“Chinese Democracy”

(Geffen)


Üldise surutise kontekstis on Guns N’ Rosesi kuuenda stuudioalbumi ilmumine märgilise tähendusega. On ju bändi liider Axl Rose (vokaal, produktsioon) majandanud GNRi aktsiatega üsna samamoodi nagu panganduskorporatsioonid võlgade ja futuuridega – kümnendi vältel, mil “Chinese Democracy” veksleid välja käidud on, on olemasolevad väärtused tagastamata laenude ja muu fiktiivse varaga lootusetult sassi läinud. Lubaduste sooja auru ja 17 aasta eest rääsunud rasva toel mööda turusituatsiooni seatud rööpaid kihutav koletis nimega Guns N’ Roses on sama õõnes kui Hiina demokraatia või lääne majandusmudel.


Võiks ju arutleda selle üle, kuidas muu täitematerjali raadiosõbraliku mageduse kõrval kerkivad veidigi ärksamad palad, nagu närviline “I.R.S.” või HIMiliku doom-pop-esteetikaga flirtiv “Sorry”, teravalt esile. Kuidas “Riad n’ the Bedouins” ja “Catcher in the Rye” ainuüksi pealkirjade intrigeerivuse ja tekstide krüptilisusega muusika uuele tasemele upitavad. Või kuidas “This I Love” sobiks ideaalselt Broadway muusikali, kui pateetilisuse, mesisuse ja keskmisele tarbijale orienteerituse kõrval poleks selle üheks nõutavaks parameetriks mitte ülepaisutatud melodramaatika, vaid tüütu nasaalsus. Võiks, aga pole mõtet, nagu pole mõtet süveneda korduvast läbipesemisest hoolimata säilivustähtaja päästmatult ületanud poesalati rafineeritud maitsenüanssidesse. Tõik, et 2008. aastal on endiselt võimalik miljonitele edukalt maha müüa enam kui tunnipikkune plaat, mis ammendab end esmakuulamise 15. minutil, ei ütle suurt midagi popmuusika kohta, küll aga illustreerib kõnekalt turunduse olemust.


Kunagi 90ndatel, umbes siis, kui bändis olid veel Duff, Izzy, Slash ja Adler, olid Guns N’ ­Rosesi aktsiad laes põhjusega: see konfliktsete narkarite jõuk oskas tervikut liidetavate summast suuremaks paisutava sünergiavalemi abil oma lühikesest, ent tormilisest elukogemusest välja kristalliseerida midagi jäävat ja tõelist. “Use Your Illusionite’i” vinüüliradades on osa maagiat siiamaani alles, “Chinese Democracylt” seda ei leia. Selle asemel sisaldab too kümme aastat küpsenud vahukomm ühe endaga ummikusse jooksnud loomeinimese katset rabelda välja kommertsi kammitsaist. Kuna ta teeb seda kommertskultuuri vahenditega, on tulemus ootuspärane.
2