14.11.2008, 00:00
Kunstnik mitme nimega
Ed McGowini näitus “Nimevahetus” Tallinna Kunstihoone
galeriis, kuni 16. novembrini.
Ameerika Ühendriikide kunstniku
Ed McGowini näituse tuumaks on nimevahetused aastatel 1970–72. Ta
vahetas nime ametlikult 12 korda, et nende all teha erinevaid kunstiteoseid.
See on omamoodi ülestõus kõige pühama vastu kunstis.
Kui tavaliselt on kunstiteos, selle lammutamine, esemetuks, ainetuks muutmine
või kunstiteose mateeria ebatavaliseks vahetamine äärmuslik
akt, millega kunstnikud ilmutavad kõrki üleolekut
kunstisüsteemi suhtes, siis nime ja persooni vahelise sideme
lõhkumine on näiliselt varjatum, kuid tegelikult olemuslikum
radikaalakt kunstis.
Kunstisüsteem on üles ehitatud
nimedele. Nimede kasutamine põhineb inimlikul vajadusel tegijaid meelde
jätta ja nende alusel nende kunsti liigitada. Samas on autorsus, kunstniku
nimepõhine äratundmine, suhteliselt hiljutine fenomen kunstis,
autorist ja individuaalsest autorist räägitakse ju alates
renessansist. Teame Leonardot ja Michelangelot, kuid tollalgi tegid suured
meistrid oma kunsti õpilaste ja sellide toel, nagu seda 20. sajandil on
teinud Andy Warhol ja Mark Kalev Kostabi.
McGowin kirjutabki oma
selgituses projekti juurde, et ta uurib teooriat, mil viisil areneb
kunstiajalugu tulevikus. Innustust olevat saanud ta noorusefrustratsioonist
selle üle, et kunstisüsteemis toimib ootus, et kunstniku tegevus
areneks ahelasarnaselt ja lineaarselt ühelt ideelt teisele. Tema seevastu
soovis näha oma loomingut kolmemõõtmelise üha paisuva
sfäärina. Sellest ka 12kordne nimemuutmine.
McGowini
žestis võib näha kibestumist, vaevalt tal tulnuks pähe sellist
nimemängu ette võtta, kui ta oleks piisavalt tuntud. Nimemängu
võib näha meeleheitliku eristumismänguna, mille
tagamõtteks siiski hulgast välja astuda. Muidugi ei ole kõik
nõnda lihtne. Teiste nimede varjus tegutsemine pakub kunstnikele sageli
oodatud anonüümsust, mis tähendab ka vabadust. Olla
“teine” on võimaluseks eralduda oma varasemast mainest ja
tegutseda “uuena”.
Nimevahetusel põhinev uuesti-
ja taassünd annab jätkuvat indu uutele ideedele ja võimalusele
vahetada vaatepunkti. Kas või iseendale.
McGowini projekt on
sellise kunstisüsteemi kriitika, mis põhineb kunstnike kui
toodete turustamisel. Kunstínike identiteet ja maine põhineb taas
järjekindlal tegevusel ja mainel, mis seostub nende nimedega. Et kui
näidatakse kindlat teost, siis meenub kõigile nimi, kui nimi,
meenub pilt või idee. Duchamp’i “Purskkaev” kui
pissuuar ja Salvador Dalí pehmed kellad on meeldejäävad
kujutised ja leiud, millest kunstniku nimi on lahutamatu.