07.11.2008, 00:00
Majanduskaamos
Kristjan Otsmann
“Raisk, kuidas ahistab!” karjud novembri alguse märga ja
pimedasse õhtusse. Mõnus on nii karjuda, veel parem sel moel
tunda. Samal ajal on paha, nii paha, ja hea, nii hea. Kaamos tekitab
soomeugrilases samasuguse tunde nagu bluus Ameerika neegris või fado
portugallases. Korraga on kurb ja rõõmus, halb ja hea,
õnnetus ja õnn.
Tänavu on kaamos eriti hästi
välja kukkunud, sest sellega käib kaasas majanduse tasahilju tuure
koguv allakäik. Majanduses laiemas mõistes looduse pisikese osana
on oma kevad, suvi, sügis, talv ja taas kevad.
Meie
kliimavöötmes peaks inimene sügisel võtma asju
rahulikumalt, sest suur suvine pingutus on jäänud selja taha. Sead
end valmis talviseks vaikeluks ning mugid tasahilju sügisel salvedesse
kogutud saaki. Puhkad ja valmistud talveunest ärkamiseks kevadel. Nagu
ülejäänud looduski. Oleme küll lasknud end raha
tagaajamisest rikkuda ning armastame talvel (kui see nõuab kõige
enam energiat) rabeleda ning suvel (kui energiat laialt saadaval) puhata, aga
see selleks.
Ka majanduses on saabunud sügis.
Majandustõusu viljad võiksid olla salves ning järgmised
paar-kolm aastat elame rahulikult külma ja kõleda talve üle,
et seejärel alustada uut kasvu.
Isegi Armin Karu pole enam
enda sõnul miljardär, kuigi lehepildil naeratab
rõõmsalt. Vist saab aru, et sügis käes ja suvi
möödas. Ju temalgi on talvevarud olemas. Nagu meilgi. Nüüd
tuleb vaikselt ja rahulikult puhata ja kevadet oodata.
Läbi
aegade on inimesed kasutanud pimedat aega, sügisest kevadeni
õppimiseks. Sama tuleks ka majandussügisest majanduskevadeni teha.
Siis tuleb me järgmise sügise saak kopsakam.
Aga selle
peale mõtlemisest lihtsam on ehteestlaslikult möödunud
suve taga halada.
Nii külvavadki rahutust inimesed, kes
miskipärast ei taha majanduse kui looduse osa loomuliku kuluga leppida.
Tahaks ju suve tagasi – kus oli alles pidu, 42tolliseid telekaid ostsime
iga kord, kui raha saime, ning uusi kortereid pappmajadesse ja põllule
ning tuuritasime Kanaari saarte ja Egiptimaa vahet, majandust kasvatasime
ohjeldamatult taevani... Miks pidu nii ruttu lõppes?
Oleks
ju veel tahtnud!
Säärane mineviku möödumise
üle halamine on soomeugri eluviisile ainuomane ning põhjustab nii
magusalt masohhistlikku valu, et selle vastu ei saa mitte miski siin ilmas.
“Raisk, kus ahistab, persse, kui halb on! Ja üha hullemaks
läheb!” On ju mõnus, selline magusvalus ahastus? Isegi siis,
kui oled talvepuhkusele minekuga sisimas juba leppinud.