Aprill 2007 Viljandis. Osaliselt kinni naelutatud akendega tühi ja kõle ruum järverannas asuvas tondilossis, kunagises restoranis Vikerkaar.


Liis* (16) kössitab nuuksudes nurgas, tema ümber seisab äraootavalt kamp tüdrukuid. Üks neist – Ksenja (15), heledate kergelt lokkis juustega ilus neiu – virutab talle jalaga näkku.


“Noh, kes lubas mulle tappa anda? Keegi pidi siin nii julge olema!” karjub Ksenja, sülitab ja peksab Liisi nüüd igale poole. Kõhtu ja vastu pead, käte ja jalgadega.


“Võta tal ikka riided ka seljast,” soovitab üks kõrvalseisjatest, teistest vanem Kätlin (20), kes Liisi eelnevalt kättpidi varemetesse tiris. Ise ta tüdrukut lüüa ei taha – tingimisi karistus on peal.


Ksenjale mõte meeldib. Ta kisub ära Liisi nahktagi, rebib lõhki tema pluusi ja viskab need aknast välja. Siis kamp lahkub.


Veidi hiljem on nad varemetes tagasi. Liis leitakse kõrvalruumist nutmas, ülakeha paljas.

Ksenja irvitab. “Ära ulu! Tahad näha, kuidas ma su riided ära põletan?”


Ta käsib ühel tüdrukutest tuua akna alt Liisi asjad ja hakkab nende suunas põlevaid tikke loopima.


Riidekägar, kuhu on visatud ka Liisi käekott, võtab tuld. Ksenja summutab leegi põrandal vedeleva lauajupiga ja seltskond teeb minekut.


“Ja kui sa kellelegi rääkima peaks, siis arvesta, et saad veel hullemini!” ähvardab Ksenja.


Pärastpoole tulevad kaks tüdrukutest varemetesse tagasi, annavad Liisi dressipluusi ja aitavad ta koju.


“Ma ei julgenud Ksenjat takistada, sest kardan teda. Ta on ka mulle mitu korda peksa andnud ja teeb seda uuesti, kui vaid tahab,” räägib üks kamba liige hiljem politseile.


Mai 2007. Kaks poissi ja tüdruk – seesama peksja Ksenja – vajuvad sisse 13aastase Taavi poole. “Kus Marko on?” nõuab keegi.


(Marko on hulkuda armastav poiss, kelle ema lubas seltskonnale natuke raha, kui nood poja koju tagasi toovad. Mõnikord käib ­Marko Taavi juures bensiini nuusutamas. Aga mitte täna.)

Vastust ootamata lükkab Ksenja Taavi põrandale pikali ja hakkab teda jalgadega taguma. Kehasse, näkku.


Taavi rabeleb end püsti ja põgeneb läbi akna, aga saadakse kesklinnas kätte. Nüüd on peksjateks ka poisid.


Kuidagiviisi jõuab Taavi koju tagasi – aga juba on taas kohal Ksenja. Ta raksatab ukseluku jalaga puruks ja hakkab Taavit uuesti kolkima. Vahele püüab tulla Taavi vend Riho (18).


Ksenja raevutseb. “Sina mind ei kamanda. Ma olen seal, kus tahan, ja teen, mida tahan!” Ta viskab Riho suunas rotipuuri(!) ja jookseb kööki. Taavi hüppab uuesti läbi akna välja – puukuuri katusele.


Järsku on Ksenja akna peal, sõimab ja loobib Taavit köögist leitud nugadega. Üks neist riivab poisi sõrmi, kuigi too üritab end eterniidi­tükiga kaitsta.


Vendadel õnnestub kohale helistada onu Meelis. “Sina ära ka ärple!” röögib Ksenja ja rebib onul kaelast tuhandekroonise kaelaketi.


Politseid tüdruk ootama ei jää.


“Mulle tundus, et ta on mingis joobes,” ütleb onu Meelis Ksenja kohta hiljem seletuskirjas. “Ei allunud mingitele korraldustele ja silmade pupillid olid väga suured.”


Juuli 2007. Ühes südalinna pargis koguneb õhtul kamp noori. Suuremas pundis sosistatakse midagi, ringi käib viin mahlaga; Kelli (16) istub koos oma sõbrannaga teistest eraldi.


“Noh, kuidas siis oli Erkoga ameleda?” See on Kätlin, kes koos Kerstiga (14) järsku Kelli ees seisab. Jah, toosama tingimisi karistatud 20aastane Kätlin, kes oli esimeses vahejuhtumis mestis ka Ksenjaga.


