Häbenematu eksistentsialist Jaan Undusk 50

Jaan Undusk (sündinud 14.11.1958) paistab olema säärane Goethe-taoline tegelane, kes ühendab endas muidu ühitamatut: teadlast ja kirjanikku, kosmopoliiti ja rahvuslast, elutarkust ja uudishimu, pedantsust ja kõrgelennulisust, intellektuaalsust ja meelelisust, rafineeritust ja rahvalikkust (viimases kahtlejad lugegu näiteks novelli “Kiri provintsist”, mis sai hiljem peatükiks romaanis “Kuum”). Ta on suverään, kes ei hooli suuremat ei moodidest, teadusbürokraatia “mõõdikutest” ega poliitilisest korrektsusest. Ta on käsitlenud ühesuguse huviga klassikuid ja grafomaane, riigiisasid ja anarhiste, sioniste ja antisemiite, staliniste ja tõuteoreetikuid, poeete ja idioote.

Undusk on andnud vägeva panuse kõigisse kirjandusteaduse harudesse: nii kirjandusloo uurimisse, teoste tõlgendamisse kui teooriasse. Eesti kultuuris, mida Valmar Adamsi jt sõnul iseloomustab pigem metafüüsikapelgus, väärib viimane aspekt erilist tähelepanu. Unduski mõtlemisstiil armastab suuri dihhotoomiaid, talle meeldib venitada mingi lai nähtustekompleks (karakter, kultuur, keel) kahe vastandpooluse vahele, nagu teadustekst-kunstitekst, nimisõnalisus-tegusõnalisus, süsteem-protsess, pidevus-diskreetsus, traktaat-manifest, ekstravertsus-introvertsus, maagia-müstika, ning uurida dialektikuna vastandite võitlust ja ühtsust. Undusk on olnud häbenematu essentsialist – olemuse ja tuuma otsija – ka aegadel, mil “essentsialism” oli humanitaarteadustes sõimusõna. Millest räägivad näiteks ta näidendid?

Eks ikka olemustest – eestluse ja baltluse, mehe ja naise, aristokraadi ja plebei sisimast tuumast.

Jaan Undusk sai noorel perestroika ajal kuulsaks novelliga “Sina, Tuglas” (Looming 2, 1986), mis raputas tolmu pisut kopitanud suurmehelt, vastandades teda kolmele Augustile (Gailit, Alle, Hindrey). Arvatavasti esmakordselt elus leidsid ühise keele teisitimõtleja Lembe Hiedel ja aparatšik Olaf Utt, kes pidasid novelli blasfeemseks. Aasta hiljem asetas Undusk uude valgusse Oskar Lutsu, näidates, kuidas akadeemiliste kirjandusuurijate silmis tihti lihtsameelseks joodikuks peetu oli õhtumaa kultuuri arhetüüpidest läbiimbunud melanhoolne geenius. Romaan “Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990) ja uurimus “Maagilis-müstiline keel” (1998) on saanud juba omamoodi kultusraamatuteks. Unduski käsitus keele kaksiktungist väljendada väljendamatut ja panna asju liikuma on põnev alternatiiv lääne kirjandusteoorias domineerivale strukturalismi ja heideggerismi ristandile.

Undusk on kirjutanud ajakirjas Tuna Eesti ärkamisaja mõttemallidest ja poliitilise suveräänsusidee juurtest, millega vallandas elava mõttevahetuse. Ta on käsitlenud Nietzschet ja Bahtini, Leninit ja Bogdanovit, Derridad ja Levinasi. Aga ikka ja jälle on ta pöördunud tagasi Tuglase, oma uurijateekonna alguse ja hingemaa juurde. Umbes nii nagu luuletas Jaan Kross: “kes kuhu ei lenda ka – hinge maad kannab lennulgi endaga”. Tuglase silmapiire avav kuju oma algses paljutõotavas kõrgelennulisuses, paleuslikkuses ja mässumeelsuses, mis aja jooksul saatusliku paratamatusega kivistus igav-akadeemiliseks, on arvatavsti seisnud Unduskil silme ees nii innustava kui hoiatava eeskujuna. Ehk see ongi tal endal lasknud kivistumist ja tolmumist vältida.