Villu Tamme

Kas oled pidanud ameteid, mis ei ole muusikaga seotud, ja milline neist on sulle kõige paremini sobinud? Ja milline amet on olnud kõige jubedam?


Jah, mingisugusel hallil ajal, kohe pärast demobiliseerimist Nõukogude armeest olin ma tööl kahes veidras kohas. Üks oli ekskavaatoritehas. Olin lukksepa õpilane. Vanemate meeste naljad à la “Poiss, mine too viiliõli...!” ja muu säärane vaimu teritamine mulle just väga ei istunud.


Teine töökoht oli Punases RETis. Montaažilaua peal tegime Estonia 3M raadiot. Raadiod sõitsid mu ees lindi peal ja jootmispulgaga jootsin traate õigesse kohta. Ühel hetkel läks üks raadio siiski ka kärssama. Ja siis mulle aitas...


Need on mu kaks töökohta, mis pole olnud muusikaga seotud. Mõlemad olid piisavalt jubedad.



Ivo Linna


Mida oled otsinud? Ja mida oled leidnud?


Keeruline küsimus, sest ajad muutuvad. Ja meie koos ajaga.


Teatud hetkel sa justkui adud, kuhu liigud. On mingi plaan. Ajastatus...


On aegu, kus olen olnud raudselt kindel selles, mida otsin, ja tundub, et ka lõpuks leidsin. Puudutab see siis mõnd kõla, teksti, harmooniat, seisundit – mida tahes.


Aga viimased viisteist aastat ma eriti ei otsi – pigem ma kulgen. Mul ei ole sihti, kulgen peaaegu sihitult, lootes, et võib-olla äkki komistan mõne idee otsa. See on parafraas Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenitost”, kus ta ütleb, et mis mõte on käia mööda kruusatatud aiateed, taimemääraja peos, selle asemel võiks aias pigem hullata. Ja siis võib-olla ehk komistad mõnele senitundmatule taimele.


Protsess ise on põnevam kui lõpptulemus. Ja seda mina ei tea, kuhu jõuan. Kohati on hästi põnev. Viimane suurem töö, millega tegelesin, oli oopus “Tarkus”. Kui mulle selle tegemist pakuti, jäi mul suu lahti. Et mulle ja sellist asja!? Aga võtsin siiski vastu. Riskialdis inimene nagu olen. Ja see kogemus viis mind küll sellistele maastikele, kuhu ei oleks arvanud iial sattuvat.



Villu Kangur


Sa laulad tekstist isegi komad välja. Küsin aga populaarteaduslikult: kuidas on võimalik, et iga su loo lõpus asetseb alati “kolm punkti” või “koolon”, aga mitte iialgi “jne”?


See on nüüd, kuramus, küsimus, millele mul on hästi raske vastata. Sest mingil ajal lõpetasin igasuguse targutamise enda teemal. Keegi on väga hästi hiljuti öelnud, et meil Eestis toimub nabas šampinjonide kasvatamine. Iseenese imetlemine käib. See on piinlik, seda pole mõtet teha, las teised räägivad, kui inimestele läheb korda.


Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole ka niimoodi, nagu Villu küsib, mõelnud. Ja see Freudi-Jungi alateadvus on ka üks selline asi, millest räägitakse liiga palju, ja kurat teab, kas see üldse olemas on. Krishnamurti näiteks väidab, et alateadvust pole olemas. Aga hea küll, ütleme, et on, sel juhul siis äkki on mul tõesti varjatud soov, et ühel hetkel saaks mu parimad lood “ketti” ning neis lauludes oleks justkui loogiline jada. Nagu raamatus. Võib-olla on see salajane soov – olla mitte pelgalt laulja, vaid pigem jutustaja.


Ega Villu vist väga mööda ei pane.



Hannaliisa Uusma


Keda pidasid nõukaaegsel levimuusikamaastikul oma suurimaks naiskonku rendiks? Mõni lauljatar, ke da muusikalises mõttes eriliselt austasid ja ülistasid?


Siin ei ole kahtpidi mõtlemist – Marju Kuut loomulikult. See kõik, kuidas ta laulis, kuidas ta riides käis, mismoodi ta mõtles, elu põletas – see oli mingis mõttes nagu Billie Holiday Eestis. Ma ei taha öelda, et Marju on Billie Holiday kloon. Ei. Arvan siiani, et nii tugevat ja samas nii haavatavat isiksust kui Marju Eestis rohkem ei ole. Kui ma oleksin filmirežissöör-stsenarist, teeksin Kitzbergi “Libahundi” ainetel loo, mis oleks läbi põimunud Marju elukäiguga. Lugu inimeste kadedusest, rumalusest, vihkamisest...