“Kust te sellist juttu kuulsite?” kogeleb Kelli. Erko on Kersti endine poiss, aga mingit amelemist pole olnud. Ja alles äsja lubas Kätlin teda igal juhul Kersti eest kaitsta.


Kersti irvitab. “Kust kuulsime? Linnuke puu otsas siristas!”


Kelli haarab kotist telefoni järele, aga Kersti lajatab talle kõrvakiilu. Pole siin mingit sõprade appi kutsumist.


Kätlin naerab. Kelli sikutatakse pingilt püsti ja tõugatakse kohe pargisillutisele kägarasse.


“Kuradi lits selline!” karjub Kersti ja hakkab Kellit nüüd korralikult peksma. Jalaga selga, rusikatega näkku. Ka Kätlin tuleb talle “appi”, kuigi pisut kõhklevalt.


Ülejäänud seltskond ässitab tüdrukuid tagant. Juuakse viina, kohale veereb veel üks autotäis noori ja laseb akna alla.


“Kersti, lõpeta ära. Lähme minema!” hõikab keegi. Suurem punt lahkub. Kelli sõbranna helistab kiirabisse, tuleb ka politsei ning Kersti saadakse kätte.


Juba samal õhtul läheb Kätlin andeks paluma. Tal on hirm oma tingimisi karistuse pärast – kui tema nimi praegu politseisse jõuab...


Kätlin nutab. “Kelli, palun ära räägi neile minust. Mul võetakse laps käest ära!”


Järgmisel päeval on Kelli selg meeletult valus ja ta ei saa korralikult kõndida.


“Ma ei oska seletada, miks ma üritan probleeme kätega lahendada. Ma ikka tavaliselt alguses räägin, aga kui tundub, et jutust aru ei saada, siis ma löön,” ütleb Kätlin politseile.


Tänavu jaanuar. Juhtumid jõuavad lõpuks kohtusse. Tõsi, mitte ainult ülalkirjeldatud, vägivalda ja alandamisi on vahepeal olnud veel.


Ksenja sõimab ja peksab kolme tüdrukut, kellest ühte lohistab juustest kinni hoides mööda asfalti. Põhjuseks lihtsalt ebasümpaatia ja väidetavad ähvarduskirjad – aga ka Rate.ee kommentaar, et Ksenja meigib ennast liiga palju.


Neljandat neiut taovad käte ja jalgadega Kätlin ja Kersti. Teda sikutatakse juustest ja pakutakse kõrval seisnud võõrastele poistele litsiks, kuna tüdruk on Kätlini õelt kuti üle löönud.


Mis saab tüdrukutest edasi?


Kätlin peaks minema vangi, aga talle määratakse 180 üldkasuliku töö tundi.

Ksenja saab tingimisi karistuse.


Kriminaalhooldaja käe all Ksenja käitumine paraneb, aga ta ei oska siiski põhjendada, miks ta teisi tüdrukuid alandas ja peksis. Tundub siiski, et tüdruk on ennast analüüsinud ja muutunud täiskasvanulikumaks. Ka tema hinded paranevad.


Aga millegipärast läheb Ksenja ikkagi varsti jälle ühele tüdrukule kallale.

Vahepealset arvesse võttes karistab kohus teda tänavu 1. juulil samuti üldkasuliku tööga – aga tunde peab ta tegema 360 ehk kaks korda rohkem kui Kätlin.


Aega selleks on veidi vähem kui aasta – märtsi lõpuni 2009. Neist on praeguseks tehtud 12 tundi (heakorra- ja abitööd).


Kätlinil on praeguseks tehtud 120 tundi ning võib eeldada, et ta saab oma tunnid tähtajaks tehtud. Tähtaeg kukub jaanuaris.


Alaealisele Kerstile määratakse ainult käitumiskontroll. Ta ei tohi kodust lahkuda, peab korralikult koolis käima, ei tohi juua alkoholi ega kasutada narkootikume .


Kahjuks Kersti neid nõudeid ei täida. Ta paigutatakse Kaagvere erikooli.


Keegi ei tea täpselt, miks tüdrukud oma eakaaslasi – aga ka endast nooremaid poisse – nii räigelt kohtlesid. Loos on ära toodud vaid mõned juhtumitega seotud koolitüdrukutest, neid oli tegelikult palju rohkem.


Teada on, et suur osa neist pahadest tüdrukutest on põhiharidusega. Nii mõnelgi juhul polnud füüsiliseks vägivallaks pealtnäha mingit ajendit, lihtsalt noriti tüli. Täiesti müstiline tundub aga kallaleminek Taavile – justkui lihtsalt niisama. Mingi erilise põhjuseta.


