Late of the Pier “Fantasy Black Channel”

Säriseva, kuid ­katkendliku elektriga rock.

Late of the Pier

“Fantasy Black Channel”

(EMI)

Küll mulle alles meeldib muusikat mängides inimesi natuke narrida. Minna mõnda aega ühte rada ja teha suvalises kohas kannapööre, sisuliselt iseennast parodeerides, ja siis jälle keerata ei tea kuhu, anda mõista, et oih, see oli lihtsalt nali, aga kuna polnudki naljakas, siis juhtus kogemata ja lähme nüüd edasi, eks. See on vahel ääretult lõbus tegevus.

Aga kui keegi teine tuleb mind samamoodi narrima, on teinekord ikka väga pahasti. Eriti juhul, kui tal ei jätku selleks piisavalt püsivust ja kannatlikku meelt.

Late Of The Pieri debüütsingel “Bathroom Gurgle” sai ilmudes külge kleepeka “tantsu-indi “Bohemian Rhapsody””. Ja jube hea on ta endiselt. Niisiis, kui tuli teade, et bänd annab välja albumi, oli paberi peal kõik selge – 80ndate futu! valge funk! plastmassist progerokk! – aasta lemmikplaat raudselt, eks.

Aga ei ole. Minu meelest on LOTP siin natuke liiale läinud. Kohe, kui paistab, et neil hakkab tekkima mõni helgem minek, katkestatakse see järsult ära mingi arusaamatu pläraga. Miks ei tohi “Focker” olla üks pikk ülev hümn? Eks ikka selleks, et kuulaja jumala eest mõnu ei hakkaks tundma.

Kohati ongi mul tunne, et Late Of The Pier on lihtsalt üks naljabänd, kellest on Areenis juttu ainult tänu sidemetele produtsendi Erol Alkaniga (ja paarile täitsa heale bassikäigule). Laulja/pealik Sam Eastgate soovib kolme minuti sees kõlada kord kui David Sylvian, siis kui Gary Numan ja lõpuks kui Captain Beefheart. Ja siis kukub süntesaator põrandale. See peab olema Tartu levimuusikapäevade paroodia! Muide, mis värk on, et seekord polnud hotellis enam ALO TV-d? Teab keegi?

6