05.09.2008, 00:00
Hommikupoolik pealikuga
Toomas Mikkor reisis Massachusettsi osariiki ja sai jutule pesuehtsa indiaanipealikuga.
Tutvus Mashpee wampanoagide pealiku Vaikiva Trummiga (85) sai alguse ühe
teise pealiku matustel. Ta jäi meelde selle poolest, et pani oma
hõimuvellele hauda kaasa kaks oksa ja kaks taime. Igaühel oma
otstarve. Et nendest pidavat teispoolsuses kõvasti abi olema. Aga
lähem selgitus läks tookord kõneleja kauguse tõttu
kaotsi. Hiljem sai pealikku kohatud mitmel korral wampanoagide suvisel
tantsupeol. Pikk, sirge, rahulik ning väärikas, tantsis ta alati peo
avamisel ja ka lõpetamisel. Hoolimata oma üle 80aastasest vanusest.
Pärast tantsu lasi ta end võõrastel kõnetada ja jagas
meeleldi teadmisi ning selgitusi. Kord tuli ta pärast tantsu vabandama, et
ennist nii tõre ja pahur oli. Vabandas, et ta oli ettevalmistusega
hiljaks jäänud ja teda valdas rambipalavik.
Et enne
etteastet on ta alati veidi närviline.
Peol aga pikemalt
rääkida ei saa. Pealik on vaid üks, aga sõpru, tuttavaid
ja uudistajaid hulgem.
Kuna visiitkaart on olemas, saab võtta
pealikule kõne ja paluda audientsi.
Oma kaarte on ta ilmselt
jaganud väga paljudele, sest tal pole õrna aimugi, kes helistab.
Aga see ei paista teda häirvat.
Tule homme, vastab ta
küsimusele, et millal tal endal aega on.
Kui aga kuuleb, et
võõras tahab tema päevast 3–4 tundi endale, siis
muutub tõrksaks.
“Tead, mul on siin terve majapidamine
korraldada, palju tööd, ma ei saa nii palju,” kurdab ta.
Kui küllapressija pakub pealikule kodustes tegemistes abi, ehmub ta
esialgu tummaks. “Olgu, tule homme hommikul siia. Eks siis vaatame, mis
saab,” ütleb ta kõne lõpetuseks.
Pealiku
kodu on vaikse liiklusega maantee sisekurvis. Ilus aiakujundus ja kord on
esimesed asjad, mis silma torkavad. Aga miski ei viita, et siin elab pealik.
Lihtsalt üks armas majapidamine. Maja ise on ühekorruseline ja Cape
Codile tüüpiliselt seedripuusindlitega kaetud. Kõrvaluks on
lahti.
“No tere, tule ja astu sisse,” viipab pealik
ukselt. Tal on jalas hallid khakipüksid ja mokassiinid, seljas sinine
sviiter. Juuksed on tal nagu alati – põimitud kaheks peenikeseks
patsiks. Ingliskeelsele tervitusele järgnevad külalise palvel
mõned wampanoagide keelsed tervitused. Nad olid sunnitud minevikus surma
ähvardusel oma keele hülgama. Nüüd on nad valgete teadlaste
käest oma keelt uuesti tagasi õppimas. Kahjuks mitte kõik.
Leskmehe kodu on hubaselt sisustatud ja väga puhas. Pealik
näitab seintel olevaid arvukaid raamitud fotosid. Need on tema kadunud
naise tööd.
Ühe pildi üle on pealik eriti uhke.
See kujutab rituaalset tulepalli mängu.
Tulepalli mängivad
noored wampanoagi mehed. Kaltsust tehtud jalgpallisuurune ümmargune
pamp pannakse nafta sisse imbuma. Kui päevased tantsud on tantsitud
ja päike loojub, tulevad mängijad väljakule. Pall
süüdatakse ja siis läheb lahti märul. Igaüks
püüab põlevat palli enda kätte saada ja hoida oma
valduses nii kaua kui võimalik. End põleva palliga
põletades võtvat mängija oma lähedastelt valu ära.
Pealiku naine oli olnud möllu vaatamisest nii haaratud, et unustanud
kaamera sootuks. Pärast filmi ära ilmutanud, oli ta oma
üllatuseks avastanud, et on puht ettekavatsematult ja masinlikult teinud
suurepärase aegvõtte.
Pealik ütleb, et ega tema
seisus pole midagi erilist. Pealik tähendavat tänapäeval
rahvameest.
