Üksnes sellega ei anna tema fenomeni siiski seletada. Oli ta ju isegi sajaliikmelises USA senatis seni ainus afroameeriklane. Kõige tähtsam: Obama ise kandis valimisheitluses oma rolli välja. Ta mõjus ligi 21 kuud kestnud kampaanias usutavalt ja karismaatiliselt. Pidevas meediasõjas veidi hallinenud pead ja teinekord väsinud olekut kompenseeris lahkuva administratsiooni ülim ebapopulaarsus. Muidugi ka õnn – eriti aitas Obamat see, et kampaania põhiteemaks tõusis majanduskriis, mitte välispoliitika või immigrandid.


Barack Obama päritolu on kõike muud kui tänase presidendi ­George W. Bushi või ka kuulsa demokraadi John Kennedy kombel ilmaletulek, “hõbelusikas suus”. Tema isa, samuti ­Barack Obama, Kenya umbes kolmemiljonilise luo rahvuse liige, läks õppima USAsse Hawaii ülikooli.


Seal kohtus ta tulevase presidendi emaga. Kansasest pärit valgenahaline Ann Dunham kolis Hawaiile vanemate töö tõttu. Ta oli liberaalsete vaadetega perest, “vabameelne rändaja”, nagu iseloomustab New York ­Times. Juhuslikult oli ema Ann ka praeguse USA asepresidendi Dick ­Cheney kauge sugulane.


Abielu sõlmiti, kui Ann oli vaid 18aastane. Barack juunior oli paari ainus laps. Isa kolis õpingute lõppedes tagasi kodumaale Kenyasse, kus tegi riigiametniku karjääri. Tal olid pered lisaks veel kahe naisega ning mees reisis vaid üks kord Hawaiile poega vaatama, kui juunior oli juba kümneaastane.


Seega kasvatas noort Baracki ema, kes peagi leidis endale kaasaks uue välistudengi. Seekord Indoneesiast, ning poiss kolis perega Jakartasse. Nii läkski tänane valitud president kooli hoopis Aasia suurimas moslemiriigis.


Jakarta algkooli klassivend Rully pajatab The Observeris, kuidas kambajõmm Barry kõrvetanud suu teravat Indoneesia tšillit proovides ning õppinud juba kolme kuuga kohalikku keelt rääkima. Kui klassivend sai Ameerikast Batmani ja Ämblikmehe koomikseid, joonistas tulevane president neid huviga maha. Kuid enne viiendat klassi saatis ema poisi tagasi kooli Hawaiile, kus teda kasvatasid vanavanemad.


Neist ja hilisematest aastatest kuni ülikoolini on Obama kirjutanud ka suhteliselt avameelse raamatu “Mu isa unistused”. Avameelsus pole vahest mihkelraudlikku mõõtu, ent hõlmab siiski ka ülestunnistust kooliajal alkoholi, marihuaana ja kokaiini tarvitamise kohta. Samas oli selle avaldamine hea strateegiline käik, sest presidendikampaania puhul oleks teema nagunii välja kaevatud – nüüd polnud sel aga enam erilist mõtet.


Varane noorus etendas hilisema ühiskonnategelase ja poliitiku kujunemises olulist rolli, on Obama ise mitmel pool rõhutanud. Raamatust ja intervjuudest jääb kõlama jutustus noormehest, kes kaaslastest erinevana otsib oma paika maailmas ning murrab selle reeglitest läbi, jõudes lõpuks tippu.


Tema praeguse kodupaiga Chicago ajalehe Tribune ajakirjanikud on põhjalikult seda narratiivi uurinud ning panevad osa detaile kahtluse alla. Näiteks väide, et juba Hawaiil koolis käies vaevas Obamat rassiprobleem. Toonaste sõprade küsitlemisest ilmneb pigem, et tema põhivaevused olid vanematest eemalviibimine ja üksindus.


Kuid selline eluloo üksikasjade sobitamine tänaste vajadustega on ilmselt kõigi poliitikategelaste biograafiate häda. Väheste meeste minevik on nii peene mikroskoobi all kui USA presidendikandidaatide oma.


Hawaiil õppides mängis Obama korvpalli ning mõtles isegi profikarjäärist. Kuid temast sai hoopis jurist. Obama õppis algul Los Angeleses, seejärel tollessamas New Yorgi Columbia ülikoolis, kus ka Eesti president Ilves (Obama lõpetas seitse aastat hiljem).


Enne viimast õpinguetappi Harvardis juhtis Barack Obama kolm aastat Chicagos üht kiriku sotsiaalprojekti. Tribune’i jutu järgi elas noormees tagasihoidlikult, omades majapidamises kaht käterätikut, kaht taldrikut, Maxi-nimelist kassi – ning aeg-ajalt ka mõnd tüdruksõpra.


Chicagos poliitikasse astudes kasutas Obama vastaste elimineerimiseks ka protseduurilisi võtteid. Moraaliga “kus võimalik, seal tuleb võiduks teha kõik”. Seega oli ta vahepeal ühiskonna karmusega oluliselt kohanenud – kui poiss Indoneesias koolis käies kiviga vastu pead sai, loobus ta kaklusest, sest ema kasvatanud Barryt selliselt.


Oodatult on Eestis Obamat analüüsitud põhiliselt selle järgi, milline võiks olla tema välispoliitika (eelkõige Vene-poliitika) ning kuidas mõjutab tema saamine presidendiks USA-Eesti suhteid.


