et Eestis ja Ida-Europas tervikuna ei ole toimunud mingisugust natsionalismi tagasitulekut, oleks muidugi naiivsuse tipp. Võrreldes üheksakümnendate aastatega on natsionalistlik, otseselt rassistlik ja ksenofoobne retoorika teinud ikkagi võrdlemise massiivse ­come back’i legaalse poliitika väljale. Ma ei räägi kõikvõimalikust natsikõntsast, nagu Liim, Böhm ja Madisson, kes on selles laines jälle pinnal e ujun ud. Kui Mart Laar, see Eesti “positiivse rahvusluse” leegionär, teeb ühe hingetõmbega avalduse, et Euroopa peaks loobuma poliitilisest korrektsusest, mõistma hukka kommunismi kuriteod, sest muidu tuleb “ajalugu tagasi”, mille näiteks on tema arvates “imperialistliku Venemaa esiletõus, kommunistliku Hiina tugevnemine ning kõrgetele toorainehindadele tuginevate diktatuuride tugevnemine”, siis räägib see väga selget keelt reaktsioonilise poliitika esiletõusust, mis suunab oma identiteeti määratlema vastanduses “kurjade väliste jõududega”, vana hea kommunismi-tondi kehastuses.
7


Teiste sõnadega: mõistame hukka, surume alla ja kehtestame ennast ja endi väärtusi ülimuslike ja ainuõigetena. See Laari mõtteavaldus, tehtud kahtlemata Hantõ-Mansiiski kohtumise emotsiooni pealt, näib olevat mingisugune imelik katse konverteerida oma rahvuskonservatiivset väljaarvamise retoorikat mingisse jaburasse eurofašismi keelde. (Kuigi “fašism” on hetkel enim väärkasutatud sõna, ei suuda ma kahjuks leida mingit paremat mõistet selle iseloomustamiseks.)


Üks suuremaid vigu, mida Eestis tehakse, on Vene našismi segiajamine kommunismiga. Või vähemalt selle vahe sõnastamata jätmine.


Putini-Medvedevi Venemaa ei ole ju ometi kommunistlik, vaid läbinisti kapitalistlik ja rahvuslik totalitaarriik. Ärgem seda mitte kunagi unustagem. Nii ei olnud ka see nn vene mäss Tallinnas mitte kommunistlik, vaid natsionalistlik, Suur-Vene šovinismi ilming ja sugugi mitte katse tuua tagasi kommunismi.


Eestis on seda kergem kommunismina demoniseerida, sest vastandus Eesti poliitilise režiimiga on sedapidi mustvalge ja klaar. Aga kui me sellele selge pilguga otsa vaatame, kas me siis ei näe selles mitte iseenda rahvusluse võigast kõverpeeglipilti?


On autoreid, kes keelduvad tunnustamast põhjapanevat muutust globaalsetes võimusuhetes, kuna nad näevad, et domineerivad kapitalistlikud rahvusriigid jätkavad imperialistlikku domineerimist teiste rahvuste ja regioonide üle; et ei ole toimunud imperialismi asendumist Impeeriumiga, et paremal juhul on domineerimine muutunud perfektseks. Negri ja Hardt ütlevad vastuseks, et neid suhteid alahindamata on see, mida “varem sai käsitleda konflikti või võitlusena erinevate imperialistlike jõudude vahel, olulises osas asendatud ideega ühest võimust, mis nad kõik unitaarsel moel struktureerib ja defineerib ning ühise õiguse mõiste alla allutab.”
8


Seega juhib ja defineerib igasugust rahvusriiklikku imperialismi ikkagi keskmeta ja just seetõttu kõikjal viibiva Impeeriumi nähtamatu käsi. Sellises kontekstis ei ole globaalse kapitalismi intelligentne kriitika ja ­vastasus mitte võimalus, vaid vältimatu hädavajadus.
1. Tichindeleanu, Ovidiu “Myth and Complicity: The Mysticism of Post-Communist “Freedom” and its Denials” – tekstikogumikus “European Influenza” (ed. Marius Babias), Cultural Ministry of Romania, 2005, lk 742–792

2. Masso, Iivi “Nõukogude­nostalgia Soomes” – Eesti Ekspress, 13.6.2008

3. Lühidalt öeldes võib Impeeriumi mõista ilma keskmeta deterritorialiseeritud globaalse kontrolliühiskonnana, kapitalistlikel tootmissuhetel ja subjektsioonil põhineva maailmakorrana, mis määrab ära kõik ülejäänud sotsiaalsed ja poliitilised suhted.

4. Samavõrd ägedalt astuvad nad vastu ka teooriale selle maailmakorra juhtimisest mingist salajasest ja ratsionaalsest tsentrist, justkui tegu oleks kellegi kõikvõimsa salaplaaniga, üleilmse konspiratsiooniteooriaga. Vt lähemalt Hardt, Michael & Negri, Antonio Empire, Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, England, 2000 lk 3

5. Negri ja Hardt käsitlevad Impeeriumi edasiminekuna rahvusriiklikust imperialismist analoogsel viisil, nagu Marx nägi kapitalismi edasiminekuna võrreldes feodalismiga. ibid. lk 42–66

6. “Ühisuse mõiste tõstab mässu era (ja seega ka enese avaliku allutamise) vastu – kujutades endast vahendit kor­raldada radikaaldemokraatlikult kõike seda, mis moodustab ühiskondliku tegevuse (ja seega üksikisikute läbikäimise) kudumi, singulaarsuste koostöö ja tootjate vabaduse”, vt Lipping, Jüri “Sotsialism on surnud, elagu kommunism. Intevjuu Itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga” – Sirp, 9.5.2008

7. “Laar kutsus parempoolseid poliitikuid üles unustama poliitiline korrektsus” – Postimees Online uudis 28.6.2008 http://www.postimees.ee/280608/esileht/valisuudised/338766.php

8. Hardt & Negri, lk 9