Kuigi Eesti välisministeeriumi veebis ei leia Kosovot Eesti kodanikele viisava­bade riikide seast, piisab praktikas piiril passist. Mingit viisat ei nõutud ega pakutud. Ei küsitud isegi raha, nagu teeb naaberriik Albaania, kus hoolimata eestlastele ametlikult kehtivast viisavabadusest on 10eurone sisenemismaks.

Tasub teada, et kui Kosovo templiga oma passis reisida edasi Serbiasse, võib piiril veidi ütlemist tulla ning kuuldavasti kriipsutatakse Kosovo templid lihtsalt läbi.

Miks Kosovosse minna?


Kosovo on üsna põnev, omapärane väike maa, kus kaugema mineviku märgid segunevad hilisajaloo keeruliste sündmuste kajaga. Elanikke on üle kahe miljoni, territoorium aga neli korda Eestist väiksem ja suurelt jaolt kaetud kuni paarikilomeetriste mägedega. See surub inimesed kokku orgudesse ja linnadesse, kus majad on tihedalt üksteise kõrvale pitsitatud. Ka põhimaanteede ääres naljalt tühja platsi ei kohta. Kui vajad avarust, vaikust ja omaette olemist, siis püsi parem Eestis.

Kosovo rahana kehtib euro ning hinnatase on Eestist tulnule igati taskupärane. Pealinna keskel tuleb muidugi tasuda rohkem: näiteks tass täiesti suurepärast macchiato kohvi maksab Prištinas 0.50 kuni 1 euro, mujal võib seda odavamaltki leida. Lõuna eest tuleb välja anda mõni euro. Rikkalik õhtusöök kuuele inimesele koos jookidega maksis näiteks Lääne-Kosovos Gjakovë linnas alla 40 euro ja ring mitmesugust alkoholi kuuele sama linna hilisõhtuses baaris alla 10 euro.

Teenindus on enamasti püüdlik ja inglise keelest saab suur osa kohalikke aru. Kuna maa on olnud aastaid ÜRO hallata, siis liigub rahvusvahelist seltskonda Kosovos palju, kuid enamasti on need nõustajad või ametnikud, mitte turistid.

Kosovos tasub mitte piirduda üksnes Prištinaga, mille uurimine ammendab end paari-kolme päevaga, vaid kindlasti ringi sõita. Kuna riik on pisike, siis asuvad kõik kohad käe-jala juures ja vahemaad on kaardil vaadates lühikesed. Samas tuleb arvestada, et Kosovo maanteed ei kulge sirgelt nagu Tallinnast Pärnusse, vaid keerutavad mägede vahel ringi ja sedavõrd kestab kohalejõudmine pikemalt. Samuti on teedel ootamatuid takistusi, nagu traktorid ning aeglaselt sõitvad suured veokid.

Põhilised teed on korraliku kattega ning hiljuti on korda tehtud ka jupp Prištinast lennujaama, mida varem paljud kirusid. Päris suur osa Kosovo eelarvest ongi viimasel ajal kulunud tee-ehituseks.

Mägedes avanevad suurepärased vaated, juba ainult nende pärast tasub sõit Kosovosse ette võtta.

Paljudel on mälus Kosovo kui konfliktipiirkond, kuid tänasel päeval võib Kosovot üldiselt turvaliseks reisisihiks pidada. Igapäevaselt paistab albaanlaste-serblaste pinge üpris vähe silma. Mingit sõda ei käi enam ammu.

Tasub meeles hoida, et Kosovo sõjast saadik on mõned paigad miiniohtlikud, või muudel põhjustel liikumiseks piiratud. Seal, kus inimesed liiguvad ning kõndimisrajad olemas, ohtu pole, kuid päris suvaliselt tundmatutesse kohtadesse ronida ei tasu.