Anne Veski


Mida sa, Tõnis, mäletad minust meie ühisel tööaastal Venemaal – aastatel 81–82? Kas sa nägid minus, kaasa võetud algajas tütarlapses, miskit perspektiivi? Ja mida sa üldse sellest aastast mäletad?


Sellele võib üheselt vastata, siin ei ole mingit kahtlust. Kui need esimesed kontserdid koos Annega olid tehtud, siis oli täitsa selge pilt, et selle tüdruku ees avanevad kõik uksed. Sest ta istus publikule enesekindlalt lihtsalt pähe – kõmm! Seda oskab ta siiani ja ma ei mõtle seda sugugi negatiivselt.


Aastat üldisemalt meenutada on keerulisem, sest... mis seal ikka salata, püüan aus olla: tihti oli ju vint sees. Vähemalt poolik. Kolm-neli kontserti päevas... Mingid mälupildid on muidugi jäänud.


Need on suurelt osalt helged. Oli, mis oli, aga vähemalt lõbus oli meil küll. Ja ma väga tahaksin loota, et oli ka publikul saalis, et ka neil oli hea meid kuulata ja vaadata.


Ahelik Jaak, kellega paneme parajasti Muusik Seifi plaati ja DVDd kokku, näitas hiljaaegu üht pilti.


Anne oli ju kunagi Muusik Seifi liige. On üks haruldane pilt, kus ma hoian Anne Veskit süles, ja see ütleb selle aja kohta kõik.



Mikk Targo

Oled käinud pika ja kindlasti väga põneva tee. Oled olnud sunnitud laulma igasugust jama, kuid ka seda, mis sulle väga oluline. Oled laulnud väga-väga erinevaid stiile – Olümpiaadast, Tsiisusest James Brownini. Sinust sai ka väga vinge laulukirjutaja, täna lauldes lood sa hoopis muid väärtusi, mis on suurepärane. Ma ei küsi, kas oled leidnud – ega ei leia ju vist kunagi? – ma küsin: kas sa oled saanud nuusutada – seda õiget? Kas või hetkeks?


Kas “õiget” tähendab, et kas ma olen saanud pihta sellele, mis ma olen muusikaliselt tahtnud saavutada...? Vist sedasi küsib Mikk. Seda on õudselt raske öelda selles hetkes, kus sa ise oled veel olemas. Kui ma nüüd paar lugu leiaksin, millega olen siiani rahule jäänud. Üks laul, mille autor ma ei ole, on Robert Jürjendali “Laul sõpradele”. Ansambel oli 777 ning ma ei ole ei varem ega hiljem nii hästi laulnud.


“Siirius” on plaat, mida pean oma parimaks õnnestumiseks.


Sellel aastal kontserdid koos Riho Sibulaga Padise kloostri müüride vahel – Mägisibul. Ning viimane töö, “Tarkus”, koos Jarek Kasari, Taavi Kerikmäe, Robert Jürjendali, Taavo Remmeli, Levi Danel Mägila, Madis Metsamardi, Arno Kalbuse ning Aarne Saluveri tütarlaste kooriga. Nii et neid hetki on ikka olnud.



Chalice


Kas sul on mõni laul, mida sa mitte kunagi enam esitada ei taha – mis tekitab häbi, hirmu või ihule kananaha? Ja mis on maailma kõige halvem laul?


Oi, neid on mitmeid. Ja ausalt öeldes ma parema meelega ei ütleks, millised laulud need on. Ning tõesti, ma ei laula neid enam. Ühel hetkel olen ma need teinud ja tõtt öelda on mulle endalegi arusaamatu, miks ma need üldse olen kirjutanud!


Jõuga ei saavuta midagi. Kui inspiratsiooni ei ole, pole mõtet ideid sulepeast välja imeda. Samas on need paar laulu paradoksaalsel kombel hästi populaarsed.


Mis on maailma kõige halvem laul? Mingil hetkel oli mul selline tunne, et kõik oleneb interpreedist.


