Hommikupoolik pealikuga

Toomas Mikkor reisis Massachusettsi osariiki ja sai jutule pesuehtsa indiaanipealikuga.

Tutvus Mashpee wampanoagide pealiku Vaikiva Trummiga (85) sai alguse ühe teise pealiku matustel. Ta jäi meelde selle poolest, et pani oma hõimuvellele hauda kaasa kaks oksa ja kaks taime. Igaühel oma otstarve. Et nendest pidavat teispoolsuses kõvasti abi olema. Aga lähem selgitus läks tookord kõneleja kauguse tõttu kaotsi. Hiljem sai pealikku kohatud mitmel korral wampanoagide suvisel tantsupeol. Pikk, sirge, rahulik ning väärikas, tantsis ta alati peo avamisel ja ka lõpetamisel. Hoolimata oma üle 80aastasest vanusest. Pärast tantsu lasi ta end võõrastel kõnetada ja jagas meeleldi teadmisi ning selgitusi. Kord tuli ta pärast tantsu vabandama, et ennist nii tõre ja pahur oli. Vabandas, et ta oli ettevalmistusega hiljaks jäänud ja teda valdas rambipalavik.

Et enne etteastet on ta alati veidi närviline.

Peol aga pikemalt rääkida ei saa. Pealik on vaid üks, aga sõpru, tuttavaid ja uudistajaid ­hulgem.

Kuna visiitkaart on olemas, saab võtta pealikule kõne ja paluda audientsi.

Oma kaarte on ta ilmselt jaganud väga paljudele, sest tal pole õrna aimugi, kes helistab. Aga see ei paista teda häirvat.

Tule homme, vastab ta küsimusele, et millal tal endal aega on.

Kui aga kuuleb, et võõras tahab tema päevast 3–4 tundi endale, siis muutub tõrksaks.

“Tead, mul on siin terve majapidamine korraldada, palju tööd, ma ei saa nii palju,” kurdab ta.

Kui küllapressija pakub pealikule kodustes tegemistes abi, ehmub ta esialgu tummaks. “Olgu, tule homme hommikul siia. Eks siis vaatame, mis saab,” ütleb ta kõne lõpetuseks.

Pealiku kodu on vaikse liiklusega maantee sisekurvis. Ilus aiakujundus ja kord on esimesed asjad, mis silma torkavad. Aga miski ei viita, et siin elab pealik. Lihtsalt üks armas majapidamine. Maja ise on ühekorruseline ja Cape Codile tüüpiliselt seedripuusindlitega kaetud. Kõrvaluks on lahti.

“No tere, tule ja astu sisse,” viipab pealik ukselt. Tal on jalas hallid khakipüksid ja mokassiinid, seljas sinine sviiter. Juuksed on tal nagu alati – põimitud kaheks peenikeseks patsiks. Ingliskeelsele tervitusele järgnevad külalise palvel mõned wampanoagide keelsed tervitused. Nad olid sunnitud minevikus surma ähvardusel oma keele hülgama. Nüüd on nad valgete teadlaste käest oma keelt uuesti tagasi õppimas. Kahjuks mitte kõik.

Leskmehe kodu on hubaselt sisustatud ja väga puhas. Pealik näitab seintel olevaid arvukaid raamitud fotosid. Need on tema kadunud naise tööd.

Ühe pildi üle on pealik eriti uhke. See kujutab rituaalset tulepalli mängu.

Tulepalli mängivad noored wampanoagi mehed. Kaltsust tehtud jalgpallisuurune ­ümmargune pamp pannakse nafta sisse imbuma. Kui ­päevased tantsud on tantsitud ja päike loojub, tulevad mängijad väljakule. Pall süüdatakse ja siis läheb lahti märul. Igaüks püüab põlevat palli enda kätte saada ja hoida oma valduses nii kaua kui võimalik. End põleva palliga põletades võtvat mängija oma lähedastelt valu ära. Pealiku naine oli olnud möllu vaatamisest nii haaratud, et unustanud kaamera sootuks. Pärast filmi ära ilmutanud, oli ta oma üllatuseks avastanud, et on puht ettekavatsematult ja masinlikult teinud suurepärase aegvõtte.

Pealik ütleb, et ega tema seisus pole midagi erilist. Pealik tähendavat tänapäeval rahvameest.