Aitäh, Ameerika

Teravamad pinged on õhus Põhja-Kosovos Mitrovicas, kus linn on sisuliselt jagatud jõega kaheks – albaanlaste ja serblaste pooleks, ning “valele” poolele kohalikud ei lähe. Just Mitrovicas asub ka NATO KFORi Taani pataljon, mille koosseisus olev Eesti rühm oma vastutusalal patrullib.

Maanteedel torkavad silma omapärased liiklusmärgid. Näiteks tankipildiga märk, mille eesmärk on ilmselt teatada, kui rasked roomikmasi nad siit läbi pääsevad. Lisaks on NATO ja muud välismissioonid kandnud Kosovo põhimaanteed kaartidele oma süsteemi järgi, et kohalike nimetustega mitte sassi minna. Uued nimed on pandud näiteks lõvi, pingviini või kassi järgi, ning et asi veel lihtsamaks teha, on püsti aetud ka vastava looma pildiga märgid.

Serblaste piirkondi, näiteks lõunapoolset Štrpcet läbides on kohe tunda, et siin käib elu veidi teisiti. Mobiil haagib end automaatselt Serbia operaatori masti külge ning sind tervitatakse sõnumiga “Tere tulemast Serbiasse”. Sildil on albaaniakeelne Shtërpcë läbi kriipsutatud, ning poes müüakse Serbia õlut, mille eest võib maksta Serbia dinaarides (kuid ka euro käibib).

Poliitika ja ajalugu annab ringi liikudes siiski tunda. Üks pealinna Priština esinduslikumaid tänavaid kannab nime Bill Clinton boulevard (muide, tänaval asub ka väike rõivabutiik nimega Hillary). Kuuldavasti on Pejas olemas ka kindral ­Wesley Clarki ja Tony Blairi (kohalikus kõnepruugis Toni Bleri) tänav. Vaevalt et on palju riike, kus võiks leida maantee ääres grafitit tekstiga “Thank you NATO, thank you USA”.

Tasub tähele panna ka maanteeäärseid Kosovo albaanlaste vabastusarmee UÇK memoriaale. Nende kujunduses on enamasti kasutatud ohtralt albaania rahvuslipu punast ja musta värvi, ent disain ­ulatub klassikapärastest sammastest ­kuldsete valguspostideni. Hulganisti leidub ­plastist pärgi. Ilmselt saaksid Tallinna uue võidusamba lahenduse arvustajad end Kosovo sõjamemoriaale uurides veelgi põhjalikumalt välja elada.

Üks tähelepanuväärsemaid neist on kindlasti Kosovo iseseisvuslaste märtri Adem Jashari memoriaal tema elukohas Skënderaj lähedal. Sealsamas pani mees 1998. aastal vastu Serbia julgeolekujõudude piiramisele ja lõpuks ei olnud kogu perest enam peaaegu kedagi ellu jäänud. Raskest lahingust annavad senini tunnistust augud majaseinas, teisel pool maanteed on aga rajamisel üpris suurejooneline memoriaalkompleks.

Nälga siin ei jää

Kosovos on üpris levinud itaaliapärane toit, mida pakuvad ka paljud tuntumad Priština restoranid oma menüüs. Türgipärast kiirtoitu on samuti hõlbus leida. Portsud on võrreldes Eesti omadega enamasti hiigelsuured, ning lamba- või loomaliha tellides tuleks enne mõelda, kas kämblamõõtu lihakäntsakas ikka on täpselt see, mida sa tahtsid õhtusöögiks enda sisse mahutada. Peale juuakse enamasti üht ja sama: maheda maitsega kohalikku Peja õlut.

Priština söögipaikadest võib soovitada Pinocchiot – see on üks linna ilmselt väärikamaid kohti, kus rõdult avaneb ka suurepärane vaade. Teine tuntum koht on Tiffany, kus ei maksa väga imestada, kui kõrvallauas on platsi võtnud näiteks peaminister Hashim Thaçi või tuntuim opositsioonipoliitik Ramush Haradinaj oma ihukaitsjatega. Tiffanys muide puudub ametlik menüü, seal tuleb lihtsalt küsida seda, mida tahad.

