Koostanud Kalev Kesküla. Kirjastus Hermes, 2008. 368 lk.


See raamat asetub ühte ritta varasemate mälestuskogumikega Vildest (1960), Lutsust (1966), Tammsaarest (1978) ja Juhan Liivist (2000). Kogumikus on üle 40 teksti, mis annavad ettekujutuse klassiku elukäigust, alates peretaustast kuni viimaste elukuudeni. Sinna vahele jäävad algkoolipõlv Voorel, särav debüüt Tartu keskkooliõpilasena, filoloogiaõpingud ja töö Vanemuises, nn Spiel (psühhoterroristlikud seltskonnamängud Vahingu eestvedamisel), kolimine Tallinna, töö mitmes teatris, neli elukohta Tallinnas, neli abielu, kassid ja joomine, sadakond lavastust, paarkümmend raamatut ja auhinda.


Mati Unt oli niihästi kirjanik kui lavastaja – algul rohkem esimest, hiljem teist – ja raamatus esindatud tutvuskond jaguneb samuti laias laastus kirja- ja teatrirahvaks, sekka mõni kunstnik ja usumees. Mälestuskillud on kas mäletajate enda kirja pandud või nende suust üles kirjutatud. Viimased jätavad enamasti vahetuma ja avameelsema mulje. Tundub, et eriti lähedale pääseb Mati Undile Kersti Kreismanni ja Andrus Vaariku meenutuste kaudu – neis on heas tasakaalus empaatia ja läbinägelikkus ning esitusviis on mõlemal intelligentne ja vaimukas. Mälestused Undi viimaste aastate teatritööst on mõnevõrra igavamad ja välispidisemad – küllap vanem Unt kolleege endale väga lähedale ei lasknud.


Kirjanduslähedastest meenutajatest jäävad kõige rohkem meelde Maimu Berg, kelle panuseta võinuksid Undi Tartu-aastad üsna hämaraks jääda, ja Ele Süvalep, kelle meenutustes Undi ja Vahingu sõpruse lõppfaasist kumab läbi küpse inimese elutarkust.


Kuigi Mati Unt oli palju lugenud ja väga erudeeritud, polnud ta intellektuaalset tüüpi sügavmõtteline looja, vaid sentimentaalne ja tundlik ajavaimu registreerija. Ta tabas lennult ajastu atmosfääris hõljuvaid arhetüüpe, nagu kollased kassid, mustad mootorratturid, inimsööjad, vampiirid, kassnaised, androgüünid jne, ning kujutas neid sundimatult elegantses proosas. Oma ajastubaromeetri korrashoidmiseks vajas ta ilmselt üha kiiremat tagasisidet ning see seletab pöördumist teatri poole.


Raamat annab Mati Undist mitmekülgse pildi: ta oli edev ja auahne, tark ja vigurdav, seltskondlik ja mõistatuslik, enesekeskne ja suuremeelne. Kuid kogumikul on ka laiem ajalooline väärtus: kuna Mati Unt soovis alati tabada ajastu loomust ja olla ise ajavaimu keskmes, siis saab siit panoraamse pildi eesti (vaimu)elust läbi aastakümnete.