03.10.2008, 00:00
Seksism meedias - tõusev trend
Seksismi tuvastamine meedias pole sugugi nii lihtne, kui esialgu
paistab. Naistoimetajate ühingu seminaril läinud nädalavahetusel
lahknesid arvamused seksismi osas selgelt, kui publik pidi hindama
näiteks pealkirja “Noor pedagoog – õpetajal peab olema
rikas mees” (
) või
“Poolpaljas mees hakkab Šveitsi galeriis näituseks
käima” (Eesti Päevalehe Laupäev, 6. september 2008). Kui
juba löögivalmis naisajakirjanikud, kelle keskel istudes aeg-ajalt
lihtsalt õhku ahmisin, seksismi suhtes üksmeelele ei jõua,
siis kes veel?
Seksism, nagu paljud mõisted, on oma
tähenduselt laialivalguv ja mitmekihiline. Eriti viimasel ajal, mil
internetis leviva teabe hulk on plahvatuslikult kasvanud, on sõna
“seksism” hakatud tavakõnepruugis segi ajama selle
esialgsetest tähendustest üsnagi palju erinevate
mõistetega, näiteks “seksikus” ning
“seksuaalsus”. Iseasi, kas seksikas või seksuaalne pole
teinekord ka seksistlik.
Seksism meedias (aga ka mujal
ühiskonnas) võib esineda kolmes eri vormis: inimese kujutamisena
stereotüüpsetes, eelkõige piiravates ja madaldavates
soorollides; konkreetse indiviidi hindamisena eelkõige tema soolise
kuuluvuse, mitte tema individuaalsete võimete põhjal; ning
suhtumisena, mille kohaselt üks või teine sugu on automaatselt
võimekam või vähem väärtuslik kui vastassugu.
Tegelikult on nii, et mida n-ö klassikalisema kvaliteetmeediaga on
tegemist (päevalehed, rahvusringhääling, osa ajakirjadest), seda
varjatum nii publikule kui ka tegijatele endile on selles peituv seksism.
Kui pealkiri “Viiendikega asub võistlema rase naine”
(elu24.ee, 26. september 2008) on üsna selge seksistliku alatooniga, siis
“Parvlaeval määrab toidu hinna kohviku perenaine” (Oma
Saar, 26. juuli 2008) nõuab pisut süvenemist.
Tihtipeale
on kvaliteetmeedia seksism ka teatud mõttes süüdimatu,
sündides sageli parimate kavatsuste kõrvaltootena. Kui ärijuht
ja 2003. aastal aasta isaks valitud Jaan Kallas perekondi maha
jätvatele meestele peapesu tegi (“Vastutustundetud
hädavaresed”, Postimees, 4. juuli 2008), siis kandus meeste
hurjutamisega algav arvamuslugu mingil hetkel mõtelusse teemal
“kas soolise võrdõiguslikkuse taotlemine on kõikjal
ikka õige”. Lõpuks jäid meeste äraminekus ikka
naised süüdi – kleiti nood ju ka enam ei kanna mujal kui kooli
lõpuaktusel, pulmas ja matustel.
Kusjuures Kallase lonkav
loogika valis samas kirjatöös tugeva peremudeliga riigi näiteks
Soome, kus kleidikandmine vähemalt allakirjutanu empiiriliste kogemuste
põhjal on veel haruldasem nähtus kui meil.
Mis
puutub kollasesse meediasse, siis rakendab see vähemalt võrdse
kohtlemise printsiipi – selle põhiline leivanumber on alati olnud
seksistlik lähenemine mõlemale soole. Õhtulehtede ja
seltskonnaajakirjanduse naised on juba pikemat aega liiderdanud, joonud ja
suutnud kohati jätta harukordselt lolli mulje – juhul kui nad just
kõrgemat glamuuri ei esinda. Kollase meedia kujutatavad mehed aga
omakorda liiderdavad, joovad ning suudavad kohati jätta harukordselt lolli
mulje – juhul kui nad just kõrgemat glamuuri ei esinda.
Ammuse probleemi, naiste kujutamise eelkõige seksobjektina on kollane
meedia nüüdseks samuti lihtsa võttega
lahendanud – ka mehi on hakatud samas võtmes kujutama.
Seksism meedias on kasvanud ning seda peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks on kasvanud seksistlike artiklite ning piltide hulk –
kuigi naiste seksistlik kujutamine on pisut vähenenud, on samas lisandunud
seksism meeste suhtes. Teiseks, kollase
– või täpsem oleks öelda meelelahutusliku
– meedia osakaal ja tähtsus nüüdisaja meediamaastikul
kasvavad pidevalt. Selle meedialiigi jaoks on seksism aga
elulise tähtsusega.
Käesolev artikkel põhineb
EAL Naistoimetajate ühingu seminaril “Kära meedia
pärast” tänavu 27. septembril peetud ettekandel.