08.08.2008, 00:00
20. sajandi kangelane.
Kuigi Aleksandr Solženitsõni suurus tulenes suuresti kuritegude suurusest, mida ta paljastas, oli see roll jõukohane vaid moraali- ja kirjandushiiglasele.
Sõja puhkedes läks noor matemaatik Aleksandr Solženitsõn
allohvitserina rindele, läbis suurtükiväelaste kooli ning pidas
sõbraga kirjavahetust, milles üsna läbipaistvate peitnimede
all (hozjain - peremees) arvustati Stalinit. 1945. aasta veebruaris Preisimaal
kapten Solženitsõn arreteeritigi. Järgnesid gulagi-aastad, asumine
Kasahstanis, haigestumine vähki ja sellest paranemine. Vangla
õnnestus tal üle elada osalt tänu sellele, et sattus n-ö
teadusliku uurimise laagrisse, kus tegeles kõnetuvastusseadme
konstrueerimisega. Solženitsõn hakkas laagrikogemusi kirjanduslikult
jäädvustama. Jõudu andis veendumus, et tal on jumalast antud
ülesanne paljastada tõde kommunismi kuritegudest. Tänu
Novõi Miri toimetaja Aleksandr Tvardovski meelekindlusele ilmus 1962
“Üks päev Ivan Denissovitši elust” (e. k 1963).
Hruštšov olevat sellega nõustunud, sest
jutustuse poliitvangist peategelane ei ole intelligent, vaid talupoeg, kes
pealegi ületab töönorme. Solženitsõn sai kodu- ja
välismaal kuulsaks, kuid romaane (“Esimeses ringis”, e. k
2001; “Vähitõvekorpus”, 2000) tal NSVLis enam avaldada
ei lastud. 1970. aastal pälvis ta Nobeli auhinna, aga seda ta vastu
võtma ei läinud, sest kartis, et teda ei lasta kodumaale tagasi.
Solženitsõn oli veendunud, et vabatahtlik emigreerumine tähendaks
alistumist.
1960. aastatel alustas Solženitsõn oma peateost
“Gulagi arhipelaag”, žanrimääratlusega
“kirjandusliku uurimuse katse”. Stalinile omistatakse aforism:
“Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm on
statistika” ning kolmeköiteline “Gulagi arhipelaag” on
võimsaim püüdlus seda seisukohta kummutada. Kui
puhtvormiliselt jätkasid Solženitsõni romaanid 19. sajandi
realismi traditsiooni, siis “Gulagi arhipelaagi” erilisele
mõjuvusele aitab kaasa eksperimentaalne vorm, mida iseloomustab
fragmentaarsus, vaatepunktide vaheldumine, dokumendid läbisegi
unenäoliste passaažidega. Vangilaagri olustiku ja sealse julmuse detailne
kirjeldus meenutab Fjodor Dostojevski “Märkmeid surnud
majast”.
Mitmed teose peatükid valmisid Eestis.
Solženitsõni suhtumine eestlastesse oli lausa idealiseeriv, seda
eelkõige tänu Otto Tiefi valitsuse ministrile Arnold
Susile ning teistele eestlastest laagrikaaslastele ja nende perekondadele.
Arnold Susiga sai kirjanik tuttavaks Moskvas Ljubjaka vangilaagris, kus nad
said vestelda eeskätt jalutuskäikude ajal. Noor Solženitsõn
oli siis veel veendunud marksist, kuid kuulas huviga Susi selgitusi
demokraatlikust ühiskonnakorrast. Kui eestlane saatis värskelt
ilmunud “Ivan Denissovitši” autorile aastate järel
tervituse, tuli too Susidele Tartusse külla. “Ma olen nüüd
hoopis teine inimene,” kinnitanud ta kohe taaskohtumise algul, pidades
silmas oma marksistlike illusioonide kadumist.
