Hilisemas eas taas emaks

Sarnaselt maailmas valitse­vale trendile, vananevad ka Eesti sünnitajad.

Kui 1990. aastate keskpaigani jäi esmasünnitaja vanus 22–23 aasta ja kõigi sünnitajate keskmine vanus 25 aasta piiresse, siis viimase kümne aasta jooksul on mõlemad näitajad jõudsalt tõusnud. 2006 oli esmasünnitaja vanus kerkinud 25,3 aastani ja kõigi sünnitajate vanus koguni 28,3 aastani. Eelmise aasta andmed pole veel selgunud, aga on üsna tõenäoline, et tendents on eelnevaga sarnane.

Mitte ainult naised ei saa üha hilisemas eas emaks, vaid ka mehed saavad järjest vanemalt isaks. 1990. aastate keskpaigas oli isa keskmine vanus lapse sünnil 28 aastat, 2004. aastal aga juba 31 aastat. 40aastaseid sünnitajaid on Eestis poolesaja ringis. Üle 40aastaseid sünnitajaid on kaks protsenti (60–70 sünnitajat), 1992. aastal oli neid veidi üle ühe protsendi.

Samas jääb sünnitajate keskmine vanus endiselt alla Lääne-Euroopa riikide sünnitajaile.

Vanemad sünnitajad mujal maailmas

Maailmas tõuseb ka nende naiste arv, kes otsustavad sünnitada pärast 50. eluaastat. See on saanud võimalikuks tänu tänapäevastele fertiilsust tõstvatele ja tagavatele meetoditele. Ent kui riskantsed on need hilised rasedused keskea ületanud emadele ja nende beebidele?

Uurimused näitavad, et palju riskantsemad kui naistel, kes on otsustanud emaks saada 40. eluaastates, st komplikatsioonide oht tõuseb iga aastaga. Näiteks Iisraelis korraldati uuring, kus võrreldi kahte rühma: 50. eluaasta ületanud rasedaid ja last ootavaid emasid vanuses 40+. Vanema rühma rasedad olid sunnitud terviseprobleemidega haiglas viibima kolm korda tihedamini kui 45–49aastased last ootavad naisedd ja selles grupis oli kaks korda rohkem normist allapoole jääva sünnikaaluga beebisid.

Küpses eas emad

Loomulikult ei saa lapse sünnitamist pärast menopausi pidada igapäevaseks või tavaliseks.

Kui võtta aluseks Ameerika sündide arv vahemikus 1997–1999, siis 12 miljonist emast umbes 500 olid ületanud 50. eluaasta piiri. Tugev enamus nendest rasedustest saavutati nooremate naiste doonormunarakuga – see ongi tänapäevane meditsiiniime, mis lubab saada emaks pärast piirjoont, mille on tõmmanud loodus.

Ka Iirimaa sünnitajate iga on üha tõusnud, ütleb sealse majandus- ja sotsiaal­uuringute viimane raport. Andmed näitavad, et 1991. aastal oli keskmine sünnitajate iga 29, mis 2003. aastaks oli tõusnud 31. eluaastale. Meditsiiniliselt võttes on 35aastane naine jõudnud n-ö viimasele piirile. Üle 40aastane naine võib küll olla sportlikult heas vormis, teha regulaarset trenni ja olla hea tervise juures, ent tema munarakud on siiski juba „pensionieas”. Bioloogiline kell on piltlikult öeldes peatunud. Naise fertiilsus hakkab langema alates 27. eluaastast.

Võimalus rasestuda on 20–30% tsükli jooksul, kuni naine saab 30, ja 40. eluaastaks langeb see 5%-le.

Kuid elame aastas 2008. Paljudele naistele tähendab see võimalust võtta appi tänapäeva meditsiini kõrgsaavutused ja pikendada lapse­saamise aega munaraku doonorluse ja tehnikaga abil, kus munarakk viljastatakse ja seejärel siirdatakse emakasse. Naised kasutavad seda võimalust niikaua, kuni nende emakas on terve ja toimiv.

Näiteks ajavahemikul 1995–2006 kasvas nende beebide arv, kelle ema vanus oli 40–44, jõudsalt: 67 250-lt 105 476-le. Samal ajal kasvas vastsündinute arv veel vanemas eas emadel 2727-lt 6958-le (numbrid pärinevad süsteemist „Centers for Disease Control’s National Vital Statistics”).

