Turistidest leidmata Euroopa nurk
Eestist Kosovosse jõuda ei ole maailma lihtsaim ülesanne. Tegu
on siiski ühest Euroopa kaugnurgast teise liikumisega, ning lennupileteid
otsides leiab Tallinnast Prištinasse mõistlikke variante
põhiliselt läbi Viini.
Et Eesti Õhk suundub Viini
ainult kolmel päeval nädalas, siis on muudel nädalapäevadel
lendamine keerulisem. Sageli ka mõttetult kallis. Sel juhul tasub
vaadata variante hoopis algusega Helsingist, või lõpuga
Makedoonia pealinnas Skopjes, kust Prištinasse jääb
kahetunnine bussi- või autoreis mööda mägist, aga
suhteliselt sõidetavat maanteed.
Ise lendasingi
tšehhidega Tallinnast üle Praha Skopjesse. Sealsel Aleksander Suure
nime kandval, kuid suhteliselt minimõõtmetes
lennuväljal väljudes tervitas kuumusepahvak, kuid õhtuks
keeras paduvihmaks. Ka kõrval Kosovos on ilm muutlik, sama
päeva jooksul võib saada nii päikesepiste kui külma
rahevalangu osaliseks. Septembrikuus on ilm 30 kraadi
lähedal.
Kuigi Eesti välisministeeriumi veebis ei leia Kosovot Eesti
kodanikele viisavabade riikide seast, piisab praktikas piiril passist.
Mingit viisat ei nõutud ega pakutud. Ei küsitud isegi raha, nagu
teeb naaberriik Albaania, kus hoolimata eestlastele ametlikult kehtivast
viisavabadusest on 10eurone sisenemismaks.
Tasub teada, et kui
Kosovo templiga oma passis reisida edasi Serbiasse, võib piiril veidi
ütlemist tulla ning kuuldavasti kriipsutatakse Kosovo templid lihtsalt
läbi.
Miks Kosovosse minna?
Kosovo
on üsna põnev, omapärane väike maa, kus kaugema mineviku
märgid segunevad hilisajaloo keeruliste sündmuste kajaga. Elanikke on
üle kahe miljoni, territoorium aga neli korda Eestist väiksem ja
suurelt jaolt kaetud kuni paarikilomeetriste mägedega. See surub inimesed
kokku orgudesse ja linnadesse, kus majad on tihedalt üksteise
kõrvale pitsitatud. Ka põhimaanteede ääres naljalt
tühja platsi ei kohta. Kui vajad avarust, vaikust ja omaette olemist, siis
püsi parem Eestis.
Kosovo rahana kehtib euro ning hinnatase on
Eestist tulnule igati taskupärane. Pealinna keskel tuleb muidugi tasuda
rohkem: näiteks tass täiesti suurepärast macchiato kohvi maksab
Prištinas 0.50 kuni 1 euro, mujal võib seda odavamaltki leida.
Lõuna eest tuleb välja anda mõni euro. Rikkalik
õhtusöök kuuele inimesele koos jookidega maksis näiteks
Lääne-Kosovos Gjakovë linnas alla 40 euro ja ring mitmesugust
alkoholi kuuele sama linna hilisõhtuses baaris alla 10 euro.
Teenindus on enamasti püüdlik ja inglise keelest saab suur osa
kohalikke aru. Kuna maa on olnud aastaid ÜRO hallata, siis liigub
rahvusvahelist seltskonda Kosovos palju, kuid enamasti on need nõustajad
või ametnikud, mitte turistid.
Kosovos tasub mitte piirduda
üksnes Prištinaga, mille uurimine ammendab end paari-kolme
päevaga, vaid kindlasti ringi sõita. Kuna riik on pisike, siis
asuvad kõik kohad käe-jala juures ja vahemaad on kaardil vaadates
lühikesed. Samas tuleb arvestada, et Kosovo maanteed ei kulge sirgelt nagu
Tallinnast Pärnusse, vaid keerutavad mägede vahel ringi ja
sedavõrd kestab kohalejõudmine pikemalt. Samuti on teedel
ootamatuid takistusi, nagu traktorid ning aeglaselt sõitvad suured
veokid.
Põhilised teed on korraliku kattega ning hiljuti on
korda tehtud ka jupp Prištinast lennujaama, mida varem paljud kirusid.
Päris suur osa Kosovo eelarvest ongi viimasel ajal kulunud tee-ehituseks.