Arnoldi tütar
Heli Susi meenutab Solženitsõnit kui erakordselt sädelevat
isiksust, kes oli nagu “tuld purskav mägi täis lootust ja
usku”. Oli tunda, et see mees oma võitlust pooleli ei jäta,
pakkudes nii mõttekaaslastele lausa uut elusisu. Susid aitasid kaasa ka
“Gulagi arhipelaagi” valmimisele. Nimelt veetis Solženitsõn
1965. ja 1966. aasta talve Suside vahendusel Tartumaal Vasulas talus oma
suurteost luues. Kirjutas paarkümmend lehekülge päevas, vahepeal
kuulas BBC uudiseid.
Solženitsõni kujutluses oli Eesti
peaaegu et Lääs ning kui ta Tartus inimestega kohtus, kõneles
ta Suside meelest natuke liiga avameelselt. Õn
neks olid Eesti kagebeelased laiskvorstid, nagu Heli Susi olukorda
tagantjärele hindab.
Kord pähe võtnud, et
eestlased on head inimesed, püüdis ta sellele veendumusele truuks
jääda. Hoidudes avalikust kriitikast Eesti aadressil, oli tal
siiski üks tõsine etteheide: Eesti oli esimene riik, kes Tartu
rahulepinguga tunnustas Nõukogude Liitu ning reetis seega Venemaa.
Halvustava suhtumise tõttu ukrainlastesse, valgevenelastesse ja Venemaa
väikerahvastesse (“kõike seda puru ei jõua üles
lugeda”) kirjutas Arvo Valton talle avaliku kirja.
Kui koopia
“Arhipelaagist” sattus KGB kätte, andis Solženitsõn
korralduse teos Läänes avaldada ja 1973. aastal selle esimene osa
ilmuski. Selle tõlked aitasid murda Lääne, eriti Prantsuse
intellektuaalide kommunismimeelsust. Sõna “gulag” leidis oma
koha paljudes keeltes ning 227 isiku mälestustele ja tunnistustele tuginev
teos sai üldtuntuks. NLKP poliitbüroo kaalus Solženitsõni
asumisele saatmist, vangistamist (mürgitamiskatseid oli varemgi tehtud),
kuni lõpuks otsustati ta lennukile panna ja maalt välja saata.
Välismaal asus Solženitsõn tööle 5000leheküljelise
teose “Punane ratas” kallal, mis püüab jõuda Vene
revolutsiooni juurteni. Tsükli juurde kuuluv lühiromaan “Lenin
Zürichis”, mis uurib kurja geeniuse fenomeni, on kindlasti suur
õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.
Solženitsõni autobiograafia “Puskis tamme vasikas” (1975)
annab kaaskiskuva pildi missioonile pühendunud mehest, askeedist ja
vintskest taktikust.
Maapao aastatel tekitas Solženitsõni
kompromissitus ja sügav usk oma tõesse pagulaste seas ka
tülisid ning paljud pöörasid talle selja. Tema avalikud
väljaütlemised, mis kritiseerisid talle vaid pealiskaudselt tuttavat
Lääne ühiskonda, individualismi ja massikultuuri, ei
võitnud talle samuti sõpru juurde. Mõnikord
süüdistati teda – üsna ülekohtuselt –
tsarisminostalgias ja antisemitismis. Sarnaselt Tolstoi ja Dostojevskiga kuulus
Solženitsõni maailmanägemise keskmesse üksikinimese
südametunnistus ning suhe Jumalaga. Seetõttu ei leidnud mitmed
Solženitsõni seisukohad tänase poliitikamaailmaga haakumispunkte.
1991. avaldas ta oma artikli Venemaa tulevikust, milles kutsus
üles patukahetsusele ja enesepiiramisele. Samas arvas ta, et Valgevene,
Ukraina ja Põhja-Kasahstan peaksid jääma uue ühisriigi
koosseisu. Ukrainlastel on talle raske andestada seisukohta, nagu oleks ukraina
rahvas “hiljutine väljamõeldis”. Ka polevat 1930.
aastate Ukrainas olnud mingit ettekavatsetud näljahäda.