Ksenja elab koos emaga. Hädad algasid enne üheksanda klassi lõppu, mil tüdruku tutvusringkonda ilmus teiste seas kriminaalse taustaga sõpru. Ksenja ei tahtnud enam kooli minna, mõnikord ei ööbinud kodus. Ema tunnistas uurijatele, et “Ksenjaga suhtlemine on keeruline”, kuigi “vahel on ta avameelsem”. Parem läbisaamine oli Ksenjal isaga, aga viimasel ajal ei kuulanud tüdruk ka teda.


Kerstil kodus probleeme polnud, aga ringi hulkuda armastas ta sellegipoolest.


Probleeme tekitasid alkohol ja suitsetamine (alaealisena). Koolis tundis Kersti end kunagi tõrjutuna. Tema kuulmispuudega ema oli olnud psühhiaatrilisel ravil. Oma praeguses koolis laulab tüdruk kooris ja mängib võrkpalli.


Kampadesse kuulunud tüdrukute sotsiaalne taust oli tihti ebakindel. Kes elab üksikvanemaga, kes saadeti eriinternaatkooli.


Ja kõik tüdrukud ei ole sugugi 15–17aastased, kaks suurt kaklejat olid üle 20, mõlemal kodus pisike laps. Kusjuures üks vägivallajuhtum leidis aset lapse silme all.


Ekspressiga rääkinud tütarlaps – samuti kohtualune – ütleb, et praeguseks on tüdrukud aru pähe võtnud ja nende seltskonnas selliseid jõhkrusi enam ei toimu.


Küll aga näitab Viljandi politseistatistika, et ainuüksi tänavu seitsme kuu jooksul on selles linnakeses aset leidnud juba 15 peksmist või arvete klaarimise juhtumit. Nende puhul olid tihti peksjateks 18–20aastased poisid. Ent paaril juhul olid asjasse segatud ka poistega kaasas olnud tüdrukud.


Ja see on vaid see osa, mis jõudnud politseisse.


* Kõik nimed on muudetud.
Psühholoog Jelena Maslova: vangipanek pole lahendus

Naiste vägivald on hullem ja agressiivsem kui meeste oma. Mehed võitlevad sotsiaalse positsiooni pärast. Naiste võitlus ei lõpe tavaliselt aga ka siis, kui on teada, kes on nõrgem.

Kui me räägime noortest, siis oodatakse juba adekvaatset käitumist, aga mitte kõik ei saa endast veel aru. Siingi on näha, et Ksenja ei oska oma käitumist seletada. Usun, et ta ei oska iseendast aru saada, oma emotsioone talitseda ega neid teistmoodi väljendada. Sellest võibki tekkida arusaamatu agressiivsus teiste suhtes.

Üldiselt on agressiivsus naiste puhul märk sellest, et naine vajab abi, toetust, ravi. Selles mõttes olen nõus Ksenja kriminaalhooldajaga, et tüdruku isoleerimine pole probleemi lahendus (vanglaga ei muuda me inimest, vaid lükkame probleemi edasi). Temaga tuleb tõsiselt tegeleda spetsialistidel: psühhiaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog.

Selline väga agressiivne käitumine on sisemise nõrkuse, emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse tunnus ja igal juhul abipalve.

Tähelepanu tuleb pöörata ka perekonnale. Kus on vanemad? Kui tüdrukul on vähe haridust, siis on võimalik, et talle pole tagatud perekonna toetust juba sotsiaalse elu algusest. Ja ta peabki üksi enda eest seisma. Ta peab varasest east tõestama, et ta on midagi väärt. Ja nagu me kõik teame, parim kaitse on rünnak. Vanemate roll on oma last juhtida; seletada, mis on hea-halb, õige-vale; kuidas lahendada erinevaid olukordi. Selle loo Ksenja näiteks on aga üksi selle maailma vastu.

Lähtudes sellest, et kodune taust on ebakindel, võiks küsida, et äkki on tüdrukud olnud ise väiksena ohvrid. Sellega toimetulekuks on eri võimalusi ja üks nendest on ahistaja roll (mõtteviis on siis selline, et “nüüd kontrollin mina olukorda ja ütlen, kes mida teeb”).

Ei tohi unustada, et tegemist võib olla ka mõne vaimse haigusega, mis on jäänud diagnoosimata (või me lihtsalt ei tea diagnoosi).

Kahjuks ei tee ka emaks saamine mõnikord targemaks. Nii et pole vaja imestada, et lapsega noor naine osaleb kambas ning paneb toime kuritegusid ega hoia oma last vägivallast eemal.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid