Jaanist ja Markost võiks vabalt eepose vormistada.

Siin on karakterid, siin on rahvalaulud, siin on haarav lugu. Kõik on olemas, mis eluasemelaenudest ja töörabamisest vaevatud eestlasele vähegi korda läheb.

Klassik Tšehhovi teostes võib lugeja samastuda tegelastega, kellel on väikesed unistused, mis kunagi ei täitu. See on väga inimlik ja selles peitubki Tšehhovi edu. Jaan Tätte ja Marko Matvere fenomen on aga see, et nad on luust ja lihast inimesed, kelle elu on ilus nagu unenägu. See, millest meiesugused unistavad, läheb Jaanil ja Markol täide.

Jaani ja Markot võib võrrelda äsja eesti keeles ilmunud “Gilgameši eepose” tegelastega, kus pooleldi jumalik kuningas Gilgameš koos metsmehest sõbra Enkiduga Seedrimetsa hirmsa koletise Humbabaga võitlema siirdusid.

Kalevipojaga Jaani ja Markot väga võrrelda ei saa. Kalevipoeg keskendus kündmisele, oli naljavaene ja aeg-ajalt läks nii vihaseks, et silme ees must. Jaan ja Marko on rohkem Nipernaadi tüüpi mehed. Selle vahega, et Nipernaadi valetas kõigil suud-silmad täis, Jaan ja Marko viivad oma fantaasiad ka ellu.

See oli ju alles mõni aasta tagasi, kui Jaan urgitses palgapäevaeelsetel õhtutel noaotsaga põrandapragudest kopikaid ja korjas laste taskutest sente. Aga kaua niimoodi võib, suur mees! Tätte tüdines vaesest elust, vaatas, et näidendivõistlus on välja kuulutatud, ja otsustas, et kirjutab näidendi. (Kirjutas “Ristumise peateega”.) Läks täppi, raha tuli, ja Jaan kirjutas edasi.

Tulid ajad, kus tema näidendeid mängiti viiekümnes maailma teatris. Jaan sai nelikümmend ja arutas, et mida veel elus teha võiks. Mitte midagi sellist, et saaks äkki teatris hea rolli või teeks hea näitemängu. Vastupidi. Et saaks võimalikult kaua hommikupäikeses kohvi juua, merel sõita ja ennast hästi tunda. Marko tüdines samuti teatrist. Hakkas vabakutseliseks, mängis, kus tahtis, lavastas, kus tahtis. Purjetas oma piraadi-laevaga ringi ja andis intervjuusid.

Poolenisti (või vähemasti kolmandiku jagu) tunduvad Jaan ja Marko ebamaised, aga samas nii maiselt inimlikud kui vähegi saab.

Ka neil on hirmusid – saarevahiks minnes kartis Jaan, et äkki juhtub temaga nagu Jean Sibeliusega, kes kolis Järvenpääle, et oleks rahus ja vaikuses kergem süveneda, aga ei loonud enam ühtegi teost.

Ka neil on igatsusi – vahel, olles üksi, tahaks kellelgi käest kinni võtta ja jagada oma rõõmu – näe, kui tore on mu uus paat! Lisaks on neil julgust rääkida asju, mis mõne jaoks on lapsikud ja naiivsed. Jaan kirjeldab, kuidas talle meeldib istuda mere kaldal ja mitte mõelda tarku mõtteid, vaid tunda, mis tunne sinu sisse tuleb. Kellele ei meeldiks nii istuda, aga vähe on neid, kes arvavad, et need on kõige olulisemad hetked elus.

Tättest on saanud termin. Räägitakse tätte tegemisest, tättestumisest. Jaani ja Marko kohta levib anekdoote ja kindlasti on palju neid, kelle maitse ei ole Tätte muusika. Lausa Sarviku või Sortsi mõõtu vastaseid aga Jaanil ja Markol ei ole. Linnar Priimägi klassifitseerib Tätte laulud naivismi valda, mis on ilmselt õige, ja Üllar Jörberg ütleb, et “Tätte kekutamine talle peale ei lähe”. Aga nemad on rohkem nagu pisikesed paharetid või tahmased kokapoisid põrgusuus.

Tähelepanu, Ekspressi tellija!

2. novembril sõidavad Jaan Tätte, Marko Matvere, ettevõtja Toonart Rääsk ja kokast elukutseline purjetaja Raul Normak Lagoon 421 tüüpi katamaraanil Nordea ümbermaailmareisile.

Eesti Ekspress saadab ühe oma tellija samuti mõneks ajaks reisile kaasa.

Lisaks ühele väljaloositavale auhinnale saab iga tellija (vähemalt 6kuuline või ­otsekorraldusega tellija) endale kingituseks eksklusiivse CD-­plaadi kontsertlindistusest “Viimane tuulevaikne öö”, mis toimub 1. oktoobril Nokia Kontserdimajas.