Mägedes avanevad suurepärased vaated, juba ainult nende
pärast tasub sõit Kosovosse ette võtta.
Paljudel
on mälus Kosovo kui konfliktipiirkond, kuid tänasel päeval
võib Kosovot üldiselt turvaliseks reisisihiks pidada.
Igapäevaselt paistab albaanlaste-serblaste pinge üpris vähe
silma. Mingit sõda ei käi enam ammu.
Tasub meeles hoida,
et Kosovo sõjast saadik on mõned paigad miiniohtlikud, või
muudel põhjustel liikumiseks piiratud. Seal, kus inimesed liiguvad ning
kõndimisrajad olemas, ohtu pole, kuid päris suvaliselt
tundmatutesse kohtadesse ronida ei tasu.
Aitäh,
Ameerika
Teravamad pinged on õhus
Põhja-Kosovos Mitrovicas, kus linn on sisuliselt jagatud jõega
kaheks – albaanlaste ja serblaste pooleks, ning “valele”
poolele kohalikud ei lähe. Just Mitrovicas asub ka NATO KFORi Taani
pataljon, mille koosseisus olev Eesti rühm oma vastutusalal patrullib.
Maanteedel torkavad silma omapärased liiklusmärgid.
Näiteks tankipildiga märk, mille eesmärk on ilmselt teatada, kui
rasked roomikmasi
nad siit läbi pääsevad. Lisaks on NATO ja muud
välismissioonid kandnud Kosovo põhimaanteed kaartidele oma
süsteemi järgi, et kohalike nimetustega mitte sassi minna. Uued nimed
on pandud näiteks lõvi, pingviini või kassi järgi, ning
et asi veel lihtsamaks teha, on püsti aetud ka vastava looma pildiga
märgid.
Serblaste piirkondi, näiteks lõunapoolset
Štrpcet läbides on kohe tunda, et siin käib elu veidi teisiti.
Mobiil haagib end automaatselt Serbia operaatori masti külge ning sind
tervitatakse sõnumiga “Tere tulemast Serbiasse”. Sildil on
albaaniakeelne Shtërpcë läbi kriipsutatud, ning poes
müüakse Serbia õlut, mille eest võib maksta Serbia
dinaarides (kuid ka euro käibib).
Poliitika ja ajalugu annab
ringi liikudes siiski tunda. Üks pealinna Priština esinduslikumaid
tänavaid kannab nime Bill Clinton boulevard (muide, tänaval asub ka
väike rõivabutiik nimega Hillary). Kuuldavasti on Pejas olemas ka
kindral Wesley Clarki ja Tony Blairi (kohalikus kõnepruugis Toni
Bleri) tänav. Vaevalt et on palju riike, kus võiks leida maantee
ääres grafitit tekstiga “Thank you NATO, thank you
USA”.
Tasub tähele panna ka maanteeäärseid
Kosovo albaanlaste vabastusarmee UÇK memoriaale. Nende kujunduses on
enamasti kasutatud ohtralt albaania rahvuslipu punast ja musta värvi, ent
disain ulatub klassikapärastest sammastest kuldsete
valguspostideni. Hulganisti leidub plastist pärgi. Ilmselt saaksid
Tallinna uue võidusamba lahenduse arvustajad end Kosovo
sõjamemoriaale uurides veelgi põhjalikumalt välja elada.
Üks tähelepanuväärsemaid neist on kindlasti Kosovo
iseseisvuslaste märtri Adem Jashari memoriaal tema elukohas Skënderaj
lähedal. Sealsamas pani mees 1998. aastal vastu Serbia
julgeolekujõudude piiramisele ja lõpuks ei olnud kogu perest enam
peaaegu kedagi ellu jäänud. Raskest lahingust annavad senini
tunnistust augud majaseinas, teisel pool maanteed on aga rajamisel üpris
suurejooneline memoriaalkompleks.
Nälga siin ei
jää
Kosovos on üpris levinud
itaaliapärane toit, mida pakuvad ka paljud tuntumad Priština
restoranid oma menüüs. Türgipärast kiirtoitu on samuti
hõlbus leida. Portsud on võrreldes Eesti omadega enamasti
hiigelsuured, ning lamba- või loomaliha tellides tuleks enne
mõelda, kas kämblamõõtu lihakäntsakas ikka on
täpselt see, mida sa tahtsid õhtusöögiks enda sisse
mahutada. Peale juuakse enamasti üht ja sama: maheda maitsega kohalikku
Peja õlut.
