Nokia või IKEA?

Eesti naaberriikides Soomes ja Rootsis tegutseb kaks suurfirmat, mis on oma valdkonnas maailma turuliidrid. Nokia on suurim mobiiltelefonide tootja, mis võttis muu hulgas käibesse SMSi, kui insener Riku Pihkonen 1993. aastal oma mobiililt esimese sõnumi saatis. IKEA on maailma suurim mööblitootja, mille disainerid viisid masstootmisse osadest kokkupandava mööbli, mis mugavalt pakendatult on leidnud tee ka paljudesse Eesti kodudesse.

Nii Nokia kui IKEA tooted valmistatakse enamikus füüsiliselt väljaspool firmade sünnimaid, ka Eestis. Samas tehakse suur osa tootearendusest ja -disainist ära just Soomes ja Rootsis.

Teisisõnu, mõlemad ettevõtted ekspordivad oma sünnimaa teadmisi ja loovust, mitte toorest jõudu, nagu Eesti väikelinnad laulusalmis. Nokia keskendub kõrgtehnoloogiale, IKEA disainile ja selle tööstuslikele rakendustele ehk moodsas kõnepruugis loomemajandusele.

Eestis pole kumbki valdkond võõras, kuid teadlikult või kogemata näime olevat langetanud liisu ühe kasuks. Alates Lennart Meri kuulsast väljaütlemisest otsib Eesti oma rahvusvaheliselt läbilöögivõimelist majandusharu miskipärast just Eesti Nokia kujul. Nomen est omen, kord väljaöeldu mõjutab meie mõtlemist, käitumist ja riiklikke rahavooge veel pikka aega.

Infotehnoloogiasektor on kuulutatud Eesti riiklikuks prioriteediks, loomemajandus aga mitte.

Kuid vaatamata välja kuulutatud prioriteetidele ja riiklikele investeeringutele IT-sektori arendamiseks ei ole me Eesti Nokiat veel leidnud. Nüüd, mil transiit, kinnisvara ja muu käega katsutav majandus kriisis sipleb, võib oma Nokia otsingutele ainult uut hoogu ennustada. Aga äkki me otsime õiget asja (majanduse päästeinglit) valest kohast (kõrgtehnoloogiast)? Ehk on Eesti edu üks võti just loomemajandus, loovate ideede rahaks muutmine, ja seda ka lennartmerilike märksõnade tasandil? Ehk oleks asjad täna teisiti, kui Lennart Meri oleks kannustanud meid Eesti Nokia asemel hoopis Eesti IKEAt otsima.

Üldistatult võib muidugi kohe ära öelda, et nii Nokia kui ka IKEA leidmine valmis kujul on lähiajal võimatu. Meenutuseks: Nokia aastakäive on kaheksa korda suurem kui Eesti riigieelarve. Küll aga võiksime mõtiskleda, millest üldse koosneb Nokia ja IKEA fenomen ja ehk sellest midagi õppida. Selleks, et loovates ajudes tekkivaid mõtteid eksportida, peavad kõigepealt need ajud olemas olema. Pole põhjust arvata, et Eesti ajud jäävad põhjanaabritele alla. Küll aga jääb alla meie haridussüsteem, nii oma ühtluse, käibivate standardite kui sihipärasuse poolest. Kui Ruhnu põhikoolist võrsuks tulevane Eesti Jorma Ollila või Ingvar Kamprad, siis tekitaks see furoori, kuna käibiva arusaama järgi saavad parimad ajud küpseda ainult eliitkoolides paaril hektaril ümber kerkiva Vabadussamba. Teisalt on skisofreeniline lähenemine, kus ühe käega investeeritakse kutsekoolidesse sadu miljoneid kroone, teise käega jäetakse aga kõrgkoolide tasulise õppe uks kõigile lahti. Kui jääb alles võimalus ameti õppimise asemel end ühiskonnale kasutule erialale õppima osta, siis seda ka tehakse, sest 18aastane ei mõtle ühiskonna, vaid enda seisukohalt. Ja ülikoolid mõtlevad, kuidas rahaliselt ellu jääda. Kolmandaks ei ole meie haridussüsteemi läbiva punase niidina sisse viidud ettevõtlikkust. Loovatele inimestele tuleb õpetada, et nende loomingul on majanduslik mõõde.

Tulevastele ettevõtjatele ja ametnikele tuleb õpetada, et lo ovus ei ole boheemide privileeg, vaid kogu ühiskonna võimalus raha teenida.

Loomemajandus annab Konjunktuurinstiituudi kolme aasta taguse uuringu järgi kolm protsenti ­Eesti SKTst ehk üle viie miljardi krooni (2005) ja tööd 20 000 inimesele. Seda on arvuliselt sama palju kui tööjõudu kogu Eesti põllumajanduses või hotelli- ja restorani­äris. Loomemajandus ei ole tühipaljas pintseldamine, vaid suur raha. Seesama raha, mida Eestis näib järjest vähemaks jäävat. Tööhõive Euroopa loomemajanduses kasvab, samal ajal kui teistes sektorites pigem kahaneb. Euroopa Liit on kuulutanud loomemajanduse üheks oma eelis­arendatavaks valdkonnaks. Aga kus on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu kõrval Eesti Loomemajanduskoda? Me käsitleme jätkuvalt kultuuri kitsendavas võtmes, kus loojad tekitavad vaimseid väärtusi, mis suhestuvad rahaga nagu tuli ja vesi. Kultuur on selle järgi üks osapool vaimu ja (raha) võimu dihhotoomias. Aga üks ei saa kunagi eksisteerida teiseta. Medicite sügava kaukata ei oleks maailmal ei Michelangelo ega Leonardo meistritöid, mille najal suuresti elab kogu tänane Firenze linn.

Maailma ja iseenda majanduskriisi taustal on Eesti sunnitud tegema reaalseid valikuid, mis õitsval jõukuse kasvu perioodil jäid ähmaste teadmistepõhiste arengukavadena sahtlisügavustesse.

Eesti IKEA apoloogiana sõnastan ka üleskutse käivitada riiklik programm “Loov Eesti / Creative Estonia”, mis asuks süstemaatiliselt ja kogu loomemajandusvaldkonda ühe tervikuna nähes arendama Eesti loovate ajude majanduspotentsiaali. Sellised kogu riiki hõlmavad programmid, mis ärgitavad “tegema oma kirest karjääri ja ideedest äri”, on olemas juba brittidel. Oleks mõistlik riiklikul tasandil siduda ajude koolitamine, neis tekkivate ideede pakendamine ja rahvusvaheline turustamine ühtsesse väärtusahelasse. Siia alla võiks kuuluda loomemajanduse tippkeskuste väljaarendamine kõrgkoolide juures, riikliku katusbrändi “Creative Estonia” loomine ja turundus, loomeinkubaatorite ja loomemajandusklastrite rajamine ja käigushoid, ettevõtlusõppe viimine loomeerialade õppekavadesse jne. Üht-teist ju paljude toredate inimeste poolt juba tehakse. Aga nagu Eesti Nokia otsimise puhulgi on sõnal suur vägi. Me võiksime märgistada kogu loomemajandusvaldkonna paari sõnaga, millest otsustajad aru saavad. Loov Eesti. Muidu jääbki iga loomemajandusega kokku puutuv inimene teemat üles võttes vaatama vestluspartneri silmadesse, mis on nii tühjad, nii tühjad.

PS Eesti Nokia otsingud peavad jätkuma.