Õhus on talongide ­hõngu

Kõigi nende “oh f**k” äriuudiste peale hakkab juba tekkima mõnevõrra postapokalüptiline meeleolu. Kuhu see kõik ükskord jõuab? Ja miks siin veel midagi näha pole? Miks minul veel tööd on, kui ministeeriumid on juba suurpuhastust alustanud? Miks elekter ja soe pole juba veel rohkem ja rutem kallimaks läinud? Miks poes veel jogurtit ja apelsine on? Miks siin riigis veel saab seinast raha, kui Islandil enam ei saa?

Enam ei arutata seda, kas paigutada raha äkilisemasse või tasasemasse fondi. Nüüd on juba kõneks, kas peita seda kapis või voodi all. Kas hoida oma vara dollaris, euros või kullas. Miks ükski pank pole veel välja tulnud päästehoiusega?

Aga küllap ka see etapp läheb mööda, ning debatid algavad uue hooga juba uute nüansside üle.

Mis seisab kauem, kas kruubid, konservid, tikud, sool või viin? Aga kas maja taga tünnis bensiini võib hoida? Suhkrut tuleks varuda, visata keldrist välja eelmise aasta naisteajakirjad ja keeta see täis kriisimoosi.

Eestis on ju küllalt peresid, kus eelmise talongiaja puhul varutud tikkude kuhjad lõppesid alles hiljaaegu. Ongi õige aeg järgmise paarikümne aasta varud poest ära tuua, enne kui hakkavad sissekirjutust ja ostukaarti nõudma.

Paanikat ei taha keegi tekitada. Aga mis teha, kui hinges kriibib mõte, et kas me lähemate aastate jooksul näeme veel ühe talongiaja ära või mitte. Kus leiaks selle majandusmasenduse vastu rohtu, kes lohutab ja patsutab? Kus on need inspektorid, kes kontrolliks välisõhu saastumist talongide lõhnaga?