28.11.2008, 00:00
Kas oratooriumid näitavad rahva vaimset seisu või hoopis vajadusi?
Eesti Vabariik 90 kultuuriprogramm on võimaldanud heita värske
pilgu kolmele mineviku suurteosele ja toonud kaasa kaks uut oratooriumi.
Kogupildis laiemastki esi- ja kordusettekannete hulgast on
mälusõelale jäänud sellised suurteosed: Villem Kapi
ooper “Lembitu”, Veljo Tormise ooper
“Luigelend”, Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase
lähetamine”.
Ja üle aegade lisandusid ühe
aastaga lausa kaks uut oratooriumi: Aints-Tungla “Aeg armastada”
ning Tõnis Mäe “Tarkus”.
Selles plaanis
võib lõppeva EV 90 aasta kohta öelda, et polegi paha loomus
– taas elluäratatud väärtuslikuks peetud vana ja leitud
uut. Ja mis pilti see siis pakub? Kõige rohkem huvitab mind
sõnum. Sest ooper või veel eriti oratoorium pole mingi väike
palake, mis kantud helilooja juhuslikust tundevälgatusest. Helilooja, kes
võtab ette oratooriumi kirjutamise, tahab sellega kindlasti midagi
öelda. Ning kindlasti on ka ümbritseval keskkonnal sündivale
suur mõju.
Tobiase oratooriumi juures on ülisuur
missiooni oreool. Juba helilooja ise kirjutas 1908. aastal: “Ma loodan,
et mu töö eesti rahvale kaduma ei lähe. Oma kõige
sügavamatest südame juurtest saadik olen ta välja toonud, kuna
ma selle juures kõik läbi elada tohtisin, mis ma oma kangelasest
jutustada tahtsin.” Ja Vardo Rumessen on selle teose unustuse
hõlmast välja kaevanud, taastanud, esituskõlblikuks teinud,
suurtele maailmalavadele viinud, uhked raamatud-partituurid ilmutanud, ja
nüüdsest ettekandest valmib siis ka DVD. “Joonase
lähetamine” kui Eesti muusika-ajaloo tähtteos saab
jäädvustatud helis ja pildis.
Vanast Testamendist
pärit Joonase lugu räägib kannatustest (torm, Joonase laevalt
merre heitmine, kolm päeva vaala kõhus), pääsemisest,
Jumala kuulutamisest, halastusest (patust Niinive linna ei hävitata) ja
kiitusest. Oma olemuselt põnev lugu ja positiivne sõnum.
Muusikateos – pikk, esituskoosseisult massiivne, meeleolult
raskepärane. Pigem võimendab Jumala kartuse ja karistuse kui
lootuse ja halastuse sõnumit. Vähe on vaheldusrikkaid helgeid
pilte. Vähe ka ülistavat, joovastavat rõõmu, mille
poolest ju 19. sajandi Kesk-Euroopa vaimulikud suurteosed kuulsad on. Seda
saksa “heiter”-meeleolu (mis alates Bachist-Händelist kuni
Brahmsini nende suurteosed armastatuks teeb) ju pole meil kuskilt võtta.
On aastasadu allasurutud rahva hirmu ja pingesoleku tunne. Kahtlemata on
Tobiase teoseski suursugust ja uhket. Aga seda peab siis ka ettekandega
võimendama, et ikka midagi ülevat välja kostaks.
Ja kui põhiettekanne ise kuidagi pinges ja ülipüüdlik
tundus, siis kordamisele tulnud Sanctus oma alguse gongilöökide ja
lõpus kaikuvate kõrgustega oli tõesti Eesti muusika
tähtteose vääriline. Ka tuli maestro Neeme Järvi näole
pärast lisaosa ettekandmist esimene naeratus! Esitajatekoosseis oli
iseenesest kiitust vääriv: orkester tihe ja soolod korrektsed, Rauno
Elbi vokaal hea kandvuse ja voolavusega, Juhan Tralla kõrge
ilusa tenorihääle ja Merle Silmato kauni sügava
tämbriga, koorid varieeruvalt parema-kehvema häälduse, aga
valdavalt heade sopranitega, dirigent kindla vormihoidmisega. Ainus aga, kes
oratooriumi üle aegade kandvat positiivset sõnumit oma olemuse ja
häälega edasi andis, oli Pille Lill. Ja alles Sanctuse kordamisel sai
kogu esituskoosseis krambivabalt musitseerida, justkui sõnumile ja
ettekandmise eesmärgile pühenduda.