Ka ülihalva loo võib hea esitaja n-ö ­söömiskõlbuliseks vormida. Nüüd ma seda enam nii sajaprotsendiliselt ei usu. Kui raadiost tuleb väljakannatamatut mõminat, siis võib tolle aparaadi kinni panna. Kui aga novembri algusest hakkab kõlama kaubamajades “Aisakell, aisakell”, siis on tegemist psühhohuligaansusega. Kõige kohutavamad laulud on jõululaulud!


CHALICE’i lisaküsimus

Miks su lapsed on kõik tütred?


Mina ei tea. Kunagi on öeldud, et muusikutel peavad olema tütred. Nii lihtsalt on. Ja olen väga õnnelik.



Vaiko Eplik


Sa oled tohutu kogemusepagasiga mees – millised on kõige hullemad vead, mis sa teinud oled? Ja millist nõu annaksid noortele, praegu alustavatele muusikutele – millest tingimata hoiduda, mida kindlasti silmas pidada?


Kõige suurem miinus – mis ma ise arvan, et mul on – on meeletu laiskus. Kui ma oleksin tohutu töörügaja – hommikul tõuseks üles, kohe klaveri taha, laulaksin, õpiksin, läheks kooli veel kord ja veel kord ja veel kord –, siis peaksid tulemused justkui paremad olema. Töö õilistab inimest ja kõik need muud sõnad. Aga selline laisk ma olen. Mis siis teha, eks? Proovin iseendaga mitte riius olla ja võtta end sellisena, nagu olen.


Aga noortele... Kui me nüüd räägime ainuüksi muusikast – aga siiski toonitaksin, et see kehtib ka muudel aladel – inimene peaks endalt küsima: “Kas ma saan ilma selleta hakkama?” Et kas ma saan niimoodi, et panen muusika kõrvale ja hakkan näiteks reklaamiagentuuris tööle. Kui inimene suudab endale seda ausalt tunnistada, et ta saab muusikata hakkama, et ta tunneb, et see ei ole osa tema elust, siis ma soovitaksingi otsida teine elukutse. Juhul, kui inimene ütleb endale, et ta ei saa ilma muusikata elada, siis ma ei näe mitte mingit võimalust, et see noor inimene ei ole tulevikus muusik. Mõnel võtab võib-olla rohkem aega – mõned tutvused, õnne­ratas ise, fortuuna, see kõik kokku –, ent sa jõuad ühel hetkel kohale. Eestis on see kõik võimalik.


Oluline on üles leida enda heli. Igaühel meist on oma heli. Ja arendada seda enda sees. Mitte tegelda muude asjadega. Samas ei tohiks ka ennast kõrvutada – kes on rikkam, kes on kuulsam – see on konflikti põhjus. Konflikti iseendaga ei tohi minna. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab – nii nagu on Juhan Viiding öelnud. Mõelda, et oot, ma praegu laulan siin need superstaarid ja supelstaarid ära, siis laulan natuke laeva peal ning teenin endale pappi, siis veel paar asja seal, et küll ma jõuan – siis ma ütlen ette, et ei jõua! Siis on juba laev läinud. Oma heliga tuleb kohe tegelema hakata.



Jaak Ahelik


Millal sa võla ära maksad?


Ahah. Selle peale ei oska ma midagi öelda. Justkui peaks mõne nalja heitma? V& amp; amp; otilde;lg kelle ees?


Aheliku ees konkreetselt või võlg minu fännide ees? See on meie omaaegne Muusik Seifi aegne nali, mul tuleb meelde.



Silvi Vrait

Millesse või kellesse sa usud? Kuhu sa hetkel oma vaimsel teekonnal liigud?


See on nüüd teema, mida ma enam nii palju rääkida ei taha. Ütleme siis lihtsalt, et usun jah. Ma jälgin maailma ja mul ei ole selles mitte mingit kahtlust. Mõeldes kas või, mida ­Stephen Hawking praegu räägib ja teised oluliselt targemad mehed kui minusugune kärbes, kes siin istub. Kui nende arvamusi ja jutte kokku panna oma kogemusega, siis pole mingit kahtlust, et on olemas mingi kõrgem jõud. Tõe otsimine on see, mida ma teen. Tõde on horisondil, lähed talle ligemale, ja ta läheb eest ära. Paradoksaalsel kombel ei võta see mult ära vajadust tõde otsida. Praegusel ajal, kui ma olen 60, tundub mulle, et tõel ei ole mingit teed ja selles ongi tõe ilu. Krishnamurti on vist midagi sellist öelnud, et tähtis ei ole mitte elu filosoofia, vaid selle vaatlemine. See vaatlemine on mulle viimasel ajal olulisem kui varem.


