15.08.2008, 00:00
Näpunäide meedia tarbimiseks kriisi ajal
Ostes vale tableti või sobimatu liiklusvahendi, saad sa sellest ometi
varem või hiljem aru. Aga “ostes” vale infot võibki
lolliks jääda. Mõtlen mõnele tuttavale, muidu igati
kenale ja intelligentsele venelasele, kes mõnest poliitilisest teemast
rääkides on äkki nagu ära tehtud.
Palju on
räägitud sellest, et venekeelsed elavad teises infoväljas. Kuid
vale on teha sellest järeldust, nagu Ivo Rull aprillisündmuste
tuules, et Eestil on vaja riiklikku maineagentuuri.
Venemaal on
olemas võimas ja kaasaegne propagandamasin, mis viib riikliku tõe
kodu- ja välismaisele meediatarbijale “koju kätte”,
suupäraseks mälutuna ja kriitikameelt uinutavas kastmes. 9. augusti
öösel tekkis mul äkki vastupandamatu huvi selle vastu, mis
toimub Lõuna-Osseetias. Harjumuspäraselt märksõna
Youtube’i sisestades sain vastuseks terve rea klippe vene
propagandakanalilt Russia Today TV (RT). Muidugi sain ma vihaseks. Püha
viha mõju all tundub loogiline, et “vastukaaluks” on meil
vaja oma “pasunat”, propagandateenistust. Aga stopp. Mõelgem
hetkeks, millise kiusatuse taolise masinavärgi olemasolu tekitaks meie oma
võimudele, et ühte või teist otsust rahvale maha
müüa. Võimalus teeb varga, suhtekorraldus valetaja.
Rõhutatud kaitsepositsioon lülitab välja kriitilise
mõtlemise, milleta vabadusel ei ole pikka pidu. Otsida tuleb sobivaid,
nn mittelineaarseid lahendusi. Teadupärast on meil kaitseliidust palju
rohkem kasu kui tankidest või lennuväest. Sarnaselt on
infopoliitikas mõistlik panustada mitte tsentraalselt kontrollitud
teabeteenistusele, vaid kaamerate ja klaviatuuridega varustatud rahvale –
riigi asi on tagada, et internet töötaks. Muus osas peab lootma
inimeste kodanikujulgusele ja mõtlemisvõimele.
Teabevabaduse ja arvamusvabaduseta ei ole demokraatiat. Ohutunnet sisendab
seejuures mõnede meie valitsusliikmete väljendatud arusaam, et
anonüümsel sõnavõtul ei ole sõnavabadusega
mingit seost. Näiteks on USA ülemkohus tunnustanud õigust
anonüümsusele sõnavabaduse osana kui vajalikku tagatist
võimaliku tagakiusamise vastu. Muide, meie karistusseadustiku järgi
riskib kommentaator Putinit värdjaks nimetades vanglakaristusega.
Muidugi on see pigem teoreetiline võimalus, aga “parem
karta kui kahetseda”. Gruusia konflikti kohta infot otsides tundsin ma
siirast heameelt selle üle, et meil on nii laialt levinud vaba
kommenteerimise võimalus. Jah, muidugi on suurem osa kommentaaridest
sõnavaht, sõim ja vale, aga nii mõnigi hea mõte,
vihje ja link selles verbaalses hunnikus leidub.