Muidugi olnuks John McCain või ­Hillary Clinton presidendina Eesti seisukohalt mugavamad, “tuntud suurused”. Mõlemad on Eestis käinud korduvalt. Neile poleks vaja seletada, mis riik on Eesti või millised on siinsed olud.


Obama puhul on aga uudisväärtuslik juba Eesti nime väljaütlemine. See juhtus Nahsville’i teledebatis McCainiga, kui arutati välispoliitikat. Lause Obama suust võib eestlase kõrvus kõlada veidi ebatäpne: “Me peame toetama moraalselt poolakaid ning Eestit ja Lätit ja kõiki rahvaid, kes olid endised Nõukogude satelliidid”. Soovi korral on siin ruumi tähenärimiseks teemal, kas Eestit sobib paigutada Nõukogude satelliitide loetellu.


Samas, kui lugeda kogu väitlust tervikuna, siis Obama ei räägi midagi, mis annaks põhjust Eesti vaatenurgast probleeme otsida. Ta ütleb näiteks, et USA abi endistele N Liidu satelliitidele peab ulatuma moraalsest toest kaugemale. Ta ütleb, et Venemaa on käitunud Putini juhtimisel “kurjalt” (engaged in evil behaviour), ning üldse, et ta on ka McCaini pakutud sammudega Ida-Euroopa toetamisel suuresti nõus.


Obama ei ole külastanud Eestit, kuid on siiski käinud enne ­kampaaniat ka meie maailmajaos: 2005. aastal USA senati delegatsiooniga Venemaal ja Ukrainas. Tähelepanuväärne on, et ­Obama saatis tol reisil vabariiklasest ­senaatorit Richard Lugarit, kelle üks tuntumaid teemasid on Nõukogude Liidu lagune­mis­järgse ­massihävitusrelvade ­leviku ohu vähendamine ja nende varude hävitamine. Nii külastasidki ­Lugar ja Obama augustis 2005 ­Saraatovi tuuma­relvahoidlat ja Permis asuvat raketilam­mu­tusobjekti ning ­Kiievis asuvat ­laborit.


Obama sai Venemaal tunda ka sealse repressiivsüsteemi pihte. Ameerika külaliste lennukit hoiti Permis kolm tundi kinni, enne kui anti luba edasilennuks Kiievisse. Vene piirivalve nõudis nimelt õigust USA ­valitsuse lennuk läbi otsida, millega jänkid nõus ei olnud.


Kiievis külastas delegatsioon ­endist Nõukogude Liidu biorelvalaborit, ­millest Obama ise jutustas hiljem USA välis­su­hete nõukogus. “Sisenesime ­majja. Polnud mingeid m&a mp;a uml;rgatavaid piirdeid ega turvasüsteeme. Olid näha ­lahtised ­aknad, võib-olla mõned tabalukud – sellised, millega meie siin pagasit ­sulgeme. Ja giid, noor naine, viis meid kohe väikese külmiku juurde. Sees oli mitu rida katseklaase. Ta võttis mõned neist kätte ja kuulasime läbi tõlgi, et mõnes klaasis sisaldub antraks ja teistes on katk.”


Obama pajatas: “Teate, ma olin üpris lähedal (naer saalis) ja tõmbusin veidi tagasi. Pöörasin ringi ja küsisin: “Kus Lugar on? Kas ta ei tahagi vaadata?” ja tema oli hoopis toa teises otsas ja ütles: “Ma olen siin juba käinud.””


Etniliselt võib Obamat pidada ükskõik kas valge- või mustanahaliseks. Mõlemad peaksid olema samavõrd õiged. Ent visuaalselt siiski tumedanahaline, Aafrika ja samal ajal moslemiriigi Indoneesia taustaga president on kindlasti paljudele USAs ning maailmas ka täiesti vastumeelne uudis.


2007. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Doris Lessing rääkis tänavu aasta alguses Rootsi ajalehe Dagens Nyheter usutluses, et ei usu, et mustanahaline mees saaks pikka aega USA president olla: “Nad tapaksid ta ära.”


Intervjuu konteksti vaadates tundub see avaldus möödaminnes loobitud, ning kui tegu polnuks nobelistiga, vaevalt leidnuks see üldse tähelepanu. Kuid tänavu oktoobri lõpus jooksiski uudistest läbi kahe Arkansase osariigi skinhead’ist nooruki vahistamine. Paul Schlesselman (18) ja ­Daniel Cowart (20) plaaninud tappa hulka mustanahalisi, sh presidendikandidaat Obamat.


Loodame siiski, et president Obama ning asepresident, tuntud Eesti NATO-püüdluste toetaja Joe Biden, saavad tegelda mitte koledate ennustuste või mõrvaplaanidega, vaid praeguse majanduskriisi lahendamise, USA vägede Iraagist mõistlikus tempos väljatoomise ja USA rolli uuendamisega maailmas. Ameerika rahvale antud lubaduste ja nende ootuste lunastamisega, mis on, olgem ausad, hiiglaslik tööpõld.
Kes kolivad Valgesse Majja
  • Barack Hussein Obama, sünd. 4. augustil 1961 Honolulus.
  • USA uus esileedi Michelle Obama (sündinud Robinson), kellega Barack Obama abiellus 1992. aastal.
  • Paari kaks tütart Malia Ann (s 1998) ja Natasha (s 2001).
  • Koerakutsikas, kelle isa lubas tütardele kampaaniavõidu puhul.