Tema ajada on suguharusisesed suhted ja asjaajamised. Enamasti pärandatavat pealiku seisus isalt pojale, aga eelmise pealiku surma j&aum l;rel ei olnud see võimalikuks osutunud. Siis olid suguharu vanamehed pannud välja neli kandidaati. Rahvas joondus kandidaatide selja taha. Vaikiva Trummi taha kogunes kõige enam. Temast sai uus pealik. Ta arvab, et inimesed kogunesid tema selja taha seetõttu, et ta on väga lihtne ja sirgjooneline inimene.

Pealik toob välja omatehtud ehted. Ta puikleb vastu ja ei taha näidata kohta, kus ta neid merekarpe, kihvu ja luid töötleb. Vabandab, et teeb seda tööd keldris, et tal pole selle jaoks uhket stuudiot. Viimaks siiski avab keldriukse ja esitleb külalisele oma tööriistu, materjale ja poolikuid töid.

Kui kuuleb külalise ausat hinnangut, et sama puhas keller võib siin mandril olla vaid mõnel üksikul väljavalitud väliseestlasel, siis ta seda ei usu.

Vaikiv Trumm viib külalise õue. Kurdab, et pärast naise surma surevad ka paljud puud ja põõsad.

Sellest läheb jutt sujuvalt kogu maakera looduse hävimisele.

“Mis sa ise arvad, kuhu me niimoodi välja jõua­me,” küsib pealik ja vaatab külalisele silma. Kuul­nud, et oleme arvatavasti pöördumatul teel huka­­tus­se, noogutab pealik ja vaatab enda ette maha. “Ma arvan sama,” möönab ta, “ma ei tea, ­millele inimkond loodab või kust üldse tulevad selli­sed inimesed, kes enda ümbrusest ega ­tulevikust ei hooli.”

Aga kohe tunnistab ka, et allakäik indiaanlaste hulgas on sama kiire kui muudel rahvastel. See on kõik sellest, et vanematel pole enam enda laste jaoks aega, seepärast lähevad noored hukka, arvab pealik, vanemad teenivad raha ja lapsed kasvavad omasoodu. Et me ei saavatki teistsugust põlvkonda loota kui raha-põlvkonda, kui me juba oma lastele õpetame, et raha on tähtsam kui pere.

Kas pealik tunneb ajaloo pärast kibedust ja ängi? Ta vaatab jälle enda ette maha, mõtleb viivu ja siis vastab otse ja ausalt, et jah, tunneb küll. Ta arvab, et ilma valgete invasioonita oleks see manner praegu palju puhtam, ilusam ja inimsõbralikum.

Wampanoagide maadel ei ­olevat enam ühtki põlismetsa või inimtegevusest puutumata kohta. Ja paljud maad on neilt võetud ­lihtsalt tugevama õigusega. Wampanoagid olid millaski pöördunud kohtu poole. Võtnud kaasa pitseritega ametlikud paberid, USA võimude endi välja antud dokumendid, mis tõestasid, et valitsus on andnud need maad wampanoagidele. Praegu aga laiutab seal maal valgete linn. Korraga olid kohtunikud pimedad ja kurdid ning ei osanud enam isegi inglise keelt...

Jutud puude all pingil kisuvad väga kurvaks. Selle lõpetamiseks tõuseb pealik ja suundub maja poole. Ta pani ennist õue tulles ukse kõrvale trummi. Päikse käes soojenenud trummil olevat parem kõla. Pealik asetab trummi elutoa põrandale ja hakkab seda vaikselt taguma. Ojaa, palju parem kõla peale päikest, ütleb ta tunnustavalt. Ta on teinud hulga trumme. Piduliku mängu ajal istub hulk wampanoage ümber trummi, nad taovad seda sünkroonselt. Juhtus peagu alati, et pealik ei teadnud. millal tuleb viimane löök, ja nii keeras ta lõpu oma ekstra löögiga alati kihva. Mehed siis otsustasid, et sina tee trumme, las meie mängime. Suguharu nõid, medicine man, see, kes annab indiaaninimesid, kuulis seda juttu pealt. Kutsus trummimeistri kõrvale ning ütles: sinu nimi saab nüüdsest olema Silent Drum – Vaikiv Trumm!