Priština söögipaikadest
võib soovitada Pinocchiot – see on üks linna ilmselt
väärikamaid kohti, kus rõdult avaneb ka suurepärane
vaade. Teine tuntum koht on Tiffany, kus ei maksa väga imestada, kui
kõrvallauas on platsi võtnud näiteks peaminister Hashim
Thaçi või tuntuim opositsioonipoliitik Ramush Haradinaj oma
ihukaitsjatega. Tiffanys muide puudub ametlik menüü, seal tuleb
lihtsalt küsida seda, mida tahad.
Suurema lihaisuga
võib otsida üles väikese koha nimega Te Komiteti. Seevastu
sealiha islamiriigi menüüdest enamasti ei leia, huvilistel tuleb seda
sööma minna serblaste enklaavidesse. Lõhkemiseni võib
tarbida kohalikke ja lähialadelt pärit juur- ja puuvilju. Paprikaid
näiteks müüakse tee ääres hiiglaslike kompsude kaupa.
Kosovo kirev elu
Kosovo islam on nagu
Balkanil enamasti, suhteliselt leige. Hoolimata ramadaanist olid kohviku
d ja restoranid päevasel ajal külastajaid tulvil. Kosovos on aga ka
mitu põnevat serblaste õigeusukloostrit. Tasub külastada
näiteks Peja lähedal asuvat Decani kloostrit, mis asub maalilises
paigas ning on kenasti korras. Igaks juhuks valvavad
kloostrimüüridest väljaspool Itaalia KFORi sõdurid, kes
kontrollivad ka külaliste dokumente.
Ametlik
tööpuudus on Kosovos suur, 50 protsenti või enam. Kuid
inimesed tegevuseta ei istu. Suur osa mehi on tööd otsinud
Lääne-Euroopas ja toidab oma sissetulekuga ka sugulasi.
Kosovo on siiani selgelt klanniühiskond ja kuuluvus ühte või
teise suurperekonda määrab üpris palju. Suveks saabuvad paljud
võõrtöölised koju, see suurendab mõne asula
elanikehulga hoobilt kahekordseks. Kel rohkem vedanud, sõidavad kodus
ringi nooblites autodes ja püüavad naiste pilke.
Kel pole
palgatööd, üritab mingit äri ajada – tee
ääres võib näha järjest ja järjest mingeid
pisikesi autokäsipesulaid või remonditöökodasid. Kel raha
juba rohkem, paneb püsti mõne teeäärse
hotelli-motelli-restorani, mille juurde käib tihti ka bensiinijaam.
Väidetavalt on paljud sellised kohad ka rahapesu paikadeks. Kindlasti
käib selle juurde värviline lippude paraad – muidugi USA ja
Albaania omad, pluss muid, sõltuvalt sellest, milliste riikide
välismissioonide esindajaid kus rohkem liigub. Riigis toimetab
jätkuvalt terve plejaad rahvusvahelisi organisatsioone, alates NATO
KFOR-missioonist, ÜROst oma UNMIK-missiooniga, Euroopa Liidu EULEXist kuni
OSCE ja teisteni. Punast värvi UNMIK-politseiautosid nimetatakse
rahvapäraselt Coca-Cola politseiks.
Kogu teeäärne
ehitustanner on oma välimuselt üpris mitmekesine, et mitte öelda
kaose moodi.
Ehituslubadesse ja maaomandisse puutuv on kõik
alles väga segane, kuid mõnel pool on asutud ka selgelt
ebaseaduslikke rajatisi lammutama.
Võimatu on Kosovo linnades
peatumata mööduda vaateakendest, mis demovad pulmakleite täies
hiilguses. Neid on kuldsetest ja hõbedastest kuni
vikerkaarevärvideni. Põhjamaise maitsega ei ole seal eriti palju
peale hakata. Ma ei ole küll ise Kosovo-albaania pulmas viibinud, kuid
teadjate andmeil kulub seal abiellumiseks pruudil umbes 15 kleiti – igaks
etteasteks päeva jooksul tuleb rõivaid vahetada ning ka
pulmajärgseks sugulaste külastuseks peab olema midagi uut selga
panna. Pidu ise toimub eraldi pruudi ja peigmehe sugulaste seltskonnas, ainult
mõned lähimad pruudi sugulased saavad õhtusest peigmehe
üritusest osa võtta. Pulmarongid tunneb muide eksimatult ära
autode klaasipuhastajate külge seotud käterätikutest.