“I, Flathead”
(Nonesuch)
Ma pole
suur nn americana fänn. Samuti on mul raske lõpuni jagada Buena
Vista Social Clubi vaimustust. Ometi meeldib mulle mingil seletamatul
põhjusel mees, kes tollesama kuuba vanameeste kamba laiema publiku jaoks
n-ö avastas. See, mida Ry Cooder mõni aasta tagasi tegi koos Manuel
Galbaniga, on endiselt mu lemmik nn meeleolumuusika.
Nüüd
on ta valmistanud albumitäie muusikalisi jutustusi USA drag-racing’u
kuldaegadest. See on Cooderi poolt välja mõeldud 50ndate bändi
Kash Buk and the Klowns kantrimuusika ja kuna tegevus toimub mehhiklastelt
äravõetud osariikides, siis on see kindlasti ka latiino geenidega
kantri. Peale ajuvabalt kiirete autode, kirjutab Cooder albumi vahelehel, on
see plaat ka tema kummardus imelisele plekk-kitarrile nimega steel guitar.
(Vaimustavalt hea vahelehe tekst on siin, muide! Ma kavatsen seda kohe uuesti
tsiteerida.) Ja steel guitar, te teate küll, vanamehed, on see, mille pilt
on teil kõigil kodus ühe Dire Straitsi plaadi kaanel. Kuulake
nüüd, mida Cooder selle ilusa pilliga teeb – mul on kuulajana
tunne, et mängija on instrumenti sedavõrd armunud, et laseb tollel
kogu laulu juhtimise üle võtta. Kitarr on siin käskija,
mängumees/laulja/jutustaja alistub uhke näoga. Niisiis, ei mingit
draamat, puhas harmooniline suhe.
Aga tagasi vaimuka vahelehe juurde
– Cooder ütleb mulle nüüd, et ta ei kannataks välja,
kui ma kasutan seda albumit n-ö meeleolumuusikana. Võta auto,
ütleb ta, pane see ketas mängima ja ürita sellest aru saada ning
kihuta samal ajal mööda Califoniat ringi. Saan aru, aga tead, mul
pole autojuhilube ega USA viisat, nii et siiski – aitäh loodud
meeleolu eest!
9
