Kuulsad nominendid, tundmatud nobelistid

Kuuldes, et tänavuse Nobeli kirjandusauhinna pälvis Jean-Marie Gustave Le Clézio, tundsin hetkeks kahetsust, et polnud kihla vedanud. Nimelt teatas kolleeg Carl Hendrik Fredriksson, kes toimetab Viinis baseeruvat kultuuriajakirjade portaali Eurozine, juba märtsis, et sel aastal tasub silmas pidada kahte nime: taani luuletajat Inger Christenseni ja prantsuse romaanikirjanikku Le Cléziod. Mõlemad on tuttavad ka eesti lugejale. Inger Christensen on esinenud Põhjamaade luulefestivalil Tallinnas ja kirjastus Kunst on 1996. aastal avaldanud Vladimir Beekmanni tõlkes jutustuse “Maalitud tuba”. Le Cléziolt on tõlgitud üks novell ja kaks romaani.

Carl H. Fredrikssoni tasub uskuda, sest mõne aasta eest aimas ta täpselt ära Elfriede Jelineki auhindamise. Muidugi ei ole tal üleloomulikke võimeid, vaid lihtsalt head sõprussidemed Nobeli kirjanduskomitee liikme ­Horace Engdahliga. Horace Engdahl on küll üks otsustaja viiest, aga vististi kõige mõjukam. Eesti lugeja tunneb teda mõnevõrra snobistliku esseekogu “Üksilduse labürint” põhjal (Vagabund 1998).

Eelmisel kuul põhjustas Engdahl väikese veeklaasitormi, kuulutades, et maailma kirjanduskeskus on Euroopa, ja tumestades ameeriklaste lootusi: “USA on liiga isoleeritud, liiga omaette.

Ameeriklased ei tõlgi piisavalt ega osale suures kirjandusdialoogis. Säärane võhiklus kammitseb neid.” Ameerika literaadid ründasid muidugi vastu ja igati õigusega. Nobeli komitee käsi pole ameeriklaste auhindamisel õnnelik olnud: Sinclair Lewis, Pearl Buck ja Toni Morrison ei kuulu vahest suurimate nimede hulka. Viimane tõeline klassik Saul Bellow sai auhinna 1976. Hilisemad suurnimed on olnud pigem pagulaskirjanikud. Tegelikult on ameerika romaan ju õitsval järjel ning Philip Roth, Thomas Pynchon ja Don Delillo võiksid auhinna saada igati teenitult. Pealegi tõlgivad ameeriklased väliskirjandust rohkem kui inglased.

Kriitik Ted Gioia avaldas nimekirja, millised pidanuksid olema Nobeli kirjanduslaureaadid õiglasemas maailmas, vt www.greatbooksguide.com/altnobel08.html. Näiteks 21. sajandi õiged laureaadid pidanuksid olema hoopis Haruki Murakami, V. S. Naipaul, John le Carré, Mario Vargas Llosa, John Updike, Milan Kundera, Philip Roth, J. K. Rowling, Don DeLillo. Nagu näha, üks laureaat (V. S. Naipaul) kattub ka tegelikega. Gioia nimekiri arvestab rohkem ingliskeelse kirjandusega, sh žanrikirjandusega (ulme-, krimi- ja lastekirjandus), kuid tagantjärele tarkuse eelisest hoolimata tundub see sama maitseotsustuslik kui nobelistide tegelik loend. Sellegipoolest on alternatiivnimekirjade koostamine mõnus seltskonnamäng.

Samas pälvib ameerika kirjandus tähelepanu niikuinii, ka ilma Nobeli auhinnata, mida väiksemate Euroopa ja kolmanda maailma kirjanduste, eriti luule kohta öelda ei saaks. Ja mingi iva on ka Engdahli provintslikkuse-süüdistuses, sest ameerika romaanides leidub tõesti sageli palju allusioone kohalikule popkultuurile, nii on neid väljaspool raske mõista. Ilmselt seetõttu tõlgitakse ameerika väärtromaane eesti keelde väga harva: meil on ainult kaks Rothi, üks viletsas tõlkes Delillo, üks Cormac McCarthy, mitte ühtki Punchonit ega David Foster Wallace’it...

Peaaegu iga-aastane virisemine Nobeli auhindade üle, mis tänavu on vahest küll vaiksem, siiski pigem kinnitab auhinna autoriteeti. Oma ettearvamatuse ja sõltumatusega fikseerib see auhind justkui maailmakirjanduse meridiaani.

Nobeli komiteel on olnud tavaks paluda auhinnakandidaate esitada ka Eesti Kirjanike Liidul. Pikki aastaid esitas Kirjanike Liit rutiinselt Jaan Krossi. Viimastel aastatel po le aga liidu poole enam pöördutud. Tegelikult peaks olema selge, et Eesti Kirjanike Liidu kandidaat saaks olla tõsiselt võetav üksnes siis, kui ta ei ole eesti kirjanik. Pigem tasuks esitada häid naabreid, näiteks mõne väärika soomalse või kui tahta Putinit ärritada, siis Vladimir Sorokini. Ja vastupidi: eesti kirjanikul oleks šansse ainult juhul, kui ta esitatakse mõne välismaa organisatsiooni või eraisiku poolt.

Nobeli auhinna koduleheküljel saab praegu tutvuda vaid rahu- ja meditsiiniauhinna nominatsioonidega aastani 1955. Selgub, et Mihkel Martna ja Eesti Parlamantidevaheline Grupp esitas 1920ndate lõpul mitu korda rahupreemiale Stockholmi linnapead ja naisõiguslast Carl Albert Lindhagenit (1860–1946), Rootsi parlamentäär Ernst Klefbeck esitas 1922 auhinnale Eesti valitsuse (põhjendus kahjuks puudub) ning nominente esitasid ka Tartu ülikooli meditsiiniprofessorid. Kui laureaadiks saada on raske, siis edukaks nomineerijaks ehk mitte nii väga.