Vinicius Cantuaria “Cymbals”

Kas bossanoova peab nii ilus olema?

Vinicius Cantuaria

“Cymbals”

(Naive)

Vaatasin Cantuariat korra Londonis ja korra Jazzkaarel, suurepärane, sundimatu stiiliga brasiilia laulja ja kitarrist, pehmeloomuline, kuid osav. Laulab omaenda lugusid reeglina, kuid on samas kuidagi otseselt seotud Antonio Carlos Jobimi pärandiga, tundub. Mõtlesin ta karjääri peale – no eks ta päriskuulsus tuli alles peaaegu viiekümneselt New Yorki kolides.

Et bossanoova, mis oli algul rikaste valgete brasiillaste meeleolumuusika, muutus ühel hetkel, ja see oli ka päris ammu – Uno Loop ja Marju Kuut teavad ka – globaalseks heaolusaundiks, mingiks kummaliseks sümboliks. Ja et praegu püüda midagi ses žanris uut teha, nagu Cantuaria näib pingutavat, peab olema midagi enamat tagataskus...

Ja samas, siin on midagi klassikalist ja suurt vähemalt žanritaju mõttes, ja seda ta oskab, abiks kitarrist Marc Ribot’ mõõtu tegijad. Ikkagi hea plaat, mitte midagi sügavat, aga aus küll.

6