Tema ajada on suguharusisesed suhted ja asjaajamised.
Enamasti pärandatavat pealiku seisus isalt pojale, aga eelmise pealiku
surma j&aum
l;rel ei olnud see võimalikuks osutunud. Siis olid suguharu vanamehed
pannud välja neli kandidaati. Rahvas joondus kandidaatide selja taha.
Vaikiva Trummi taha kogunes kõige enam. Temast sai uus pealik. Ta arvab,
et inimesed kogunesid tema selja taha seetõttu, et ta on väga
lihtne ja sirgjooneline inimene.
Pealik toob välja omatehtud
ehted. Ta puikleb vastu ja ei taha näidata kohta, kus ta neid merekarpe,
kihvu ja luid töötleb. Vabandab, et teeb seda tööd keldris,
et tal pole selle jaoks uhket stuudiot. Viimaks siiski avab keldriukse ja
esitleb külalisele oma tööriistu, materjale ja poolikuid
töid.
Kui kuuleb külalise ausat hinnangut, et sama puhas
keller võib siin mandril olla vaid mõnel üksikul
väljavalitud väliseestlasel, siis ta seda ei usu.
Vaikiv
Trumm viib külalise õue. Kurdab, et pärast naise surma surevad
ka paljud puud ja põõsad.
Sellest läheb jutt
sujuvalt kogu maakera looduse hävimisele.
“Mis sa ise
arvad, kuhu me niimoodi välja jõuame,” küsib pealik
ja vaatab külalisele silma. Kuulnud, et oleme arvatavasti
pöördumatul teel hukatusse, noogutab pealik ja vaatab
enda ette maha. “Ma arvan sama,” möönab ta, “ma ei
tea, millele inimkond loodab või kust üldse tulevad
sellised inimesed, kes enda ümbrusest ega tulevikust ei
hooli.”
Aga kohe tunnistab ka, et allakäik indiaanlaste
hulgas on sama kiire kui muudel rahvastel. See on kõik sellest, et
vanematel pole enam enda laste jaoks aega, seepärast lähevad noored
hukka, arvab pealik, vanemad teenivad raha ja lapsed kasvavad omasoodu. Et me
ei saavatki teistsugust põlvkonda loota kui raha-põlvkonda, kui
me juba oma lastele õpetame, et raha on tähtsam kui pere.
Kas pealik tunneb ajaloo pärast kibedust ja ängi? Ta vaatab
jälle enda ette maha, mõtleb viivu ja siis vastab otse ja ausalt,
et jah, tunneb küll. Ta arvab, et ilma valgete invasioonita oleks see
manner praegu palju puhtam, ilusam ja inimsõbralikum.
Wampanoagide maadel ei olevat enam ühtki põlismetsa
või inimtegevusest puutumata kohta. Ja paljud maad on neilt
võetud lihtsalt tugevama õigusega. Wampanoagid olid millaski
pöördunud kohtu poole. Võtnud kaasa pitseritega ametlikud
paberid, USA võimude endi välja antud dokumendid, mis
tõestasid, et valitsus on andnud need maad wampanoagidele. Praegu aga
laiutab seal maal valgete linn. Korraga olid kohtunikud pimedad ja kurdid ning
ei osanud enam isegi inglise keelt...
Jutud puude all pingil
kisuvad väga kurvaks. Selle lõpetamiseks tõuseb pealik ja
suundub maja poole. Ta pani ennist õue tulles ukse kõrvale
trummi. Päikse käes soojenenud trummil olevat parem kõla.
Pealik asetab trummi elutoa põrandale ja hakkab seda vaikselt taguma.
Ojaa, palju parem kõla peale päikest, ütleb ta tunnustavalt.
Ta on teinud hulga trumme. Piduliku mängu ajal istub hulk wampanoage
ümber trummi, nad taovad seda sünkroonselt. Juhtus peagu alati, et
pealik ei teadnud. millal tuleb viimane löök, ja nii keeras ta
lõpu oma ekstra löögiga alati kihva. Mehed siis otsustasid, et
sina tee trumme, las meie mängime. Suguharu nõid, medicine man,
see, kes annab indiaaninimesid, kuulis seda juttu pealt. Kutsus trummimeistri
kõrvale ning ütles: sinu nimi saab nüüdsest olema Silent
Drum – Vaikiv Trumm!