Ameerika Ühendriikide kunstniku Ed McGowini näituse tuumaks on nimevahetused aastatel 1970–72. Ta vahetas nime ametlikult 12 korda, et nende all teha erinevaid kunstiteoseid. See on omamoodi ülestõus kõige pühama vastu kunstis. Kui tavaliselt on kunstiteos, selle lammutamine, esemetuks, ainetuks muutmine või kunstiteose mateeria ebatavaliseks vahetamine äärmuslik akt, millega kunstnikud ilmutavad kõrki üleolekut kunstisüsteemi suhtes, siis nime ja persooni vahelise sideme lõhkumine on näiliselt varjatum, kuid tegelikult olemuslikum radikaalakt kunstis.


Kunstisüsteem on üles ehitatud nimedele. Nimede kasutamine põhineb inimlikul vajadusel tegijaid meelde jätta ja nende alusel nende kunsti liigitada. Samas on autorsus, kunstniku nimepõhine äratundmine, suhteliselt hiljutine fenomen kunstis, autorist ja individuaalsest autorist räägitakse ju alates renessansist. Teame Leonardot ja Michelangelot, kuid tollalgi tegid suured meistrid oma kunsti õpilaste ja sellide toel, nagu seda 20. sajandil on teinud Andy Warhol ja Mark Kalev Kostabi.


McGowin kirjutabki oma selgituses projekti juurde, et ta uurib teooriat, mil viisil areneb kunstiajalugu tulevikus. Innustust olevat saanud ta noorusefrustratsioonist selle üle, et kunstisüsteemis toimib ootus, et kunstniku tegevus areneks ahelasarnaselt ja lineaarselt ühelt ideelt teisele. Tema seevastu soovis näha oma loomingut kolmemõõtmelise üha paisuva sfäärina. Sellest ka 12kordne nimemuutmine.


McGowini žestis võib näha kibestumist, vaevalt tal tulnuks pähe sellist nimemängu ette võtta, kui ta oleks piisavalt tuntud. Nimemängu võib näha meeleheitliku eristumismänguna, mille tagamõtteks siiski hulgast välja astuda. Muidugi ei ole kõik nõnda lihtne. Teiste nimede varjus tegutsemine pakub kunstnikele sageli oodatud anonüümsust, mis tähendab ka vabadust. Olla “teine” on võimaluseks eralduda oma varasemast mainest ja tegutseda “uuena”.


Nimevahetusel põhinev uuesti- ja taassünd annab jätkuvat indu uutele ideedele ja võimalusele vahetada vaatepunkti. Kas või iseendale.


McGowini projekt on sellise ­kunstisüsteemi kriitika, mis põhineb kunstnike kui toodete turustamisel. Kunstínike identiteet ja maine põhineb taas järjekindlal tegevusel ja mainel, mis seostub nende nimedega. Et kui näidatakse kindlat teost, siis meenub kõigile nimi, kui nimi, meenub pilt või idee. Duchamp’i “Purskkaev” kui pissuuar ja Salvador Dalí pehmed kellad on meeldejäävad kujutised ja leiud, millest kunstniku nimi on lahutamatu.