Sa mas on selge, et rasedusriskid vanematel naistel on kõrgemad, tähendades kõrget vererõhku, platsenta irdumist, raseduse katkemist, enneaegset sünnitust ja madalat sünnikaalu.

Kui vana on liiga vana?

Mayo kliiniku andmetel on fertiilsuse näitajad üsna stabiilsed kuni varaste 30ndateni, misjärel langevad järsult varastes 40ndates. Kõrgaeg saabub naistel vanuses 20–24. Naistel vanuses 30–35 on fertiilsus langenud maksimaalsest 20% võrra. Vanuses 35–39 on langus 25–50% ja 40–45aastastel on langus juba 95%.

Pole saladus, et tänapäeva naise valik on lükata lapsesaamine hilisemaks kui varasemal generatsioonil. Põhjused on sama individuaalsed kui inimesed ise: mõned naised soovivad teostada isiklikke eesmärke, nii püsisuhtes, karjääris kui ka finantsolukorras. Mõned naised ei tunne psühholoogilist valmidust emaks saama enne, kui tormilised noorusaastad möödas. Mis iganes on põhjused, faktid näitavad, et esmasünnid 30–39aastaste hulgas on suurenenud poole võrra.

Hilise raseduse eelised

Huvitav on fakt, et kuna vanusega muutuvad tsüklid ebakorrapärasemaks, suureneb ka kaksikute saamise tõenäosus, sest munasarjast eraldub rohkem kui üks munarakk, kui päevad ei ole enam regulaarsed. Suur osa rasedusi katkeb esimesel trimestril. Samas tõuseb katkemise oht üle 40aastastel naistel 25%ni, võrreldes naistega 20. eluaastates, kellel see risk kõigub vahemikus 12–15%.

Naine saab sündides kaasa kõik munarakud ja paratamatult aastate jooksul need vananevad.

Kahjuks on vanemad munarakud arengu ajal altimad probleemide tekkimisele, nii suureneb kromosoomide väär­arengu oht. Nendest enim levinud on Downi sündroom. 25aastase jaoks on risk sünnitada lisakromosoomiga beebi 21%, samas kui 35aastase sünnitaja jaoks on see risk tõusnud juba ühele 1250st ja veelgi vanemal emal ühele 378st. 45. eluaastaks on risk tõusnud ühele 30st.

Plussid, mis peituvad emaks saamisel pärast 35. eluaastat

Kui jätta kõrvale terviseriskid, mida peidab endas otsus sünnitada pärast 35. eluaastat, näeme siiski palju emotsionaalselt ja psühholoogiliselt positiivset. Paljud naised, kes on otsustanud lapsesaamist edasi lükata, teevad seda selleks, et saavutada elus stabiilsus, end leida ning emotsionaalselt (läbi stabiilse suhte) kindlustada. Seega on neil põhjalik elukogemuste pagas ajaks, mil jagada armastust ja elurõõmu väikese maailmakodanikuga, ning seeläbi emaksolemist rohkem nautida.

Kui naine ootab emakssaamisega ajani, mil ta on jõudnud umbes 35. eluaastasse, toob see endaga kaasa emotsionaalse küpsuse ja oskuse jätta kõrvale „mis siis, kui...” sündroom. On noori emasid, kes üha võitlevad kahtluste ja kõhklustega teemal „Mis siis, kui oleksin lõpetanud ülikooli” või „Mis siis, kui oleksin rohkem maailmas ringi rännanud?” või „Mis siis, kui oleksin püüdnud jõuda ametiredelil kõrgemale ja kaugemale?”. Saades emaks vanemas eas, on sellised küsimused juba eneses läbi mõeldud ja vastatud, ning naine on nüüd valmis, et vaadata otsa uutele väljakutsetele ja võimalustele. Karjäär ja korras majapidamine on olemas, nüüd võib lõpuks täielikult pühendada aega iseendale ja beebile. Laiali mänguasjad, veidike maha kukkunud küpsisepuru või ümber läinud mahlakruus ei ole probleem.

Need naised, kellel on meelekindlust ja riskijulgust võtta ette la psesaamine 50ndates, peavad olema teadlikud enda ja beebi terviseriskidest, samas ei tähenda see, et neile on keelatud võtta vastu ja tervitada elu ime.