Eks see käib kokku mu laiskusega. Et mida ma siin ikka tõmblen. Ühel hetkel on äkitselt roheline vaip jalge all ja ma olen nii kaugel, et ma võin selle ühe astumise ära teha. Ja tavaliselt olen seda ka teinud.



Riho Sibul


On arvatud, et kunstnikule on kriitikut vaja juba ainuüksi seepärast, et ta üldse aru saaks, millega maha on saanud. Mis sina sellest arvad? Ja praegusel kiirel ajal levinud “kriitikast”, mis meenutab kunagi Pikris ilmunud nalja: “Käisin metsas, nägin mäkra, jõle sugestiivne värk!”


Õigupärast polegi meil õiget muusikakriitikat olemas, väidan ma. Tsiteeriksin siinkohal üht Päevalehes ilmunud lugu:


“Lavale astusid Belgiast kohalelennanud vennad Stefan ja Diedrik Timmermans koos õige mitme torupilliga. Hiljem tuli välja, et neil polnud aega proovigi teha, aga Stefani lihtsad ja armsad selgitused selle kohta, kuidas näiteks üks torupillidest on tehtud väikesest kitsest ja kus on selle kitse pea, jalad ja saba, suutsid tekitada enestele ja publikule tõeliselt intiimse ja mõnusa olemise.”



Ramo Teder ehk Pastacas


Milline muusika sulle kananaha ihule toob? Heas mõttes.


Seda ei saa üheselt võtta. Ma võin võtta eri žanritest mitmeid näiteid, mis mulle kananaha ihule toovad. Nii klassikalises muusikas – siiani on meeles lapsepõlves kogetu, Borodini “Vürst Igor” oli teos, mis tekitas lausa külmavärinate kaskaadi. Kui-kui... kui näiteks viimati kuulata saadud Prantsuse kollektiivi, kelle nimi on Orange Zebra. Täitsa vapustav, milline muusika. Elektrooniline, hästi kummaline, veidrad kõlad, seisund...


Ka Eestis on selliseid artiste, kelle puhul tunnen, et ihukarvad turritavad. Ma ei saa öelda, et mulle meeldib üks kindel žanr. Võib-olla on mõned muusikavoolud, mis ei sobi mu vereringega kokku – nagu näiteks kantri.



Hendrik ­Sal-Saller


Millisena näed oma Eestist eemal elatud elu? Kas ja kuidas on see mõjutanud sind ja sinu loomingut?


Tagasi tulla oli raske. Uuesti ree peale saada. Rong oli justkui ära sõitnud ja püüdsin sellele peale hüpata. Samas oli eemalolek üpris hea. Kaugelt vaatamine. Sa ei ole ninaga vastu elevanti nii, et ei saa aru millega tegemist on.


Kaks aastat, mis ma eemal olin – isegi aastaga hakkasin aru saama, mis mu endaga toimub. Virvarris, milles viibid, ei saa sellest tegelikult aru. On vaja enda jaoks aega võtta. Ja kui sa võtad selle aja, siis tundub, et aeg on ajatu. Aja liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks, tulevikuks, see muutub ühel hetkel tervikuks, kui saad ennast kõrvalt vaadata. Tekib veider seisund, mis tekitab enesele küsimuse quo vadis või kuhu vadid, nagu eesti keeles öeldakse, ja sa saad selle vastuse. See oli Rootsi ajas väga oluline.
Juubelikontserdid

Novembris ilmub Tõnis Mäel uus heliplaat “Kiik ja kirik”, Tõnis Mäe enda ja teiste eesti autorite lugudega, kus tema taustal musitseerib big-bänd – Politseiorkester. Arranžeeringud orkestrile on kirjutanud muu hulgas Tauno Aints ja Ülo Krigul.

Plaadi kavaga annab Mägi koos orkestriga detsembris ka neli juubelikontserti – Jõhvi kontserdimajas (4.12), Pärnu kontserdimajas (5.12), Estonia kontserdisaalis (6.12) ja Vanemuise kontserdimajas (7.12).

“Rohkem ei kavatse ma lärmi teha,” ütleb Tõnis.