Suurema lihaisuga võib otsida üles väikese koha nimega Te Komiteti. Seevastu sealiha islamiriigi menüüdest enamasti ei leia, huvilistel tuleb seda sööma minna serblaste enklaavidesse. Lõhkemiseni võib tarbida kohalikke ja lähialadelt pärit juur- ja puuvilju. Paprikaid näiteks müüakse tee ääres hiiglaslike kompsude kaupa.

Kosovo kirev elu

Kosovo islam on nagu Balkanil enamasti, suhteliselt leige. Hoolimata ramadaanist olid kohviku d ja restoranid päevasel ajal külastajaid tulvil. Kosovos on aga ka mitu põnevat serblaste õigeusukloostrit. Tasub külastada näiteks Peja lähedal asuvat Decani kloostrit, mis asub maalilises paigas ning on kenasti korras. Igaks juhuks valvavad kloostrimüüridest väljaspool Itaalia KFORi sõdurid, kes kontrollivad ka külaliste dokumente.

Ametlik tööpuudus on Kosovos suur, 50 protsenti või enam. Kuid inimesed tegevuseta ei istu. Suur osa mehi on tööd otsinud Lääne-Euroopas ja toidab oma sissetulekuga ka sugulasi.

Kosovo on siiani selgelt klanniühiskond ja kuuluvus ühte või teise suurperekonda määrab üpris palju. Suveks saabuvad paljud võõrtöölised koju, see suurendab mõne asula elanikehulga hoobilt kahekordseks. Kel rohkem vedanud, sõidavad kodus ringi nooblites autodes ja püüavad naiste pilke.

Kel pole palgatööd, üritab mingit äri ajada – tee ääres võib näha järjest ja järjest mingeid pisikesi autokäsipesulaid või remonditöökodasid. Kel raha juba rohkem, paneb püsti mõne teeäärse hotelli-motelli-restorani, mille juurde käib tihti ka bensiinijaam. Väidetavalt on paljud sellised kohad ka rahapesu paikadeks. Kindlasti käib selle juurde värviline lippude paraad – muidugi USA ja Albaania omad, pluss muid, sõltuvalt sellest, milliste riikide välismissioonide esindajaid kus rohkem liigub. Riigis toimetab jätkuvalt terve plejaad rahvusvahelisi organisatsioone, alates NATO KFOR-missioonist, ÜROst oma UNMIK-missiooniga, Euroopa Liidu EULEXist kuni OSCE ja teisteni. Punast värvi UNMIK-politseiautosid nimetatakse rahvapäraselt Coca-Cola politseiks.

Kogu teeäärne ehitustanner on oma välimuselt üpris mitmekesine, et mitte öelda kaose moodi.

Ehituslubadesse ja maaomandisse puutuv on kõik alles ­väga segane, kuid mõnel pool on asutud ka selgelt ebaseaduslikke rajatisi lammutama.

Võimatu on Kosovo linnades peatumata mööduda vaateakendest, mis demovad pulmakleite täies hiilguses. Neid on kuldsetest ja hõbedastest kuni vikerkaarevärvideni. Põhjamaise maitsega ei ole seal eriti palju peale hakata. Ma ei ole küll ise Kosovo-albaania pulmas viibinud, kuid teadjate andmeil kulub seal abiellumiseks pruudil umbes 15 kleiti – igaks etteasteks päeva jooksul tuleb rõivaid vahetada ning ka pulmajärgseks sugulaste külastuseks peab olema midagi uut selga panna. Pidu ise toimub eraldi pruudi ja peigmehe sugulaste seltskonnas, ainult mõned lähimad pruudi sugulased saavad õhtusest peigmehe üritusest osa võtta. Pulmarongid tunneb muide eksimatult ära autode klaasipuhastajate külge seotud käterätikutest.

 

Argo Ideoni pildirida Kosovost vaata lisaks siit.