1994. aastal pöördus Solženitsõn Venemaale tagasi. Kui
mõned liberaalid olid perestroika ajal peljanud, et tema tagasitulek
võib korrata ajatolla Homeini Iraani naasmist, distantseerus
Solženitsõn alati Vene parempoolsuse vastikumatest ilmingutest. 1995.
aastal oli tal televisioonis oma saade, kus ta kritiseeris uue Vene elu
pahesid ja süüvis ajaloosse, aga vaatajate vähesuse tõttu
asendati see peagi šõuga, milles figureeris Cicciolina.
Solženitsõni saavutuste hulka 21. sajandil kuulub vene ja juudi
rahva suhete käsitlus “Kakssada aastat üheskoos”
(2001-2002). Elava legendi staatus võimaldas kirjanikul selle tundliku
teema puhul poliitilise korrektsuse kammitsaid vältida. Kirjanik
nõustub nendega, kes ütlevad, et enamlastest juudid polnudki enam
oma vaimult juudid, nad olid heidikud; ent sama kehtib vene enamlaste kohta
– ka ju
htivad vene enamlased polevat enam olnud vene vaimu kandjad. Millest
järeldubki, et venelaste kollektiivne süüstamine kommunistlikes
kuritegudes on nonsenss.
Solženitsõni viimaseks
tähtsamaks avalikuks etteastumiseks rahvusvahelisel areenil jäi aasta
tagasi Der Spiegelile antud intervjuu, kus ta kritiseeris NATO laienemist ja
kaitses Putini korda, vähemalt võrdluses Jeltsini-aegse
korralagedusega. Eestis tasuks mõelda Aleksandr
Solženitsõni, 20. sajandi suurima moralisti ja suure Eesti
sõbra mälestuse jäädvustamisele.
Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (11.12. 1918 – 3. 08. 2008)
- Sündis Kislovodskis haritud kasakaperekonnas. Isa õppis Moskva ülikoolis filoloogiat, oli Esimeses ilmasõjas suurtükiväeohvitser ja hukkus jahiõnnetuses kuus kuud enne poja sündi. Mulluses intervjuus Der Spiegelile: “Nooruses lasus mul isa varase surma vari, kartsin et suren enne, kui jõuan midagi olulist kirjutada.”
- Kasvas üles Rostovis Doni ääres. Ema oli masinakirjutaja. Juba kümneaastasena hakkas kavandama suurteost “20. sajandi tähendus”. Kavatses õppida Moskvas kirjandust, kuid ema kehva tervise ja majandusliku seisu tõttu õppis kodulinnas matemaatikat-füüsikat ning 1939-41 kaugeõppes ka kirjandust.
- Oli kaks korda abielus Natalja Rešetovskajaga, kes on avaldanud temast NSV Liidus vastuolulisi mälestusi. Kolmanda abielu sõlmis 1973 Natalja Svetlovaga, kellega koos on neil pojad Ignat (sünd 1972, nimekas muusik) ja Stepan (1973); poeg Jermolai on (1970) Svetlova eelmisest abielust.
- Pärast Nõukogude Liidust välja saatmist 1974. aastal elas Saksamaal Heinrich Bölli majas, seejärel Šveitsis ning asus Stanfordi ülikooli kutsel USAsse, kus elas 1978-1994 Vermontis.
- Venemaale tagasi pöördununa elas oma majas Moskva jõe ääres, mis oli Vermonti maja koopia. Töötas ka surmaeelsel päeval oma teostekogu kallal, lahkus une pealt südameinfarkti tagajärjel. Kuu aja eest kohtus Heli Susi juhtumisi Solženitsõni arstiga, kelle väitel oli kirjanik küll hea töövõime juures, kuid Venemaa arengutes sügavalt pettunud ja väljavaadetes lootusetu. “See tapab, kui lootus kustub,” usub Heli Susi. “Muidu oleks ta võinud ju veel tükk aega elada.”